Ott Karulin, Katri Aaslav -Tepandi ja Tiit Palu.

Eesti Teatri Agentuur korraldas 29.-30. oktoobril Vanalinna
Hariduskolleegiumis kõnekoosoleku ja töötoad teemal “teater I väärtus”. Iseendast, seal sündinust ja Teatriagentuurist kõneleb selle juht, Ott Karulin.

Esimesel päeval  kõnelesid:

Nelli Jung – „Väärtused ja ühiskond“.
Anneli Saro – „Teatri potensiaalsed väärtused“.
Luule Epner – „Omadramaturgia kui väärtus ja väärtused omadramaturgias: pilk teatrikukku“.
Egge Kulbok – „Eesti kultuuripoliitika – Pätsist Palmaruni“
Jorma Sarv „ Väärtustest ja hoiakutest kultuurivaldkonna arengukavade koostamisel“
Jaak Allik – „Eesti riigi teatripoliitika; kuidas ta tekkis ja mis temast on saanud“
Ott Karulin – „Eesti riigi ootused teatritele: kust need leiab, mis need on ja miks neid vaja on“
Ingo Normet – „Teater ja põhiseadus“

Arutelud ettekannete põhjal.

Teise päeva töötoad :

Mitmekesisus kui väärtus: juhtis Kaarel Oja
Avatus kui väärtus: juhtis Joonas tartu
Identiteet kui väärtus: juhtis Tiit Palu
Areng kui väärtus: juhtis Katri Aaslav Tepandi
Inimsus kui väärtus: juhtis Andres Noormets

Ott, mida tuleks su arvates teha kohe, et kahel päeval kõneldu ei jääks sõnadeks paberil?

Kõik osalejad peaksid neid mõtteid edasi rääkima ja mitte lootma, et keegi teine, näiteks agentuur, nüüd midagi ette võtaks. Tuleb neist teemadest kõva häälega edasi rääkida ja nad pidevalt päevakorral hoida, siis tekib ka otsustajatel vajadus nendega tegeleda.

Loe edasi Eesti teatris vohab rahvusromantiline paradigma →

Peeter Volkonski ja professor Ülo Vooglaiu hobune.

Peeter Volkonski tõlgib seitsmendat William  Shakespeare`i näidendit. Esimene oli 1998. aastal tõlgitud „Kaheteistkümnes öö“.
Täpselt 24 tundi pärast me tõlkimisejuttu helistab Peeter Volkonski: „Üks väike nüanss tõlkimise juures. Ma pean jälgima värsijalga. See on Shakespeare´i puhul jamb. Tatatatata, tatatata tata. Nii. Mida see tähendab? See tähendab, et esimene silp on rõhutu. Ma pean otsima – kuidas sulle seletada, ühesilbilisi sõnu, mida üritan jätta mitte värsirea lõppu, vaid säilitada neid värsirea alguseks.
Kui on sõna “sirp”, siis ma proovin ta jätta mitte värsirea lõppu, vaid järgmise värsirea algusesse. Vaat see on niisugune vigurivärk tõlkimise juures. Minu meelest see on tähtis informatsioon.
Ma praegu olen (Siin peab nüüd ütlema, et Peeter Volkonski tõlgib hetkel seitsmendat Shakespeare´i näidendit „Veneetsia kaupmees“ – MM.) kohutavalt huvitava koha juures. Kuidas? Tal on seal niisugune nali… Ütlen sulle ära asja mõtte: „Kui mina kuuleksin, et tuuled on niivõrd pahasti pöördunud, et mul laevad võivad hukka saada, siis mul tuleks palavik, mille tagajärjel minu külm hingeõhk teeks supi külmaks.“ See on nüüd mõte, mis tuleb kolme, õieti kahte ja poolde värsiritta seada nii, et oleks arusaadav ja et samas oleks naljakas.

Loe edasi Peeter Volkonski tõlgib Shakespeare`i näidendites ka tärne →

Urmas Lennuk on Rakvere teatri selle suve tüki “Kadunud tsirkus” autor.

Urmas, kuidas sündis näidend “Kadunud tsirkus”?

Lühidalt – arvuti taga ja öösiti. Pikemalt – Üllar kõneles kunagi loomenõukogus, et Bonzol ja Tõnis Mägil on selline kummaline mõte. Kõigile tundus huvitav, saime kokku, kõnelesime ja siis hakkas asi liikuma. Kirjutasin veidi, arutasime, siis kirjutasin veel veidi ja arutasime uuesti. Siis kirjutasin esialgse variandi lõpuni. Esimeses proovis vaatasime algse teksti kriitiliselt üle ja siis kirjutasin veel mõned ööd seda ümber. Nüüd on Üllar trupiga seda veel edasi arendanud. Seega – näidend on sündinud minu jaoks tavatult laias koostöös.

Kui sa kirjutad lavalugu? Kas saad siis lahti mõttest, mõtetest, kuidas seda lavastada või et mismoodi lugu võiks laval välja näha?

Enam ei mõtle, kuidas seda laval teha. Kui on tarvis, et näitlejad hõljuksid õhupallidena taevasse, siis panen selle ka nõnda kirja. Lavaruumile ette mõtlemine pidurdab minu jaoks tekstiloomet. Tekst peaks minu arusaamises olema algselt vaba piirangutest. Pole ju mõtet minna kalale ja loota, et püüad alamõõdulise ahvena. Kui juba kodust välja on mindud, siis ikka kümnekilost haugi püüdma.

Loe edasi Urmas Lennuk: “Elama tuleb hakata kohe” →

Mikk Jürjens 1. mail 2010. aastal Rapla vanas seltsimajas, mis täna kannab kultuurikeskuse nime: „ Tead, siin Raplas olles saad aru, et kõik, mis sa mujal olles mõelnud oled, loksub paika.“.

On pisut kahju, et kaks aastat tagasi suvel plaanitud jutuajamine sellel kevadel lavakooli lõpetava Mikk Jürjensiga noore mehe kiire aja pärast ära jäi. Oleks saanud muutumist märgata nüüd. Eesti teatrimaastikule on sisenemas taas üks noor, loomingulistele noortele omaselt ja tõsiseltvõetavalt ideaalidesse uskuv näitleja.

Sa läksid Raplast neli aastat tagasi Tallinna lavakooli õppima. Näitlejaks. Mitu korda sa selle aja jooksul jõudsid mõelda, et äkki see ei ole ikka minu koht?

Meil koolis käib praegu uue kursuse vastuvõtt. Vaadates katsetele tulnuid, tuleb meelde see tunne, mis oli, kui ise sisse astusin. See närv on kõigil väga sarnane. Kogu maailm on selle närviga kaasas. Kui sisse sain, siis see tunne jäi. Väga tugev tõstetud seisund kestis poolteist-kaks aastat. Kõik oli koolis uus, kõik ained, erialatunnid, õpetajad… Lisaks oled õnnelik, et saad teha seda, mida tahad.

Siis, kui hakkasime juba tükke tegema, miski muutus. See oli järgmine tase. Uued mõtted tulid. Ka see, et äkki ma pole õiges kohas. Oli pettumusi. See milleski pettumine käis kõrvuti suure õnnetunde ja teadmisega, et olen väga õiges kohas.

Läbi diplomilavastuste, mis oli selle aja kronoloogiline telg, on olnud tunded väga kõikuvad.

Loe edasi Mikk Jürjens: „Ma usun meeletult armastusse!“ →

Jüri Sillart enne tudengifilmide esilinastust.              Pildi tegi Viio Aitsam.

Seitse aasta tagasi ütles Jüri Sillart, vastates küsimusele, kas ta peab end operaatoriks, režissööriks või filmipedagoogiks, et on siiruviiruline. Täna ei ole mees, kes tookord filmi kohta ütles, et „hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill“, oma siiruviirulisi värve kaotanud.

Jüri Sillart on filmitegemist õpetanud 1993. aastast, viis aastat tagasi muutus kooli nimi ja tuli juurde raha. Jüri Sillarti tiitel Balti filmi ja meediakoolis on filmikunsti professor.

Kui ma oleks noor, siis ma täna tahaks tulla õppima filmitegemist te kooli, sinu käe alla. See, mida teete, tundub ahvatlevalt vaimne ja natuke salapärane.

Mina olen koolis sees, eks sina näed Raplast paremini. Neid, kes meie kooli lõpetavad, ootab ees väga raske elu. Filmitegija elu, kui ta tõesti filmi teeb, on väga raske. Tema elutee on täis Sosnovski karuputkesid. Mõni karikakar seal tee ääres ikka kasvab ka, aga karuohakaid on rohkem.

Vaimsus, jah. Nüüd ma lähen suureliseks.

Mine jah.

Lähen. Me püüame selgeks teha, sisse istutada ja nakatada tudengeid filmi püha vaimuga. See kõlab väga ilusti.

Loe edasi Filmikunst on sündinud laadaplatsil →

Tallinnas 11.aprillil 2010, Andres Puustusmaa meister Vladimir Fentšenko (keskel), on Moskvast koos tütre Annaga,  õpilase uue filmi esilinastusele sõitnud. Foto tegi Ervin Õunapuu

Andres Puustusmaa reedel esilinastunud filmi “Punane elahõbe” auks, intervjuu mis tehtud 2008. aasta alguses

10. jaanuaril esilinastub eestlasest rezissööri Andres Puustusmaa Venemaal tehtud suur mängufilm „18-14“ ka Tallinnas. Aasta lõppu jäid suured esilinastused Moskvas ja Peterburis. Hetkel näidatakse filmi kogu Venemaal ja Ukrainas. Ajakirjanduse andmetel liigub sealses kinolevis 450 koopiat.

Andres Puustusmaa ütleb kohtumise kohaks Tallinna Balti jaama teise korruse kohviku. Kell hakkab saama neli, kui loen jaama kõrtsi ukselt, et see on restoran. Enne olen vilksamisi jõudnud fikseerida, et rong Moskvasse väljub kell 17.10.

Olen närvis. Kohvikut pole ju. Lisaks on aasta teine päev, tont teab, mis ilmakuulsa Puustusmaaga võis juhtuda. Helistan, kui kell on veidi üle nelja tiksunud.“Puustusmaa kuuleb! Jah, ma väga vabandan, aga jään hiljaks. Tulen, mul on meeles! Ah restoran? Ma nimetan neid kõiki kohvikuteks…“

Rahunen hetkeks maha ja mõtlen taas, et kas on sellist küsimust, mida Puustusmaalt viimastel nädalatel küsitud pole. Üks selline on mul kindlasti, aga see ei veena.

Kell pool viis mõtlen, et see intervjuu jääb tegemata: ootan mehe ära, aga ütlen, et vabanda, noormees, aga mu aeg on nüüd otsas, ma ei viitsi enam rääkida, mul on mitu sõpra, kellega saan tähtsatest asjadest rääkida alati, kui tahan, ja nii tähtis see ja sa nüüd kah ei ole.

Kas ma endale viimastel aastatel vähe olen öelnud, et hetkekuulsuste järel ma ei jookse. Tähtis on elus olulist ebaolulisest eristada. Teen lugusid nendega, kellel selleks aega on. Mängin peas läbi külmalt ja reserveeritult käituva, solvunud ajakirjaniku rolli. Kujutan ette, kuidas sellest kirjutan, sapiselt, irooniaga enda ja kogu tormava maailma vastu. Kuu peale!

Olen valmis juba minema marssima ja siis ta tuleb – „prints valgel hobusel“! Puustusmaal on vabandava lapse nägu ees ja suur kohver käe otsas. Unustan talle head uut aastat soovida, tal ei tule see kah meelde. Küsin järsult, et palju meil aega on? „Viisteist minutit. Seal Plazas läks aega, reklaamid ja…“ ehmatab ta kas mängult või päriselt. Miskipärast olen solvumise unustanud. Hakkan küsima erilise huviga, et hiljem teada saaks, mida siis ikkagi on võimalik rääkida vahetult enne rongi väljumist.

Loe edasi Andres Puustusmaa – mees nagu jalgratas ehk Seitseteist kevadist hetke enne Moskva rongi väljumist, →