Fred Jüssi „Olemise ilu” on suur loomafilm looduses

Eile esilinastus Jaan Tootseni ja Joosep Matjuse film Fred Jüssist, pealkirjaga „Olemise ilu”.

Filmi alguses on jää minek jõel. Ja siis suure lainega meri. Kusagil on kaadrid vanast pragunenud lauast, sellele otsa puu eluringid kännul. Suur tark loom Fred kõnnib oma harjunud radu ja kohtub omasugustega. Nad on suuremad ja on väiksemad, aga omad. Teisi samast liigist loomi filmis ei näidata. Inimloom ja vabadus. Vabadus näha ja mõelda. Aega on.

Filmi “Olemise ilu”operaator Joosep Matjus räägib loodusest, filmi tegemisest, Fred Jüssist ja iseendast.

Sa oled filminud loodust ka Ameerikas?

Jah, osalesin kuueosalise fimi „Ameerika loodusimed” tegemisel. Ameerika rahvusparkides filmiti. Mina tegin kaasa kahe osa tegemisel.

Millal esimest korda muu maailma loodusega kokku said?

See oli koos Riho Västrikuga. Mu üks kunagine suur lemmikkirjanik on ja oli Nikolai Baturin. Tema oli ise Siberis kütiks ja ta kütilood olid mulle inspireerivad ja innustasid nii, et elu unistuseks oli saada Siberi taigasse. Et ise seda kogeda. Mida tähendab stiihia? Kuidas kütt seal elada võis? Kümme aastat tagasi, 2009. aastal see unistus täitus. Sain filmi „Retk Leena lättele” üheks operaatoriks.

Meie teejuhiks Irkutski lähedal, Baikali järve taga taigas oli Gennadi, elukutseline kütt. Ööbisimegi vanades kütionnides. Mingite asjaolude tõttu jäeti mind, verinoort poissi – olin siis 25 – kümneks päevaks üksinda ühte talionni. Ei olnud mõtet kolme kaamerameest ühes onnis hoida.

Tunni aja jooksul otsustati, et ma jään, ja ma ei saanud öelda, et ma natuke pelgan seda üksijäämist. Mulle muidugi räägiti hirmulugusid taiga karudest, kes ei karda midagi ega kedagi. Jäin ilma raadio ja muidugi telefonita, põlved nõrgad. Ainus kaaslane oli kaamera.Minu ülesaanne oli filmida. Mäletan, et esimesed päevad tegelesin tõsiselt sellega, et mitte hulluks minna. Üleminek, järsk muutus oli mulle üllatav.

Kuidas sa sellisesse olukorda täna suhtuks?

Ma saaks hakkama.

Sa said siis ka.

Seda küll. Aga siis ma elasin veel Tallinnas. Mürast ja kultuurist oli ikka kõrini. Et saaks minema sellest sebimisest … tahaks omaette olla. Ja siis sa oledki selles olukorras, loodusega omaette. Ja õpidki tundma, mis on ligimese väärtus. Siis saad aru, milleks on vaja kultuuri, ooperit, filme, raamatuid … Linnakeskkonnas, ülekülluses võib tekkida mulje, et seda kõike pole vajagi. Ei inimesi ega kultuuri.

Saan aru. Tunnen üsna samasuguseid emotsioone, kui olen justkui äsja välja astunud hiigelsuurest kuldsest-kardsest Peterburi teatrist ja juba istun kodus lõkke ääres. Kontrast.

See jah töötab hästi, võtab maha su enda upsakust ja arrogantsi. Kõige suurem asi on ikkagi see, et nii õpid väärtustama seda, mis su ümber on. Neid inimesi, kes su ümber on.

Mis tunded sind valdavad, kas on erinevust, kui filmida loodust Siberis, Ameerikas ja Eestis?

Ma hakkan kaugemalt peale. Loodusfilmi tegemist tegelikult kusagil ei õpetata. Ja mu soov siis ju oligi saada osa mingi suure loodusfilmi tegemisest. Nüüd olen seda kogenud. Paar aastat tagasi olin kümme nädalat Kanada Arktikas. Need kohad on kõik … See on nagu muinasjutumaailm. See nagu ei olegi päris. Mingi mastaap – kõike, mida siin Eestis näed, võid neis kohtades korrutada sajaga. Kõik on suurem, võimsam. Aga alati hakkan seal igatsema oma koduloodust. Iga korraga üha rohkem. Õpin seal seda väärtustama, mis on siin.

Eestimaa metsad ja luhad ja jõed, nende ääres ja sees olen ma ringi tallanud väikesest saati. Ma olen temaga kokku kasvanud, ma tunnen teda, ma arvan, et mõistan teda. Ma oskan teda tähele panna. Ta muutub minu jaoks kordades huvitavamaks, sügavamaks.

Ma tunnen, et siin suudan ma teha palju laiapõhisema ja sügavama filmi kui mõneks nädalaks Arktikasse lennates ja sealset loodust portreteerides. Ma näen seda kõike, aga ikkagi ei mõista. Ma vaid kombin teda, tema pealispinda … Eesti loodus annab mulle võimaluse minna süvitsi.

Too mõni näide.

Kui näen karu Yellowstone rahvuspargis, siis see on põnev ja ma filmin seda, aga see pole absoluutselt võrreldav selle kogemusega, kui näen karu Eestis. See on siin omakorda sada korda võimsam tunne. See see vahe on.

Kuidas sul on, kas siis, kui räägin, et mul on vaja kaadreid sellisest ja sellisest ämblikust, oskad sa peast kohe öelda, kus neid võiks filmida?

Ei, see tööprotsess võiks välja näha selline, et otsin üles inimese, kes ämblikke põhjalikult tunneb. Tema näitaks mulle ehk ämbliku elupaika. Mina hakkaksin seda uurima, ämblikku otsima, sealt edasi läheb operaatori tehniline tegemine. Vaatan, milline on valgus, milline taust … Operaator on mõnes mõttes ikkagi pealiskaudsem kui teadlane. Meil on praktilisemat laadi teadmised, kuidas miskit looduses üles leida ja kuidas see põnevalt filmile saada. Spetsiifilised teadmised tulevad teadlastelt, loomauurijatelt või kirjandusest. Enne filmimist on eeltöö väga oluline.

Jaan Tootsen kutsus sind „Olemise ilu” operaatoriks.

Jah, talle ilmselt tundus, et olen õige valik, kuna pole vaja mitte ainult Fredi filmida, vaid loodust sinna juurde. Fredi ma teadsin ju ka. Kuidagi see sobis. Fredile meeldis mu film „Vanamees ja põder” väga.

Põdra filmis oli vanamees sinu vanaisa Harri Põldsam. Oskad sa teda ja Fred Jüssit võrrelda?

Ma ei võrdle neid, arvan, et nede loodustunnetus on väga sarnane. Vahe on selles, et Fred on väga hea sõnastaja. Vanaisa pigem ei sõnastanud oma mõtteid. Ta vaikis rohkem. Aga tunnetuslikult oskas vanaisa mind küll looduse juurde juhtida.

Su vanaisa matkis põtrasid ja see tuli tal hästi välja. Oma Fredi filmi olete teinud sellise, et minu silmis on Fred seal kui päris, päris suur loom. Ma ei oska teda ühegi konkreetse loomaga muidugi võrrelda, aga just see looduse sees ise olemine, vaba olemine on mu jaoks looma tunnus, millest mul on palju õppida. Inimloom … kõike nägev ja arvestav.

Ilmselt see ongi see, et Fred on loomulik. Ta ise ju seda rõhutab, et loomulikkusest on puudus. Ma arvan, et loomulikkust ei ole võimalik mängida. Ta on saavutanud sellise seisundi, kus tal on võimalik ennast tunda loomulikult. Jah, ta julgeb olla loomulik.

Duubleid ka tegite?

Kiusatus oli teha, aga üsna pea saime aru, et see pole võimalik. Lasta Fredil ühte ja sama asja kaks korda teha … see ei tulnud välja. Ta ju arvaks kohe, et me peame teda lolliks, mis me teeme, mis me mõtleme … Me püüdsime olla kompaktsed ja sama loomulikud nagu tema. Filmimisel võtsime šnitti Fredi enda fotodest, sealt leiutasime stilistika. Tema nägemisviis mulle meeldib – lihtne, loomulik ja ilus. Mikro ja makro, kõik, mis meid ümbritseb, on üks, kuni lõpmatuseni välja. Ka meie oleme selle osa. On see jää või puusüü või inimese nahk, mis vananeb. Kõik see toimub sarnaselt. Selle lähedal olles, selle osa olles, seda läbi iseenda lastes jõuad ehk kunagi tuumani.

Jah, soe vihm ja kägu. Kas see lind, kes seal kukkumise pildil, on ikka kägu?

See oli kägu jah.

Lind, keda kõik on kuulnud ja keda tavaliselt ei nähta.

Ta on tihti kõrgel puu otsas. See kägu kukkus mul Matsalus maja kõrval. Kui lähed võõrasse keskkonda, siis kas on puud liiga kõrged või ei saa alt üles filmida.

Kas enne oli kägu sul filmi peal olemas?

Selle tegin pärast. Kõigepelt saime stseeni, kus Fred täiesti ootamatult hakkas kukkuma. Ma olin nii tänulik, mul oli kaader paigas ja siis ta seda tegi. Olin kannatlik ja jõudsin ära oodata.

See on ka dokumentalisti suur oskus – olla kannatlik. Isegi kui tahad juba kaamera kinni vajutada, oota veel 10 sekundit. Kui midagi päriselt juhtub, siis seal on vägi sees. Lavastatud asjad tunneb vaataja ära. Fredi kukkumine oli päris ja talle hakkas kägu vastu kukkuma.

Sinu film „Tuulte tahutud maa” saavutas Eestis enneolematu vaatajaskonna. Mis edasi saab?

Ma tahan jõuda asjade taha või nähtuste sisse. Siduda maastikke, loomi, linde … omavahel. Näidata, et kõik on üks. Süvenemise soov on. Esimene tase, õppida tegema ilusaid pilte, on saavutatav, aga sealt edasi …? Publikule meeldib lihtsale konfliktile ülesehitatud lugu. Inimeste konstrueeritud dramaturgia, mis justkui peaks töötama. Seda on lihtne vaadata, saame aru, mis toimub. Üks sööb teist, ründab, vaenlane ja ohver, loodusfilmi inimlik ülesehitus. Teine tase võiks olla see, et sa suudad luua huvitavalt loodusfilmi, kus pole konflikte. Film täis avastusi. Vaatad ja on põnev. Ma usun, et see on saavutatav. Retsepti, kuidas, veel ei ole. Ilmselt ta nõuab ühtteist ka vaatajatelt. Vaataja peab tegijaile ka vastu tulema.

Eraldi:

Kõike on näpuotsaga ja see teebki loo suureks

altJaan Tätte Vilsandilt: Aasta jooksul on mind tabanud kaks suurt ja sarnast ärevust – kas film „Tõde ja õigus” saab Tammsaare vääriline ja kas film Fred Jüssist saab Fredi vääriline. Nad mõlemad said seda! Oeh!

Jumal tänatud, või siis – tegijad tänatud!

Kuidas teha filmi mehest, kes on eestlastele nii oluline? Meie oma dalai-laama või metshaldjas või meie südametunnistuse hoidja.

Jaan ja Joosep on leidnud lihtsa ja ilusa tee: nad püüavad näidata, millist maailma Fred Jüssi sisimas kannab; mida ta on näinud ja kuulnud, millele ta on mõtelnud. Kõike on näpuotsaga ja see teebki loo suureks. Kaadrid on rahulikud nagu Fred ja loodus ise. Nii et kui kellelgi tekib kõhklus, kas film on Fred Jüssist või loodusest, siis tegelikult on see üks ja sama. Nautisin väga, et loodusfilm ei pea olema ilmtingimata loomadest ja lindudest, vaid võib ka näidata lihtsalt looduse ilu, nagu see on ka Fredi fotodel. Ja kui keegi ütleb, et see kõik oli liiga ilus, siis mingu see inimene loodusesse ja ütelgu seal, et see kõik on seal liiga ilus.

Minu jaoks oli selle filmi vaatamine nagu jõulupühal kirikuskäik.

Aitäh Fredile, aitäh tegijatele! Ja palju õnne!

Ilmus Maalehes, pildid Jaan Tootsen ja Viio Aitsam.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga