Sellel argipäeval keedab Jaak Tuksam (1958) Tuhalaane Väikekulli talukodus sülti. Lihtsalt keedab, ei räägi sellest kui suurest kunstist. Kui fotograaf Sven arvab, et ta võiks pildi jaoks ka kitarri kätte võtta, siis ta ei vasta ja seda välja ei too.

„Valguskaabel, mis pidi meie elu eredaks muutma, jookseb siit teeäärest läbi. Aga sellega ei ole keegi saanud liituda. Tühi töö,” ütleb Jaak, kui temalt pärin, kuidas ta naine saab Tuhalaane metsast Turu ülikoolile tööd teha. Masti-interneti kaudu, selgub.

Panen värske Maalehe Tuksami köögilauale, süldikausi kõrvale ja küsin, kas ta Ott Sandrakut ka tunneb. „Väga hästi. Vana sõber. Otiga ma lasin kodust jalga 16- või 17aastaselt. Sõitsime Moldaaviasse, jõudsime Odessasse välja. Meil oli kahepeale 25 rubla ja 25 kopikat,” räägib Jaak.

Räägime hakatuseks reisijutte, hääletamisest. Jaak meenutab, kuidas ta sõitis Tartust Tallinna. „Oli selline jäle auto vanasti nagu Kolhida. Palusin ennast autojuhil Mäos maha panna, sest selle juht võttis istme alt kolmanda peediveini ja ta sõidustiil muutus väga rabedaks.”

Kord väga noorena käisime sinuga ühel Iiri bändi kontserdil ja sa armusid selle punase peaga lauljannase kõrvuni ära…

Ega ma ei julgenud temaga rääkima minna. Ta kahjuks tappis ennast ära. Loe edasi Jaak Tuksam: Tasakaal tekib, kui kuulad puude kohinat →

„Kriisi idud turisminduses oli enne koroona levikut sees. See kontingent, kes on rühmareiside põhi tarbijad, otse öeldes, sureb vaikselt välja,” ütleb eluaeg Eestis ja maailmas giidi tööd teinud ja üle 20 aasta Lahemaal Kolgas elav Ott Sandrak.

Kolka sõites Peterburi maanteelt Loksa poole keerates tekib korraks tunne, et ei mahu autoga enam teele ära. Metsavahe on parkivaid sõiduautosid täis ja vähemalt 100 meetri ulatuses ka teeäär. Turismikriis ja reisikeelud on rahva puhkepäeval Eestimad avastama toonud. Nii massiliselt, et ükski välisturist sinna enam ei mahuks.

Räägime Ott Sandrakuga turismist ja reisimisest katku ajal. Tõsi, sõna katk käib me jutust läbi vaid korraks, kui küsin Otilt, kes on mitte ainult hariduselt, vaid ka olemuslikult ajaloolane, et kas maailm on selliselt kinni olnud ka varem.

Ott tuletab meelde varakevadist aega, kui Hiinast hakkasid tulema koroonateated, ja loeb sõber Hardi Volmeri värsi : „Hiinas on uputus, Taanis on tuul. Meil ikka naer püsib suul.” Lootus, et see läheb meist mööda, luhtus. „Inimene elab kuni ta loodab!” ütleb Ott Sandrak.

Mis siis saab, kui koroonakriisi piirangud kunagi taanduvad?

Ma arvan, et sõelale jääb see seltskond, kelle jaoks moodustuv reisirühm ise on oluline – ühine teema, ühine huvi, ühine seltskond. Need sõidud, kui viirus jälle vähegi lubab, ei kao kuhugi. Loe edasi Ajaloolane Ott Sandrak: „Hiinas on uputus, Taanis on tuul. Meil ikka naer püsib suul.” →

Neljapäeval esietendus Kinomajas Kinoteatri egiidi all „Niagara ületamine”. Kõnelesime selle lavastaja Priit Põldmaga kirjutamisest, lavastamisest ja ellujäämisest tänases maailmas.

Rakverest pärit Priit Põldma on lõpetanud Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassi. Põiganud korraks Tartu ülikooli ja siis õppinud lavakoolis dramaturgiks. Nüüd ta lavastab.

Lubasin, et ei hakka temalt küsima küsimusi isikliku elu kohta, et hoida teda lavastuse „Niagara ületamine” valmimise protsessi viljakal piiripealsel alal.

Priit, mida sa Tartus õppisid ja mida see sulle andis? Loe edasi Lavastaja Priit Põldma: „Mitte see pole tähtis, kes kõneleb, vaid see, mis tal öelda on” →

Helilooja Alo Põldmäe sai mõtte uurida Eestis ehitatud klavereid ja asutada rahvusliku klaveri muuseum 1998. aastal Saksamaal, kui luges seal värskest klaverileksikonist, nagu valmistataks Estonia klavereid Moskvas.

Alo Põldmäe oma vanaisa Aleksander Krimmi majas Kadrinas, mis nüüd kasutusel suvekoduna. Pildil on (vasakult) austria klaver “Heizman”, eesti pianiino “Heine” ja Peterburi tiibklaver “Schröder”. Käes hoiab Põldmäe Kolga-Jaani kandi talumehe poolt heinahangu harust valmistatud klaveri häälestamise võtit. Pildistas Sven Arbet

Heliloojast muuseumientusiasti Alo Põldmäe tänaseks omandatud teadmistele tuginedes saame rääkida sellest, et klavereid on Eestis tehtud seitsmes linnas: Tallinnas, Tartus, Kuressaares, Narvas, Valgas, Otepääl ja Pärnus. Eesti klaverimeistrite valmistatud erineva nimetusega klavereid oskab Põldmäe üles lugeda 95 ja ta avastab neid üha juurde. 2000. aastal oli andmeid 44-st eesti klaverist – 20 aastaga on lisandunud enam kui pooled. Eesti klaveriehitus onn241 aastane. Seda on uhke teada.

Teie kirjutatud-koostatud on raamat „Eesti klaver” (2016). Seal jääb kõige muu hulgas silma klaverite esteetiline kaunis kujundus, tänases mõistes disain.

Klaveridisain on tähtis olnud kõigil aegadel, ka eesti klaverite puhul. Klaver pannakse alati ruumis tähtsale kohale, nii lossides kui taludes, ta on igal pool ehteks. Ta on tarbeese ja ka ehe. Ehe on ju eesti keeles ka ehtne, puhas peenralt võetud toit… Eriti pianiinodele annavad palju ehedust esipaneelide ornamendid ja küünlalühtrid. Loe edasi Helilooja Alo Põldmäe teeb rahvusliku klaveriga arheoloogi tööd →

Indrek Hirvel ilmus äsja kirjastuses Ilmamaa väljaantus luuletuskogu „Minu viimane kevad”. Luuletaja oli nõus oma luule sisemaastikest ka proosas rääkima.

„Inimesel on üldse raske olla, kui ta silmad lahti hoiab ja näeb, mis ümberringi sünnib. Teiste omasuguste hulgas on muidugi kergem… või siis päris üksi võõral rannal.” ütleb Indrek Hirv. Ütleb, et kui nad koos Vello Saloga kreeka keelest Ilmutusraamatut tõlkisid (Ilmus Loomingu raamatukogus 2010.aastal, ei osanud nad mõelda, et apostel Johannes Patmosel kirjeldas just praegust aega. Vaid mõned väljavõtted sealt: „… ning palju inimesi suri vee kätte, sest see oli kibedaks läinud. (lk22); Langenud, langenud on suur Paabel,/ kes oma hoorusega pani kõik rahvad vihaviina jooma! (lk 37); Siruta sirp ja lõika -/ lõikuseaeg on käes,/ ilmamaa lõikus on küps!/ Ning see, kes pilvel istus,/ heitis oma sirbi maa peale -/ ja ilmamaa koristati ära. (Lk 38)”. Aga lugege ise.

Indrek, oled sa ikka veel romantik, oma elustiililt ja loomingus?

Ma olen jälle romantik, nii nagu kahekümneselt, vahepeal on ka muid aegu olnud. Loe edasi Luuletaja Indrek Hirv: ma tean küll, mis maailmas toimub →

Täna 70 aastaseks saav helilooja Olav Ehala loob oma muusika samal klaveril, millel seda tegi Arne Oit.

Olav Ehala koduväravas keset Tallinna linna kasvab täies elujõus suur lehis. See puu on temaga üsna ühevanune.

On üsna tõenäoline, et helilooja Arne Oidi laulud „Unustuse jõel” „Mis värvi on armastus” ja Olav Ehala laulud „Ma tahan olla öö” ja „Kodulaul”on kirjutatud ühe ja sama Estonia klaveri taga.

Kas see maja, milles sina ja su pere täna elab, on lapsepõlvekodu? Loe edasi Olav Ehala: Lõppude lõpuks sa kirjutadki ühte laulu →