Peterburist pärit lavastaja Dmitri Jegorov ütleb, et hetkel ei ole aeg publikule negatiivseid emotsioone vägisi kaela määrida. Aasta on nagunii olnud täis hirme ja üksindust. Sellepärast tuleb ka tema lavastatud KGB lugudes – Vaba Lava kuraatorprogrammi raames ja koostöös ERMiga – üsna palju naljakat ja eneseiroonilist.

Dmitri Jegorov kiidab Eesti näitlejate huumoritunnetust ja räägib loo, mis sarnaneb veidi meie Viljandi Joala monumendi saagale. Et Leedus Vilniuses tehti suvel ühele keskväljakule eksootiline mererand, toodi kohale liiv ja palmid. Seepeale ütlesid konservatiivid, et mis te õige mõtlete, meil on sellel väljakul ajalooline KGB hoone, selles piinati meie inimesi. Selles kohas ei tohi olla mitte mingisugust randa, me peame mäletama! Ja palmid ja liiv koristatigi ära.

Kuidas sul tänane päev läks?

Oli proov ja pärast seda käisin Pagari tänava muuseumis KGB keldreid vaatamas. Loe edasi Dmitri Jegorov : „KGB? Ei ole mõtet taas kinnitada, et lumi on valge!” →

Eeva Talsit iseloomustab kõige enam sõna elurõõm. See ka, kuidas ta räägib me pärimusmuusika juurte juurde jõudmisest ja nüüdse maailma keerdkäikudest.

Ansambli Curly Strings ja Eeva Talsi rahvalauluks on saanud Kristiina Ehini sõnadel lugu, kus kõigile pähe kulunud rida „et saada pruuniks teiseks juuniks”. Laulja ütleb, et seda „Kauges külas” laulu esitades mõtleb ta, ilmselt nagu ka kõik teised, omaenese südame maakohale ja mälestustele.

Eeva Talsi on varem öelnud, et ta pandi juba kolmeaastaselt viiulit õppima. Mulle ütleb, et oli suurem, et sai kohe neli. Küsimuse peale, kas nad mehega on mõelnud, mis pilli nende laps võiks õppida, vastab noor naine: „Ta on ikka väga pisike veel. Ühel päeval mõtlesin, et tal võiks olla pisike mandoliin ja pisike viiul. Päris pillid. Siis tal oleks võimalus, kui [abikaasa] Villu harjutab, ka kampa lüüa. Küll ta siis ise otsustab. Kui tal vähegi huvi tekib, saab ta siinsamas kodus seda nagunii õppida.” Eva Talsi ise läks õppima n-ö kogemata – õde läks ja tema lükati ka komisjoni ette, uksest sisse. „Nüüd, täiskasvanuna mõtlen, et on pille, mida võib hakata õppima mistahes eas. Kunagi ei ole hilja. Peaasi on tahta.” Loe edasi Muusik Eeva Talsi õpetas ka Arvo Pärdi labajalga tantsima →

Vanemuise teatri direktor Kristiina Alliksaar käib tänaseni tihti teatrites etendusi vaatamas ja samas õpib ülikoolis ainet, kus räägitakse tehnoloogialõksudest, millest pääsemiseks polegi tagasiteed.

Vanemuise teatri direktor ütleb, nagu paljud temavanused teatrini jõudnud inimesed, et tema teatriusk ja -armastus tulid läbi televiisori. Kristiina Alliksaar arvab, et suured teatrid ei ole halvas olukorras: „Suured teatrid on turvatud, pigem me muretseme ka etendusasutuste liidus väikeste pärast. Väikestel ja vabakutselistel on väga raske. Mitmekesisus on meile ka oluline.” Lähiajal ei juhtu küll midagi katastroofilist, usub direktor: „Eesti teater on rohkem kui 150 aastat vana. Elanud üle mõned sõjad ja katkud. Ei tapa see koroona meid ka.”

Küsin, olles märganud Vanemuise uuslavastuste seas Tiit Palu lavastatud „Niskamäe naisi”, kas teadlikult valitakse kindla peale minevaid tükke. „Muidugi me mõtleme sellele ka,” ütleb Kristiina Alliksaar. „Teater on traditsiooniline kunst ja ma arvan, et aegajalt põhitekstide juurde tagasipöördumine on mõistlik. Selles olukorras, kus sa enam ei suuda infos orienteeruda, ajas, kus kaovad pidepunktid, kõike on palju ja kõik on uus! Siis võib-olla on korraks mõistlik rahuneda ja kuulata teatris vana tõde.”

Saan ma õigesti aru, et sa pead hakkama kohe teatritöötajatele palka maksma ja raha ei ole? Loe edasi Kristiina Alliksaar: Vanemuise teatrisaalid on pooltäis →

Näitleja ja pärimusmuusik, Ela ja sära stipendiumi saaja, Eesti Rahvakultuuri Keskuse suulise pärandi spetsialist Maili Metssalu kutsub üles saatma oma imelugusid, mille aluseks inimestega sündinud lood.

„Meie esivanemad on uskunud hingede liikumisse, krattide, inglite, haldjate ja loodusvaimude olemasolusse, kogetud on nii kodukäijate kohalolu kui nähtud ka päkapikke! Kas need imelised nähtused on kuhugi kadunud või kohtutakse nendega ka tänapäeval? Kutsume üles inimesi, kes ise midagi või kedagi imelist on elus kohanud, oma lugu kirjutama/salvestama ja meile saatma,” on kirjas üleskutses. Oodatud on nii tekstid, heliklipid kui ka videosalvestused.

Maili Metssalu räägib oma üleskutsest ja selle laiemast mõttest. Tähtis on ka põlvkondade side. Loe edasi Maili Metssalu: Kui kohtasid päkapikke või haldjaid – räägi sellest →

Venemaa üks kuulsamaid filminäitlejaid Kirill Käro on Lasnamäe poiss. Ta on sealpool piiri teinud kaasa enam kui sajas filmiprojektis. Neist värskeim on ühtaegu müstiline ja filosoofiline seriaal «Пассажиры» („Reisijad”).

8-osalise seriaali «Пассажиры» esimene osa esilinastus Venemaa voogedastusplatvormil Start 24. detsembril. Kirill on selles seriaalis taksojuht. Ta autosse satuvad surnud inimesed, kellel on elus jäänud miskit enda jaoks lahendamata.

„Reisijate” 4. seerias mängivad esimest korda koos Kirill Käro ja teine Vene filmikuulsus Julia Aug, kelle lapsepõlv ja noorus möödus Narvas. Selle filmi iga seeria kestab 20 minutit.

Julia Aug on filmis kohtunik. Ta jääb lifti kinni. Kuulab seal poja sõnumit, kus too ütleb: sa ei ole enam minu ema ja me enam ei suhtle. Hetke pärast ütleb üles naise süda. Kui lifti uksed avanevad, seisab taamal oma kollasele taksole toetuv Kirill Käro. Julia pöörab ennast tagasi lifti poole ja näeb ennast surnuna. Ta istub taksosse ja algab dialoog. Selgub, et kohtunik on mõistnud viieks aastaks vangi oma poja sõbrad ja tema pruudi. See pruut kohtunikule ei meeldi.

Dialoog on tihe ja nüansirikas, emotsionaalne. Pausid kannavad. Ja siis kohtunik meenutab, kuidas ta 16aastasena käis ühe bändi kontserdil, kuidas nad sõbrannaga endid tualetis nahka riietasid ja harjad lakiga pähe kammisid. Taksojuhi telefoni ilmub kiri, et marsruut on kindlaks tehtud. Nad sõidavad selle kultuurimaja ette, kus miilits toonase kontserdi laiali ajas. Kohtunik ütleb, et sai oma vanematelt sellise keretäie, et magas kolm päeva kõhuli. Seejärel astub ta kultuurimaja uksest sisse, taamal paistab ere valgus…

Kirill Käro räägib Maalehe lugejatele oma elust ja filmitegemisest. Tõtt öelda – kui me jutuajamises kokku leppisime, imestas ta, et Maaleht peaks ju kõnelema hoopis põllumajandusest. Jõudsime selleni, et ka kodumaa on maaga seotud. Neid sõnu ütleb Kirill eesti keeles.

Niisiis joomegi arvutipildi vahendusel temaga pühapäevahommiku kohvi – üks Moskvas, teine Raplas – ja räägime. Loe edasi Kirill Käro – Lasnamäe poisist Moskva ja kogu Venemaa tuntud filminäitlejaks →

Maaülikooli kultuuriantropoloog Argo Moor ütleb, et kui eestlasi üldse midagi ajaloos iseloomustab, siis on see erakordne suhe puude ja maaga.

Argo Moor räägib, et eestlased on väga vähe kristlik rahvas. Sellepärast, et puhast kristlikku perioodi on meil olnud väga lühikest aega. Eesti ühiskonnas korduvat diskussiooni, mis isegi on käibetõeks kujunenud, et me oleme vähereligioossed, aga väga ebausklikud, peab ta sügavalt valeks. „Selles väites religioossus samastatakse kristlusega. Siis öeldakse, et me oleme ebausklikud. See tegelikult on vihjamine animistlikele uskumustele, mis ei sobitu materialistliku loogikaga. Õige oleks öelda, et eestlasi iseloomustab konfessioonide väline religioosne hoiak, mis suuresti on animistliku meelelaadiga.”

Saame me, eestlased ennast enam nimetada maarahvaks?

Eesti kultuur 19. sajandini oligi ainult maakultuur. Seda nimetatakse ka talupojakultuuriks, aga mulle maakultuuri sõna meeldib rohkem. Meil ei olnud ju oma aadlikultuuri ega linnakultuuri. Ainuke, mis oli, oligi maarahva kultuur. Loe edasi Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust →