„On naeruväärne, et kohalikud eesti inimesed, kes ei räägi korralikku inglise keelt, peavad ingliskeelseid loenguid tudengitele, kes ka ei räägi inglise keelt,“ ütleb Barbi Pilvre Eesti kõrgkoolides toimuva kohta.

Riigikogu liikme, sotsiaaldemokraat Barbi Pilvrega rääkides ei puuduta me

soolise võrdõiguslikkuse teemat, mis on selle 15 aastat

Ekspressi Areenis toimetanud naise kaubamärgiks saanud. Tagantjärele see isegi

üllatab mind, aga ju me siis kohtudes endid üsna võrdsetena tundsime ja sel alal

polnud meil midagi klattida.

2009. aastal kohalike volikogude valimistel kandideerinud Barbi Pilvre sai Pirita

halduskogusse, oli selle kogu esimees kuni aastani 2016.

„Poliitilise liivakastimängu tulemusena, Jüri Pihli osalusel mind sellelt kohalt taandati. Halduskogu esimehe kohad on ilma võimuta, aga kohalikus poliitikas käib nende ümber paras kemplus,” märgib Pilvre.

***

Miks sots? Loe edasi Barbi Pilvre: Keskmine ülikooli õppejõud on ületöötanud, teenib raha lisatööga või siis ongi hästi vaene →

Ratastoolis oma 80. sünnipäeva tähistav näitleja Tõnu Aav on hämmastavalt eluterve, isegi vallatult elurõõmus. Ja loeb ilma prillideta.

Ma ei oska esimese hooga küsida. Fotograaf Sven küsib ise: „Kuidas teil need jalad siis nii alt ära läksid?” Ja Tõnu seletab üsna täpselt. Mina mõtlen ikka sellele, et tulin suure näitleja juubelilugu tegema. Tõnu hääl kõlab külmalt: „Seista saab ja sutsu kõndida, aga kiiremini saab liikuda sellega (ratastooliga – MM).”

Tõnu Aava enda sõnul „jamad” ta jalgadega kolm aastat. Mõelge nüüd näitlejale, kes iga sõna artikuleerides teatab, et oli jalgade amputeerimise oht. „Ma astusin omaehitatud suvilas mingi põrandast välja ulatuva naelapea otsa. Tekkis väike haav ja ma hakkasin lonkama. Hakkas valutama.” Kuulan Tõnu Aava häält, mis sõna haav nii välja ütleb, et kuulda on iga häälik.

Ta räägib, kuidas nad naisega mõlemad vastu hakkasid, kui arstid jalga põlvest saati amputeerida tahtsid.

Kas teil hirm ka oli? Loe edasi Tõnu Aava isa pojale: Sa oled üks intelligent näitleja →

Eesti Kunstiakadeemia rektor akadeemik Mart Kalm kirjutab oma raamatus „Eesti arhitektuuri 100 aastat” arhitektuuri elusolendiks. Ka globaliseerumist ei pea see elusolend kartma, sest sest ta on sellest juba ammu läbi imbunud…..

Rektor Kalm on enne me kohtumist ja jutuajamist pidanud ja juhtinud seitset koosolekut. Naeratades ütleb ta, et selline koosolekute kontsentratsioon on tema töös vaid kahel päeval nädalas.

Kevadsemestril peab EKA -s loenguid Eesti 20.-21. sajandi arhitektuuri ajaloost. Loengud on mõeldud III kursuse arhitektidele, sisearhitektidele, kunstiteadalstele ja muinsuskaitsjatele.

Märkisin enda jaoks su viimast arhitektuuriraamatut sirvides, kuidas sa seod meie arhitektuuri ja kliima.

See on iseenesestmõistetav. Loe edasi Mart Kalm: Seda, mis just ilus on, mõeldakse hommikust õhtuni ümber →

Sõrves elav Kaupo Vipp – maailma ja ühiskonna asjadest rääkivate menukate raamatute „Globaalpohmelus” ja „Lokaalravitsus” autor – ütleb, et ka karussellil sõites võib teiseks jääda, mis siis et istud justkui kellegi ees.

„Globaliseerumise algtung tuli kaubandusest,” ütleb Kaupo Vipp. „Kui kogu maailmas oleks inimestel ühetaolised arusaamad ja tõekspidamised, siis alles saaks tõeliselt masstoota ja massidele müüa. Siis alles saaks tõeliselt kasumit! Kuni aga pead arvestama iga miljonilise rahvakillu eripära, seni on asi liiga keeruline.“

Vestluse ajal elab meie kõrval oma elu Eesti Vabariigi pealinna Tallinna Raekoja plats, mis just tunnistati Euroopa parimaks jõuluturuks

Kas sa, Kaupo, oled jõudnud oma mõtlemisega sinnamaani, et hea on hea ja selle ütlemiseks ei pea nähtut-kuuldut iseloomustama sõnadega klassika, rokk, postmodernne, religioosne, kaasaegne, avangard, liberaalne…? Loe edasi Kaupo Vipp: „Aitab kolkapatriotismist!” ütles jõehobune ja läks merre elama →

Lavastaja Ingomar Vihmar ütleb, et teda kõnetab kummaline kunst. Ta mõttekäigud hämmastavad. Aga isegi tema kriitilisuses ei ole kriipsugi kurjust. Fotod: Sven Arbet

Kolmandat aastat Pärnus elav ja Endla teatrit loominguliselt juhtiv Ingomar Vihmar on 48 aastat vana, tal on viis last. Tema kitsukest kabinetti täidavad vinüülide riiulid ja kaks plaadimängijat. Kabineti kirjutuslaual jääb August Strindbergi „Surmatantsu” kõrval silma Lazar Lagini „Vanake Hottabõtš”.

Kas hakkad lastetükis peaosa mängima?

Ingo Normet pakkus seda siin teha. Sa habeme pärast mõtled? Ei, sellest ei ole juttu olnud. Mul oli eelmisel aastal isegi pikem habe kui sul. Loe edasi Ingomar Vihmar: Looming toimub siis, kui enda mina kaob →

Kohtume Andres Lepikuga tund aega pärast seda, kui väljun kinost, kus muu hulgas uhkusega vaatasin tema mängitud Parunit.

Fotod: Gabriela Liivamägi ja Sven Arbet, ilmus Maalehes.

Rõhutatult üliaeglaselt kulgev aeg oli ilmselt see, mis meie argisekeldavas ajas tehtud filmi „Põrgu Jaan” võluvaks vaate- ja mõttemänguks muutis. Maagiline realism. Kunstiliseks filmiks tegid filmi ka suurepärased näitlejatööd.

Andres küsib esimese küsimuse: „Kas sa filmi näinud oled?” Vastan, et just nägin. Mul on üsna raske nii vahetult näitleja käest argiseid küsimusi küsida, seepärast koperdan, et räägime filmist ja sinust. „Minust ei ole vaja rääkida. Nendest, kellega ma avalikkuse jaoks olen filmist rääkinud, oled sa esimene, kes on ise filmi näinud. Äkki meil tõesti on, millest rääkida.”

Eelmisel õhtul oli „Põrgu Jaani” esilinastus. Ja jälle juhib juttu Andres: „Enamus kipub ütlema, et see film on „Novembri” kloon.” Loe edasi Andres Lepik: Ma oma rolli tehes mõtlesin isaks olemisele →