Ingo Normet, huvitavam kui pealtnäha. Viio Aitsami pilt.

Eesti kuulsaima lavakooli ( Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool) juhataja Ingo Normet alustab me vestlust igavalt – professionaalselt ja kiretult, akadeemiliselt täpselt, mis nüüd, tundub, peaks välistama kuulaja ja mahakirjutaja eksimused eos.

Imestus ka käib läbi mõtetest, et kui lavakooli asjadest nii emotsioonitult saab rääkida, miks siis ometi igal aastal just sellesse Ingo Normeti 14 aastat juhitud kooli selline tung on. Hiljem, kui professor Normetilt seda küsin, imestame mõlemad!

Kusagil tema monoloogi kolmandal minutil hakkab mulle kohale jõudma, et see, mida kuulen, on uudis.

Nii leiategi Ingo Normeti jutu esimese osa siitsamast alt uudistena. Meie kõnelus jätkus pärast uudiseid:

Jäin teie juttu kuulates mõtlema sellele, et peale Pepeljajevi, kes on Eestis tõesti väga tuntud mees, ei ole lavakoolil n-ö Vene suunal erilisi suhteid, mida eeldaks ja ootaks. Teie olete ju Anatoli Efrose õpilane?

Minu õpetaja on tõesti Efros. Aga lavakoolis on juba neljas kord lavastamas moskvalane Aleksandr Pepelyajev. Meil on lühemat aega õpetanud ka Adolf Šapiro, liikumisõppejõud. Praegu on Eestisse elama tulnud minu kursusekaaslane GITISest, bulgaarlane Mladen Kisselov. Tema on viimased 20 aastat Ameerika ülikoolides õpetanud teatrit. Ta tuleb nüüd samuti meile, õpetama nii näitlejaid kui lavastajaid.

Saan aru, et paljude noorte jaoks on Venemaa eksootilisem kui Lääs. Minuealiste jaoks on vastupidi, omal ajal ei pääsenud mitte kuskile mujale, kui ainult Venemaale. Kas see on nüüd sellest tingitud… Igatahes ei ole siin mingit tagamõtet. Nii on lihtsalt läinud. Peale selle on ka kõik organisatsioonilised asjad Läänega nüüd palju lihtsamad ajada.

Pea kõik meie lõpetajad on õppinud mitu kuud Londonis. Seda on finantseerinud Erasmuse fond , Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond.

Venemaa on väga kallis, keelt ei osata enam, aga ma ei välista /…/ , et mõni tulevastest kursustest õpib mõni aeg Moskvas.

Neljas kursus läheb kevadel, vist aprilli lõpus Türki. Seal on teatrifestival ja nad mängivad Mart Kolditsa lavastust „Kummitus masinas“.

Loe edasi Kuidas (l)avastada teatriprofessor Ingo Normetit →

Näitleja Marko Matvere on ootamatult ja mitte just meeldivast küljest meedia huviorbiiti tõusnud. Teatrikülgedel ilmus lugu Markoga
2006.aasta oktoobris. 

Loe edasi Särab kui briljant sõnnikuhunnikus →

See intervjuu Andrus Vaarikuga ilmus Teatrikülgedel 2.juunil 2006.aastal. 

Ootan Andrus Vaarikut Radissoni Madissonis. Meie kokkusaamine on lepitud teatriinimeste tüüpilisimale proovi algusajale. Kell läheneb üheteistkümnele.

Kõrvallauas on oma kontori avanud Jõgevamaa mees Ants Paju. Tema kõvahäälsetest telefonikõnedest saavad osa kõik kohvikukülalised. “Mul on vaja see miljon kuussada tuhat kuju jaoks kokku saada. Jah, ma olen Tallinnas. Luban sulle, et niidan ka muru ära.”

Andrus tuleb. Muidugi on nad Ants Pajuga tuttavad. Eestimaa hommik on alanud.

Loe edasi Ma vaatan maailma nagu kass akvaariumit. Ohoo, kui huvitav! →

Eile (5.juunil) esietendus Rakvere teatri suveetendus “Toatüdrukud”. Jean Genet näidendit mängitakse Rakvere kesklinna pangamajas. Teatrikülgede küsimustele vastas esietenduse päeval  sündinud lavastaja Hendrik Toompere.

Olen ikka mõelnud seoses sellega, et eestlased ehitavad endale mõisasid ja suuri kortereid, et kes selle kõik korras hoiab? (et siis neegrid tulevad) Millised on Eesti toatüdrukud ja teenijad? On neid üldse?

Loe edasi Hendrik Toompere: Kuhu, kelle juurde ja kuidas põgeneda enda eest →

Oleme just tuttavaks saanud. Tallinnas Viru väravate juures kokku saades. Ma ei tea, kuidas, aga me esimene jututeema on hipipõlvkond oma ideaalidega. Mu tunne on olnud õige – uhke nimega vabakutseline näitleja Nero Urke (26) haakub. Peaaegu juba julgen uskuda, et kuuekümnendad tulevad tagasi ja maailm muutub lõpuks paremaks. Tänu Nerole ja tema ea- ning mõttekaaslastele.

Ma arvasin muide pikka aega, et Nero Urke on fiktsioon, näitleja varjunimi. Siis nägin selle nimega näitlejat Uku Uusbergi lavastuses „Head ööd, vend” Jagot mängimas. See poiss on eriline, ütlesin endale. Plastika, hääl, käed… Kui võrrelda, siis oli temas seal laval midagi, mis tuletas meelde Juhan Viidingut ja Sulev Luike.

Nüüd avastan me kohtumise salvestust kuulates, et pean noore näitlejaga juttu ajades pikki monolooge. Neid ma siia ei kirjuta. Seda ka ei oska kirjeldada, kuidas tema kuulates „mmmmm…” ütleb. Neis reageeringutes on kuhjaga kirjeldamatut väljendusrikkust. Katsuge ette kujutada.

Loe edasi Nero Urke, vabanäitleja, kes teab, kus on õnne kodu →

 Lavastaja Elmo Nüganen räägib meie aja kangelastest ja sellest, mis aeg tema jaoks praegu on.

Laupäeva õhtu, kesklinn, näitlejate õpetaja Elmo Nüganen on lõpetanud päeva kestnud erialatunni Toompeal lavakoolis. Nädala pärast on eksam.

Räägin Elmole, et mulle tundub pisut kohatuna, et kaks piisavalt vana meest saavad külmal õhtul kokku ja räägivad teatrist. Eks ma sisimas arvasin, et meelitan lavastaja nii teatri tähtsusest rääkima just keerulises muutuste ajas. Elmo aga ütleb hoopis: „Räägime siis muust, homme on valimised.“

Kuidas sina praegust aega tajud või ei ole sul aega?

Ükskõik kas aega on või mitte, ma arvan, inimesed tajuvad, et midagi on teistmoodi. Kõik sõltub sellest, mis kandi pealt me vaatame ja räägime. Kas räägime üht või teist riiki tabanud majanduslangusest? Või räägime sellest, et ühe mõtlemisviisi aeg on ümber? Me kõik saame palju signaale, et äkki on aeg hakata mõtlema teisiti.

Kui mõelda meie planeedi probleemidest, siis me saame aru, et olukord on üsna lähedal sellele, et olla kriitiline.

Tajud sa seda?

Nagu me kõik, tahaksin väga uskuda, et see veel ei ole nii. Võimalik, et on. Ma ei pea silmas ju ainult jäämägede sulamist, vihmametsade hävitamist, kasvuhoone-efekti, CO² meeletut paiskamist õhku, energiakriisi, fossiilsete maavarade lõppemist – see pole põhjus, see on tagajärg.

Mitte keegi ei tea, võibolla tõesti ei tea, kus on tegelik põhjus.

Loe edasi Elmo Nüganen: Tänavatele tulevad inimesed ei protesti Eesti riigi vastu →