Muusik Eeva Talsi õpetas ka Arvo Pärdi labajalga tantsima

Eeva Talsit iseloomustab kõige enam sõna elurõõm. See ka, kuidas ta räägib me pärimusmuusika juurte juurde jõudmisest ja nüüdse maailma keerdkäikudest.

Ansambli Curly Strings ja Eeva Talsi rahvalauluks on saanud Kristiina Ehini sõnadel lugu, kus kõigile pähe kulunud rida „et saada pruuniks teiseks juuniks”. Laulja ütleb, et seda „Kauges külas” laulu esitades mõtleb ta, ilmselt nagu ka kõik teised, omaenese südame maakohale ja mälestustele.

Eeva Talsi on varem öelnud, et ta pandi juba kolmeaastaselt viiulit õppima. Mulle ütleb, et oli suurem, et sai kohe neli. Küsimuse peale, kas nad mehega on mõelnud, mis pilli nende laps võiks õppida, vastab noor naine: „Ta on ikka väga pisike veel. Ühel päeval mõtlesin, et tal võiks olla pisike mandoliin ja pisike viiul. Päris pillid. Siis tal oleks võimalus, kui [abikaasa] Villu harjutab, ka kampa lüüa. Küll ta siis ise otsustab. Kui tal vähegi huvi tekib, saab ta siinsamas kodus seda nagunii õppida.” Eva Talsi ise läks õppima n-ö kogemata – õde läks ja tema lükati ka komisjoni ette, uksest sisse. „Nüüd, täiskasvanuna mõtlen, et on pille, mida võib hakata õppima mistahes eas. Kunagi ei ole hilja. Peaasi on tahta.”

Kuidas teil kontsertidega on, koroona on kõik ära lõpetanud?

See on valus. Eesti Eestiks. Pigem me olime bändiga jõudnud sellesse järku, kus meil oli palju väga kihvte välismaa festivalide kutseid ja tuure. Ja need kõik jäid ära.

Meil on agent, soomlane, on Saksamaal agentuur, kes meid bukib. Jaapanis on agentuur, kes meid vahendab. Jaapani kolmenädalane tuur lükkus edasi novembrisse. Ma loodan väga, et see saab toimuda.

Muusikaäris, -tööstuses asjad käivad hästi aeglaselt. Näitad ennast ja pakkumised tulevad hästi pika vinnaga. Näiteks saime lõpuks kutse ühele Šotimaa väga võimsale festivalile „Celtic Connections“. Piirid on kinni ja… võib-olla järgmisel aastal meid enam ei mäletata uuesti kutsuda. Neid näiteid on veel. Pika strateegilise järjepideva töö ja loomingu tulemusel saavutatud väljateenitud väärikad kutsed – nendest on kahju.

Kui me seda jutuajamist kokku leppisime, siis ütlesite, et teil on bändi päev. Mis see endas sisaldab?

Bändi päev on see päev, kus saame kokku. Teeme bändi asju. Harjutame pilli, mängime kokku, peame koosolekut. Näitame üksteisele inspireerivaid muusikakatkeid. Bändi päev on meil olnud Curly Stringsi algusest peale. Me ei tee nii, et saame kokku vahetult enne kontserti, vaid meil on iga nädal kaks kindlat päeva, mis kestavad hommikust õhtuni. Me hoiame rütmi sees ja teeme järjepidevalt tööd.

Mis need koosolekute teemad on?

Meil ei ole mänedžeri, kes aitaks meil otsustada, me otsused sünnivad meie nelja ringis. (Lisaks Eeva Talsile kuuluvad Curli Stringsi koosseisu Villu Talsi, Taavet Niller ja Jaan Jaago –

MM.) Palju aega kulub sellele, et arutame, kuidas teha. Kes me oleme? Mida me tahaks inimestele anda? Millest me laulud võiks rääkida? Kus me võiksime esineda, kus mitte? Ma ei ütle, et see oleks kerge. Aga nii oleme sada protsenti selle taga, mis me ise oleme loonud. Ise vastutame ja saame õppetunde.

Kas siis, kui te õppisite Viljandi kultuuriakadeemias, juhtis kooli Anzori Barkalaja? Ja teil pidi olema ka selline aine nagu ärijuhtimine?

Ma küll ei mäleta täpselt seda ainet, aga Curly Strings sündis siis, kui õppisime viimasel kursusel. Minu meelest see võis olla 2012. aasta lõpp, kui me juba midagi salvestasime. Võib-olla tõesti olid meil loengud ettevõtluse alustest, aga ma täitsa ausalt ütlen, et ega ma siis seda nii palju tähele ei pannud. Kui sul pole toodet, meil bändi, siis sa ei võta äriasju tõsiselt, see ei huvita. Aga kui see tekib, siis on kohe vaja. Mina keskendusin kooliajal pillimängule ja oma eriala õppimisele.

Kas seal koolis kujunes ka maailmavaade? Või oli kõik juba varem?

Kujunes. See, et mul oli õnne olla koolis just nende inimestega koos, kujundas väga palju minu mõtlemist. Kursaõed ja -vennad, kooliõed, -vennad olid näiteks Maarja Nuut, Kulno Malva, Sandra Vabarna, Jalmar Vabarna, Karoliina Kreintaal… meie bändi poisid. Palju inspireerivaid ja ülitöökaid inimesi. Maailm avanes! Oli palju omavahelist suhtlust ja me märkasimegi selle ära, et meil on jube hea kamp koolis koos. Vestlused, õhtused jämmid pubis, kõik lisaks koolitundidele.

Indrek Kalda, minu tolleaegne viiuliõpetaja, alati armastas öelda, et kõige rohkem sa õpid ikka vahetundides. See pidas paika. Üheskoos olime. Mul oli ikka palju õnne, et nende inimestega kokku sattusime.

No Indrek Kaldaga kokkusaamine on ka suur õnn.

Absoluutselt. Indrek täiesti muutis minu vaatevinklit viiulimängust. Ma olin 15–16, kui läksin tema juurde eratundi. Olin enne seda ainult klassikalist viiulit mänginud. Suuresti ma ka tema pärast otsustasin Viljandisse sisse astuda, teadsin, et tema seal õpetab. Indreku käe all oli väga lahe õppida. Kui õpetaja ise on tegevmuusik, siis see on hästi inspireeriv.

Viiuldaja viiuldajaks, minu jaoks laulab Indrek kalda eriliselt. Mõjub päris päriselt. Pärimus polegi vahel nii päris.

Ma olen nõus. See tuleb tal südamest.

Ikkagi, mida te seal Viljandis õppisite peale pillimängu? Kirjeldage.

Sain nii palju uusi asju teada. Sain sihi enda ellu. See tekkis siis, kui hakkasin uurima Eesti pärimusmuusikat. Varem ma seda vaatlesin ja mängisin üpris pealiskaudselt. Viljandis hakkasin pihta saama sellele keelele, stiilile, hindama ja kuulata oskama vanu salvestisi. Selleks kulus aega, et mõista.

Kui räägime näiteks vanadest külapillimeestest, kes kunagi mängisid, meil on olemas varamu nende salvestustega. Alles siis, kui olin neli aastat õppinud, kool läbi sai ja astusin magistrisse, oskasin seda materjali tõeliselt kasutada. Õppisin neid mõtestama koolis. Mingi aeg tahtsin ikka sellest, nendest midagi ägedat luua, mõistmata, et see lugu ise on ilma igasuguse vahelesegamiseta äge. Selleks, jah, kulus aega.

Ma olen väga kiindunud just vanemasse pärimusmuusikasse, instrumentaalmuusikasse, suuresti viiulimuusikasse. Vanade külapillimeeste muusikasse, kes mängisid sada aastat tagasi. Mida rohkem süüvida kitsasse teemasse, seda suuremaks maailm läheb. Saad süvenedes aru, kui vähe sa tegelikult tead.

See, jah, on nii enamasti.

Koolitee käigus ma sain aru, kuidas kuulata, kuidas seda stiili õppida, Ja siis, kui ma ise sellele juba rohkem pihta sain, olles magistris kaks aastat veel enam süüvinud ja palju mänginud, tundsin ja tunnen ka nüüd, et suudan seda õpetada ka teistele. Huvi kõige selle vastu pole kuhugi kadunud.

Samas Curly Stringsis ma enamasti ei kasuta seda teadmist, sest Curlydega loome oma muusika ise.

Kas pärimusmuusikast aru saamise kogemus annab sulle ka julguse olla helilooja?

Ma arvan, et mind julgustab see, et sain kooli ajal kohtuda väga paljude maailma erinevate muusikutega ja tundma õppida ka teisi stiile. Mida rohkem edasi jõudsin, seda enesekindlamaks muutus teadmine, et kuule, nüüd hakkab siit tulema mingi minu oma lugu. Oma viis, muusika, mida ma tahan teiste inimestega jagada.

Kuidas see käib, kas enne tuleb viis ja siis tekst või vastupidi?

On igatepidi. Mind ennast ka huvitab see maailm. Lähen hommikul oma tuppa, hakkan tegema. Salvestan, laulan , mängin… õhtuks tuleb. Üks lugu korraga. Üks lugu päevas. Siis oleneb… kui olen kindel, et see on väga hea, siis saab seda poistele, ansambli liikmetele näidata. Siis loome vormi ja siis saadame sõnade kirjutajale.

Viimasel ajal oleme hakanud ka ise sõnu tegema, samuti sõnade kirjutajale hästi palju sisendit andma, et millest see laul võiks rääkida. Poeedi oskusi jääb endal väheks.

Mine nüüd, kuulasin lugu „Miks sa murrad mind” ja selles on küll poeesia – see ja alltekstid. Ma julgen seda „Miks sa murrad mind/Tassid tuppa endaga/Sinna, kus mu õielehed/jäävad närbuma” küll maailmavaateliseks tekstiks nimetada.

See kogemata juhtus jah, see üks laul.

Jah, me ka saime kogemata kokku…

Mulle meeldib muusikat luua. Olen käinud laulukirjutajate laagris, mis nüüd on hästi popiks saanud. Olen proovinud kirjutada muusikat ka mõnele popstaarile. See on lõbus, suurepäraselt lõbus! Mulle meeldib seda teha, aga lihtsalt ei jõua ajaliselt.

Mis see laulukirjutajate laager endast kujutab?

See, kus mina käisin, oli Viru hotelli viimastel korrustel. Integratsiooni projekt. Erinevate maade produtsentide, muusikute ja laulukirjutajate seast valiti kolmesed grupid. Mina sattusin olema koos Egert Milderiga ja ühe Rootsi produtsendiga. Olime täiesti võõrad inimesed, istusime kokku ja hakkasime kirjutama lugu Jüri Pootsmanile. Minul oli viiul, pakkusin salmiosale meloodia, produtsent ütles jess ja siis hakkasime Egertiga refrääne ja vaheosasid looma. Pakkusime 20 erinevat, laulsime ette. Produtsent kuulas meie meloodiajuppe ja enamik talle ei sobinud. Umbes 25. refrääni ajal ütles jess! Huvitav oli, olid nagu tootmismasin. Kogu aeg nõuti: anna uus, anna uus. Üllatavalt värske tegemine. Muidu istud üksi, teed ja mõtled, kas sobib, kas on, või läheb prügikasti… Arendav igatahes.

Jah, mulle ka on käivitavaks jõuks tähtaeg, muidu võidki jääda mõtlema.

See tunne on vastupanutunne. Mida lähemal sa oled asja valmimisele, seda suurem see vastupanu ju on. Ei, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha seda ära lõpetada. Sest äkki saaks veel paremini. Vastupanutunne on see saatan, kurja juur. (Naerab nakatavalt.)

Üks lugu üheks looks, teil tuleb lähiajal uus plaat?

Ma saan öelda niipalju, et plaat tuleb maikuus. Rohkem ongi raske öelda, meil on palju mõtteid, aga hetkel ei ole veel albumi nime. On palju uusi laule, mille vahel alles hakkame valima ja siis peaks tekkima kontseptsioon. Kõik kujuneb ja plaat tuleb. Me kõik oleme bändiga sinna laule kirjutanud. Oleme seda mitu aastat vaikselt valmistanud. Nüüd on intensiivsem lõpuspurdi aeg. Eelmisel nädalal ilmus meil esimene singel “Taevas seab riidu”, mille paneme kindlasti ka albumile. Sõnad tegi andekas noor dramaturg Tõnis Parksepp ning filmisime loole ka ilusa video Tartus Vanemuise väikses majas.

Kas te olete nii ka teinud, et katsetate uue plaadi lugusid eelnevalt kontsertidel –

mis meeldib publikule, läheb plaadile? Nüüd seda võimalust muidugi pole.

Meie ei ole niimoodi teinud. Arvo Pärt mulle kunagi rääkis – käisin talle aiapeol esinemas –, et see oleks ideaalne, kui saaks salvestada alles siis, kui koosseis on eelnevalt paarikümnel kontserdil materjali juba esitanud. Alles siis saab materjal küpseks.

Ilus mõte ju!

Aga mõtleme Eesti mastaabis. Kui me Curly Stringsiga annaksime siin paarkümmend kontserti ja alles siis teeks albumi, siis need laulud ei oleks enam värsked. Ja keegi ei tahaks plaati osta. Üldiselt tuleb minna riski peale, käituda südame järgi. Panna lood paika tunde järgi ja salvestada. Ja loota parimat.

Mulle tundus, et ka Arvo Pärdil on sama mure – tihti salvestatakse pärast paari proovi või prooviperioodi ja enamasti salvestatakse nii, et uue muusikaga esinetud ei olda.

Mida see esinemine annab?

See on peenike teema, aga laivil, kontserti tehes sa saad aru tõesti, mis toimib – tempod, mingid kohad, mida teha vaiksemalt, mida teha rohkem, mida üldse mitte. See hakkab nii ägedalt koos publikuga toimima. Kõik küpseb, mis siis, et üks lugu ei saa ju kunagi valmis. Publikult saadava vastukajaga aga lugu küpseb. On tõsi, et alles siis oleks ideaalne minna salvestama.

Kuidas sa sattusid Arvo Pärdi aiapeole?

(Naerab kelmilt.) Tasub tunda ja mängida Eesti pärimusmuusikat. Ma olen seal esinenud kaks korda. Ühel aastal koos Villu Talsiga, kes mängis kitarri ja Merike Paberitiga, kes mängis flööti ja torupilli. Mängisime Eesti pärimustantse. Ja õpetasime neid tantse siis pidulistele.

Ikkagi kuidas?

Pärimusmuusikuid kutsutakse tihti esinema esinduslikele kohtumistele. President Ilves kutsus meid esinema, kui ta kohtus Saksa presidendiga. Seal siis Arvo ja Nora Pärt nägid meid esinemas. Tulid kohe pärast esinemist meiega rääkima ja kutsusid omakorda esinema. Selline ahel.

Mis seltskond käib Arvo Pärdi aiapeol?

Tavalised Eesti inimesed, sain aru, et tema naabrid näiteks. Toredad inimesed, tahtsid tantsida.

Ja teie õpetasite siis Arvo Pärdile kaera-jaani?

Ei õpetanud… Olgu, avame ka selle ukse. Eesti pärimustantsu ja pillimängu seos on üks teemasid, mis mind pärimusmuusika juures köidab. Mulle meeldib vanade pillilugude juures see, et nad on enamasti hästi tantsulised. Aga me ei oska enam nende järgi tantsida. Eestis on vähe neid, kes oskavad tantsida labajalga, polkat, reilenderit, isegi valssi, aga on rõõmustav, et neid tuleb üha enam juurde!

Kui tänapäeval on rohkem esiplaanil ansamblid, siis vanasti oli au sees mängida üksi. Oligi üks muusik, kes oma pilliga tantsitas rahvast, suhtles tantsijatega. Tantsijatel oli omakorda oskus kuulata elavat muusikat ja muusikut ning tema pillijärgi tantsida. Et see tagasi tuleks, see on minu unistus ja sedasama ma õpetan oma õpilastele. Mul on selles vallas tegutsedes, ise tantsides, mängides, tantsusamme õppides ja seda kõike õpetades tekkinud oma nägemus muusika ja tantsu seosest.

Kui küsida, mis tantse me Arvo Pärdi aiapeol õpetasime, siis selliseid vanemaid Eesti pärimustantse nagu labajalg, reinlender, aga ka kindla koreograafiaga tantse, nagu näiteks „Kalamees“ ja „Kolme paari tants“, mida on lihtne seltskonnale õpetada.

Kas eestlased tulevad kergesti kaasa pärimustantsu õppima?

Mis aitas mind seda väga veenvalt õpetada seltskondadele? Ikka kogemus, kuidas seda teha nii, et rahvas kaasa tuleks. Keegi ju ei viitsi kuulata pikka seletamist… ah, ei jää meelde, ei oska, lähme võtame midagi juua… Me käisime tudengiajal Viikingite külas firmapidudel pärimusmuusika eeskava tegemas. Kaks aastat järjest. See oli võimas elukool. Õhtul kell 10 tuli hakata juba üsna napsusele seltskonnale neid tantse õpetama. Peol olles on seda keeruline teha, aga saab. Praktika õpetab enesekindlaks.

Ja kõige selle kõrval olete ka pärimusmuusika õpetaja?

Hetkel olen veel lapsepuhkusel, aga septembris on plaan minna tagasi Tartu Heino Elleri nimelisse muusikakooli pärimusmuusika osakonda juhtima ja õpetama.

Kas ise mõtlesite välja programmi, mida ja kuidas õpetada?

Üheskoos oma ala tundjatega! Kui need oma koolid kõik läbi olin saanud – tegelikult ma õppisin ju ka Elleris, Viljandi Kultuuriakadeemias, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Göteburgis –, siis erinevatest koolidest saadud teadmiste toel ma sain aru, et mida meil veel vaja oleks. Siis koos oma ala proffidega, kelle sekka kuulus käputäis eesti pärimusmuusikuid ja õpetajaid, eeskätt Cätlin ja Marko Mägiga, mõtlesime õppekava välja.

Initsiatiiv tuli küll minult. Mõtlesin, et tahaks midagi missiooniga teha. Ei mõelnud, et teen midagi enneolematut, ma lihtsalt nägin, et see kuluks ära. Nii palju on inimesi, kes just selles vanuses, 16–18, tahaksid õppida lisaks rütmimuusikale ja klassikalisele muusikale hoopis pärimusmuusikat, Eesti pärimusmuusikat. Selgus, et see on väga elujõuline. Lõpetajatest enamik läheb kõrgemasse kooli sedasama edasi õppima.

Kui me juttu mingite märksõnadega kokku võtta, siis tuleksid keelele sõnapaarid vana ja uus, Eesti ja maailm, maa ja linn. Kas olete ise linna- või maalaps?

Olen külalaps. Ülenurme majade vahel kasvanud. Maal olime enamasti suved. See on ka üks põhjus, miks me ostsime Villuga endale maakodu. Maalapse elu olen ma elanud küll. Ja maamaja ostsime, et taasluua mälestusi ajast, kui sai pikad suved veetud vanavanaema ja vanavanaisa juures maal. Kui me selle maja ostsime, saime aru, et oleme muusikud ja paraku ei jõuagi suurt suviti maale.

Maal olemise mõnu on õues olemine. Küll me jõuame kunagi selle rahuni ka.

Eraldi:

Janu on kõikidel üks

Kristiina Ehin

Eeval on rõõmus ja lapsemeelne hing, selliseid on vähe, ja kuidagi on ta osanud seda hoida. Tema hääl heliseb, sest süda on kerge, ja isegi kui parasjagu ei ole, annab muusika talle otsekui tiivad. Pärimusmuusika on tema tunnetust sügavdanud ja hinge avardanud. Popmuusika teed käimine on talle veelgi sära ja aupaistet lisanud, sest nii palju kui teda tunnen, armastab Eeva inimesi, hoiab sõpru ja suhtub igasse fänni suure soojusega. Eevale ei öelda on mul väga raske ja seda mitte ainult seetõttu, et tunnen teda sünnist saadik ja minu Läänemaa vanaema Asta ja tema vanaisa Aksel olid õde ja vend. Temaga koostöö on olnud mulle iga kord isemoodi tiivustav ning muuseas on ta üks tegelane minu viimases raamatus “Janu on kõikidel üks”.

 

Curly Stringsi uue plaadi esimese singli laulusõnad

Taevas seab riidu

Tõnis Parksepp

Peos on risti läinud mu sooned,

ei tunne peeglist ennast ära,

vaid su rõõm veel meenutab mulle:

kord ma kilkasin nagu sa.

Tule tuppa, taevas seab riidu,

aitab küll nüüd mängimisest!

Silme ette kerkib mu ema,

kelle keeld mul pisaraid tõi.

Las ladistab vihma,

see on päikse hind,

veel tuleb päev, mil mõistad mind.

Las ladistab vihma,

sees on ärev hing,

veel tuleb päev, mil mõistad mind.

Ära tihu, taevas läks riidu,

vihmas saaks su mõmmi külma.

Pole minu võimuses muuta,

mis elu ülalt alla saadab.

Pliidis tuli praksub toa soojaks,

sõstrasilmad välguvad tuld.

Vana ema võttis mind sülle,

kadus kurbus, suud sai mu selg.

Las ladistab vihma,

see on päikse hind,

veel tuleb päev, mil mõistad mind.

Las ladistab vihma,

sees on ärev hing,

veel tuleb päev, mil mõistad mind.

Taas selgineb taevas,

hajub sajupilv,

pea meeles, ikka hoian sind.

Taas selgineb taevas,

küll on heitlik ilm,

pea meeles, ikka hoian sind.

Veel tuleb päev, mil mõistad mind.

Ilmus Maalehes, pildistas Argo Ingver.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga