Rubriigiarhiiv: Dialoog

Ilmar Raag: Inimene on nõus kannatama puudust siis, kui ta teab, mille nimel ja kui kaua

Sellist kriisi ei ole Eestis ja maailmas varem olnud. Kaitseliidu Toompea maleva pealik, režissöör Ilmar Raag usub, et selles olukorras iga ekspert võib üles lugeda mõne oma hinnangu või otsuse, mis on antud või langetatud valesti. Süüdi on see, et konkreetsel hetkel pole olnud olukorra kohta piisavalt teadmisi.

„Ka eksperdid pole ühel nõul. Ka juhtidele üks ütleb nii ja teine naa. Siis, kui juht lõpuks valib ühe eksperdi hinnangu, siis teine ekspert solvub, läheb ajakirjandusse ja ütleb, et ei, kõik on teisiti,” räägib Ilmar Raag. Edasi juhtub see, et need inimesed, kellele valitsus sümpaatne ei ole, hakkavad oponeerivat eksperti võimendama.

Üks, mis on möödapääsmatu, on Ilmar Raagi järgi see, et kriisi ületades algab halastamatu võimuvõitlus taas – võimuinstinkt ei kao kuhugi. „Meil on väga palju inimesi, kes tahaks midagigi teha, aga parim, mida saab teha, on jääda koju. See on kriisi lahendamisel omal moel frustreeriv,” nendib Raag.

Mis me valitsusel on täna oma rahvale ütlemata, mida kindlasti ütlema peaks? Loe edasi Ilmar Raag: Inimene on nõus kannatama puudust siis, kui ta teab, mille nimel ja kui kaua →

Valdur Tilk: moodne põllumajandus on maaelule kõva laksu pannud

„Kui maja põleb, siis tulebki kustutada,” ütleb Raplamaa väikeettevõtja Valdur Tilk selle peale, kui võtan viriseda, et me kriisijuhtidel pole pikka plaani.

Valdur Tilk lisab, et ühel hetkel tuleb hinnata, kas tasub viimast tukki kustutada. Või hoopis lasta sel ära põleda, pärast on vähem koristada. „Kustutamise ajal ei mõtle ju, kas ma elan selles majas edasi või pean homme minema omale korterit vaatama.” Kui me tahame viirust ja kriisi alla suruda, siis tuleb käituda nii nagu tulekahju ajal. „Ehk vett vedada! Siis võib-olla õnnestub. Ämbrit ei tohi maha panna.”

Meil on kombeks mõelda inimestest, kes kuuluvad kategooriasse „maa sool” kui lahkunutest. Valdur Tilgaga rääkides saan aru, et see pole nii.

On sul kriisijärgset – lõppeb ta siis varem või hiljem – soovi, mis kindlasti peaks me elukorraldusse jõudma?

Tahan ettevõtte tulumaksu. Loe edasi Valdur Tilk: moodne põllumajandus on maaelule kõva laksu pannud →

Lavastaja Lev Erenburg: Kui sa oled andekas, siis sinu valu kajab teistes vastu

Новость, которая нас радует уже несколько дней!
Указом Президента Российской Федерации от 30.03.2020 № 230 художественный руководитель НДТ Лев Борисович ЭРЕНБУРГ награждён медалью ордена «За заслуги перед Отечеством» II степени за большой вклад в развитие отечественной культуры и искусства, многолетнюю плодотворную деятельность.
Поздравляем Льва Борисовича!!!

 

Teatripäeva auks, mis siis, et see polnud nõnda mõeldud, räägib teatrijuttu, mis puudutab tegelikult inimeseks olemist, Peterburis ja kogu Venemaa legendaarne lavastaja Lev Erenburg.

Homme on ülemaailmne teatripäev. Peterburi lavastaja ja õpetaja, meiegi noorema põlvkonna teatriinimesi koolis õpetanud ja õpetava Lev Erenburgiga kohtusime vaid veidi enne seda, kui piirid ja teatrid siin- ja sealpool kinni pandi.

Leningradi kuulsaima lavastaja, Voldemar Panso kaasaegse Georgi Tovstonogovi õpilane Lev Erenburg (1953) on lavastaja ja teatriõpetaja, meister. Sekka on ta ka väljaõppinud kirurg, kes on töötanud kiirabis. Tuletab vahel meelde, kuidas käis kaklejaid lappimas. Viimased seitse aastat järjest on ta õpetanud Peterburi teatriakadeemias. Loe edasi Lavastaja Lev Erenburg: Kui sa oled andekas, siis sinu valu kajab teistes vastu →

Hendrik Toomepere: Ma ei taju absoluutselt mingisugust põlvkondade vahelist konflikti

Seni, kuni mina sõnu otsin, et alustada, juhib lavastaja Hendrik Toompere me jutuotsa hetkega rajale, kuhu ehk oleksime nagunii jõudnud – mida on maailmas uut. „Kogu sellel rääkimise asjal on üks teine foon ka viimasel ajal. Kui sa kuskil sõna võtad, tekib sul kohe mingi tohutu hulk vaenlasi. Nagu parv tuleks peale. Nagu oleks maal vikatiga heina niites herilase pesa puruks löönud.”

Kas sa arvestad seda, kui avalikult üles astud?

Ei arvesta. Ma ei kahtle oma seisukohtades ja arvamustes, kui neid esitan, aga… see on tüütu, kui sa näed kurjasid ja rumalaid reaktsioone. Pead ära jooksma nii, et kummikud lendavad jalast. Ma tahaks rahulikult olla.

Kirjutad Facebookis oma elupilte. Sul on hea detailitaju ja märkamisvõime. Äratad kujutlusvõime, kui mõtteid üles kirjutad. Seal ju ka tekivad vastasseisud?

Ikka, ikka. Loomulikult. Ma märkan, et ma viimasel ajal kirjutan oma mõtted üles, lasen neil avalikult kaks tundi olla ja siis tõstan selle teksti ainult endale nägemiseks kõrvale. Käsitlen FBd oma mõttepäevikuna. Mitte ainult loomulikult.

Saan sinust aru, aga see on jube kurb ikka ka.

See on seotud ka vanusega. Nooremana mõtled… no sinusse siis suhtutakse teistmoodi. Ma saan 55, ei ole enam päris poisike. Ma ei taha endale enam mingeid asjatuid sekeldusi kaela. Loe edasi Hendrik Toomepere: Ma ei taju absoluutselt mingisugust põlvkondade vahelist konflikti →

Marius Ivaškevičius – murranguaja inimene

Rahvusvaheliselt tuntud leedu kirjanik ja dramaturg Marius  Ivaškevičius on hetkel meie Vaba Lava kahe hooaja kuraator. Intervjuud täiendab tõlkija Tiiu Sandraku ülevaade kirjaniku elust ja loomingust.

Marius Ivaškevičius Tallinna Linnateatri trepil koos lavastaja Elmo Nüganeniga pärast „Kanti” esietendust 13. aprillil 2019. Foto: Siim Vahur

Küsin hommikul Vilniusest Tallinna lennanud leedulaselt hakatuseks, kuidas neil talvega on. Saan tead, et samamoodi kui meil. Üldistusena ütleb viimastel aastatel seoses oma näidendite lavastamisega, Eesti Draamateatris „Väljaheitmine” ja Tallinna Linnateatris „Kant”, siia tihedamini sattunud mees, et kui miski ilmaasjus erineb, siis meil olla tuulisem. „Keegi, mulle tundub, ei kahtle enam selles, et kliima muutub. Küsimus on, kui palju on selles muutuses inimese osalust.”

Kas te mõtlete sellest, kuidas säilitada rahvus aina enam globaliseeruvas maailmas?

Jah, muidugi. Ma olen palju kirjutanud identiteedist. Natsonalismiilmingud pole ainult Balti riikide tänane päev. Aga olen mõelnud, et ma pole vastu, kui kaotan natuke-natuke leedulaseks olemisest selleks, et oleks ühine Euroopa. See ühine Euroopa tundub mulle täna tähtis.

Pealegi – minu meelest ei ole võimalik ennast täielikult kaotada. Meie rahvus on nii tugevasti meie sees, me ei saa surra rahvusena. Me võime surra füüsiliselt nagu rahvus sellega, et meid sünnib vähe, aga lihtsalt niisama kaotada ennast oleks raske ja on tegelikult võimatu.

Keel kaob? Loe edasi Marius Ivaškevičius – murranguaja inimene →

Fred Jüssi „Olemise ilu” on suur loomafilm looduses

Eile esilinastus Jaan Tootseni ja Joosep Matjuse film Fred Jüssist, pealkirjaga „Olemise ilu”.

Filmi alguses on jää minek jõel. Ja siis suure lainega meri. Kusagil on kaadrid vanast pragunenud lauast, sellele otsa puu eluringid kännul. Suur tark loom Fred kõnnib oma harjunud radu ja kohtub omasugustega. Nad on suuremad ja on väiksemad, aga omad. Teisi samast liigist loomi filmis ei näidata. Inimloom ja vabadus. Vabadus näha ja mõelda. Aega on.

Filmi “Olemise ilu”operaator Joosep Matjus räägib loodusest, filmi tegemisest, Fred Jüssist ja iseendast.

Sa oled filminud loodust ka Ameerikas?

Jah, osalesin kuueosalise fimi „Ameerika loodusimed” tegemisel. Ameerika rahvusparkides filmiti. Mina tegin kaasa kahe osa tegemisel.

Millal esimest korda muu maailma loodusega kokku said?

See oli koos Riho Västrikuga. Mu üks kunagine suur lemmikkirjanik on ja oli Nikolai Baturin. Tema oli ise Siberis kütiks ja ta kütilood olid mulle inspireerivad ja innustasid nii, et elu unistuseks oli saada Siberi taigasse. Et ise seda kogeda. Mida tähendab stiihia? Kuidas kütt seal elada võis? Kümme aastat tagasi, 2009. aastal see unistus täitus. Sain filmi „Retk Leena lättele” üheks operaatoriks. Loe edasi Fred Jüssi „Olemise ilu” on suur loomafilm looduses →