Peterburist pärit lavastaja Dmitri Jegorov ütleb, et hetkel ei ole aeg publikule negatiivseid emotsioone vägisi kaela määrida. Aasta on nagunii olnud täis hirme ja üksindust. Sellepärast tuleb ka tema lavastatud KGB lugudes – Vaba Lava kuraatorprogrammi raames ja koostöös ERMiga – üsna palju naljakat ja eneseiroonilist.

Dmitri Jegorov kiidab Eesti näitlejate huumoritunnetust ja räägib loo, mis sarnaneb veidi meie Viljandi Joala monumendi saagale. Et Leedus Vilniuses tehti suvel ühele keskväljakule eksootiline mererand, toodi kohale liiv ja palmid. Seepeale ütlesid konservatiivid, et mis te õige mõtlete, meil on sellel väljakul ajalooline KGB hoone, selles piinati meie inimesi. Selles kohas ei tohi olla mitte mingisugust randa, me peame mäletama! Ja palmid ja liiv koristatigi ära.

Kuidas sul tänane päev läks?

Oli proov ja pärast seda käisin Pagari tänava muuseumis KGB keldreid vaatamas.

Miks?

Sellepärast, et lavastus, mida teeme, toetub meie uurimusele, mida tähendas KGB, millised inimesed seal olid. Suures plaanis on ju nii, et kõik teavad, mis oli KGB, informatsioon on avalikustatud. Aga meie tahtsime väga kohtuda just inimestega, kes seal töötasid. Huvitas kõnelda nendega sellest, missugused nad siis olid – inimlikust vaatepunktist. Selgus, et see ei ole üldse lihtne.

Kui alustasin, siis – ilmselt tuli see mu idealismist – ma väga lootsin ja uskusin, et inimesi, kes tahaksid sellest rääkida ja oma kogemusi kirjeldada, on palju. Nad on juba väga kõrges eas ja neil ei ole justnagu enam põhjust midagi varjata.

Mis selle lavastuse ettevalmistuse protsessis kõige huvitavam oli?

See, et Baltimaade KGB kadus väga kiiresti. KGB töötajaskond Lätis, Leedus ja Eestis likvideerus mõne päevaga. Töötajad, kes arvasid, et nende töökoht on igavene, olid ootamatult töötud. Inimeste käitumine selles situatsioonis oli väga erinev – mõni lasi ennast maha, mõni hakkas tegema koostööd uute riikide eriteenistustega, mõni proovis ennast varjata… Mulle tundus see situatsioon väga dramaatiline ja dramaturgiline – mis juhtub, kui sa usud üleliia kindlalt riiki? Mulle tundus, et need inimesed on saanud hindamatu kogemuse, mida oleks tähtis jagada meiega.

Ja neid, kes tahaksid rääkida, ei olnudki palju?

Me kohtusime, lugusid on, nagu ma ütlesin, Leedust, Eestist ja Lätist. Aga jah, see osutus väga raskeks. Seepärast suur tänu neile inimestele, kes siiski meiega kontakteerusid.

No siin on ikkagi see, et ei taheta oma nimega taas KGB kontekstis figureerida?

Me ei avalikusta lugude rääkijate nimesid. Garanteerime täieliku anonüümsuse. Meil ei ole mingit soovi, et keegi selle lavastuse pärast kannataks. Ei ole ka olnud soovi teha selles mõttes sensatsioonilist lavastust, et selle nopiks üles kollane ajakirjandus… Me tegeleme muuga, meid huvitab inimene. Jutuajamine inimesega.

Mis selle lavastuse nimeks saab?

„Keegi KGBst”. Ma tahtsin väga panna nimeks „Inimesed KGBst”, aga siis tundus, et on liiga palju lavastusi, kus pealkirjas sõna „inimesed”.

Kes need inimesed on, kes rääkisid? Koputajad?

Ei, me otsisime ainult neid, kes töötasid KGB ametkondades, kes käisid seal tööl põhikohaga ja kelle jaoks see oligi peamine töökoht. Ega ei tahetud, jah, paista halvas valguses, isegi siis, kui me kinnitasime, et oleme eetilised ja nad jäävad anonüümseks.

Ma olen sellest põlvkonnast, kes ei ole KGB pärast kannatanud ja teen seda lavastust ju ka peamiselt neile, kes on sellest vaid lugenud raamatutest ja ajalooõpikutest.

Kas Venemaa tänased jõustruktuurid on 21. sajandi KGB?

Olen sellest palju mõelnud. Ühest küljest ma ei taha, et lavastus oleks poliitiline. Ausalt. Aga ma ei saa ju selles protsessis mõtlemata jätta, et ükskõik kes tänasel Venemaal kuuleb väljendit „keegi KGBst”, mõtleb ikka tänasele OMONile. Kosmonautidele, nagu meil neid nimetatakse. Ma arvan, et see, mis praegu Venemaal toimub, on just selline paljus sellepärast, et seda maad juhib inimene KGBst.

Jah, meil Eestis on kõige tuntum kagebešnik Vladimir Putin.

Ta on seda kogu maailmas. Meie president.

Ma sündisin 1980. aastal. 1990. aastatel ja uue sajandi algul kasvades ma seda hirmu, mida tundsid nõukogude inimesed, ei tundnud. Mulle sellest vaid räägiti. Aga viimastel kuudel ma väga tugevalt tunnetan, kuidas mul, minu sõpradel ja tuttavatel tuleb uuesti õppida seda hirmu tundma.

Milles see väljendub?

Ma näen ja saan aru, kuidas need, kes võiks midagi ütelda ning kelle sõnad ja väljaütlemised oleksid väga tähtsad, kes räägiksid humanismist, headusest ja sellest, kuidas inimene peaks püüdma heatahtlikult suhtuda teistesse inimestesse… nad vaikivad. See on väga sarnane nõukogude ajale, nagu ma aru saan. Kus kõik mõistsid, et sündis mingi ebaõiglus, aga vaikida on mugavam.

Ma ju nägin, mis jaanuari lõpus ja veebruari alguses Venemaal sündis. Nägin ja jälgisin sündmusi Valgevenes. See kõik teeb väga kurvaks.

Kurvaks?

Jah. Ma saan ju aru, et mistahes riigile on vaja julgeolekuteenistust. Aga küsimus on vägivaldsuses. Ainus asi, mis mind jõustruktuuride puhul häirib, on julmus. Julmus ja ükskõiksus inimelude suhtes. Iga inimene on unikaalne ja kordumatu. Kui inimesi pekstakse, lüüakse porri ja lumme, neid vangistatakse, vaatamata sellele, et nemad kedagi ei solva ega löö… See juhtus paljude inimestega, kes juhuslikult sattusid olema valel ajal vales koha. Seda tehti valimatult.

Ka varem on Venemaal meelt avaldatud, kas sellist julmust siis polnud?

Juhtumeid on olnud alati. Kuid nüüd on minu meelest see julmus sündinud paljude asjade kokkujuhtumisest: pandeemia, see, mis juhtus Venemaal konstitutsiooni hääletusel, see, mis hiljem sündis Valgevenes… See on ka põhjuste kompleks, tagajärg, mis tõi jaanuaris nii palju inimesi tänavale. Just selliseid inimesi, kes varem meelt avaldamas ei käinud.

Kas tänavatele tulid ka noored?

Suuremalt jaolt minu põlvkond ja natuke nooremad. 23. jaanuaril kooliõpilasi polnud, aga 31. jaanuaril oli. See on taas kurb, sest minu meelest on sellised protestid täiskasvanud inimeste asi.

Ma küll ise osalesin, aga ma ei agiteerinud kedagi välja tulema.

Miks ikkagi protestitakse?

Inimesed tahavad normaalset dialoogi. Me ju teame ammu, et meil on suured probleemid kohtusüsteemiga, omavoli on väga tõsine. Hakkame siis seda parandama! Selline juhus oli, et kurttumm mees juhuslikult sattus sellel ajal kesklinna,kui rahvas väljas oli. Talle pandi süüks, et ta hüüdis loosungeid. Mismoodi?! Ta proovis politseile sõrmede abil seletada, et ta ei saa aru, ise täielikult mõistmata, mida temalt üldse tahetakse. See on väga sarnane situatsioonidega me KGB lavastuses.

Seisab see kosmonaut, OMONlane. Nii tahaks tal selle kiivri peast võtta ja küsida: sõber, vend, me elame sinuga ühel maal, ühes riigis, miks sa oled nii julm? Miks sa oled jõhker selle tüdruku, selle naise, selle ema vastu?

Mis juhib neid kosmonaute, kui nad peksavad relvastamata inimesi, kes on tulnud tänavatele väljendama rahumeelselt oma positsiooni? Ma tean hästi oma maa ajalugu ja kardan, et see, mis toimub, ei vii kuhugi. Mitte keegi ei taha kodusõda.

Jah, palju emotsioone…

Lavastuses see ei kajastu. Ma ei tulnud siia poliitikaga tegelema, vaid tulin teatrit tegema. Aga neid mõtteid, mis minu sees olemas on, ei saa ju mitte mõelda. Alles see oli, kui ei olnud välja kuulutatud mingeid proteste, aga kosmonaudid blokeerisid Moskvas terve kesklinna. Metroorongidel keelati sealkandi peatustes peatuda. Miks nii? Raske on sellest mitte mõelda. Kas võim vananeb? See on juba kord nii olnud.

Tehakse nii, et kui keegi tahab meeleavaldust registreerida, siis avaldust vastu ei võeta. Võimalusi venelastel enda rahulolematust väljendada peaaegu pole. Keegi ju ei taha radikaalseid pöördeid. Tahetakse parandada, mitte lõhkuda.

Kui 1968. aastal Vene tankid sisenesid Tšehhoslovakkiasse… tean paljusid selle põlvkonna inimesi, kellel oli häbi

Ma ka tunnen selliseid inimesi.

Isiklikku häbi. Mis siis, et need sissetungijad ei ole meie, aga, tuleb välja, et meie… Saad aru?! Ma vaatasin, mis sünnib Valgevenes ja kannatasin samamoodi koos valgevenelastega. See oli põrgu, mis seal toimus. Ma arvan, et meie rahvas on hea rahvas, tahab rahumeelseid lahendusi, on kaastundlik, aga miskipärast headusega kurjusele vastu astuda ei õnnestu.

Tuleme nüüd tänavatelt teatri juurde tagasi. Kas Venemaal veel julgetakse poliitilist teatrit teha?

Kui riigiteatris tehakse midagi tugevalt poliitiliselt kriitilist, siis selles teatris väga kiiresti vahetatakse välja juhtkond. Seda teatakse. Erateatrites räägitakse väga ausalt sellest, mida inimesed tunnevad ja mõtlevad, väga heal kunstilisel tasemel. Samas on erateatritel raskem, aga niipalju kui ma tean, keegi ei ole lõpetanud. Tean juhtumeid, kus neilt teatritelt ei küsitud ruumide eest renti.

Kõik ju saavad ka aru, et etendusega, kuhu on lubatud 50 vaatajat, maailma muuta ei ole võimalik. See ei ole televisiooni esimene kanal.

Meil on väga tugev teatrikoolitus, ilmelt nõukogude ajast jäänud – näitlejad räägivad tavalist mitteärritavat teksti, aga publikuni jõuab alltekst, mis räägib olulisest. On olemas oskus rääkida nii, et sind mõistetakse täielikult, aga sümptome, mille eest etenduse võiks ära keelata, pole.

Millist teatrit sinu meelest praegu publik ootab?

Inimlikust seisukohast võttes… Kui inimesed tulevad teatrisse, on, mulle tundub, kõige tähtsam see, et neil oleks soe. Aasta on olnud väga raske, keeruline, halb… inimesed kartsid haigestuda, kartsid minna tänavale ja lähedastega suhelda. Kui tulla pärast sellist üksindust teatrisse, siis on kõige tähtsam elus kontakt. Ei ole hea teda nüüd solvata, peksta. Tuleb öelda tere, me ootasime sind, ka meil oli kehv aeg… Kurjust on niigi palju nähtud. Ka KGB lavastuses saab olema palju naljakat, palju eneseirooniat. Tuleb etendus meie ebaedust. Ei ole ju mõtet taas teha lavastust, mis kinnitab taas, et lumi on valge!

Lisakast:

KGB – Комитет государственной безопасности – Riikliku Julgeoleku Komitee.

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee keskaparaat ja juhtkond asus Tallinnas Pagari tänaval, majas nr 1. Struktuuri ülesanne oli riikliku julgeoleku tagamine ning elanikkonna poliitilise lojaalsuse järele valvamine.

Dmitri Jegorov (1980) – Venemaa lavastaja, kes muuhulgas on erinevates tearites lavastanud kõik Nobeli preemia laureaadi Svetlana Aleksijevitši dokumentaalsetel alustel kirjutatud romaanid. Esimest korda lavastas Eestis (kutsuja erateater RAAAM) 2018.aastal kui 1.detsembril avati lavastusega „TRANSIIT. Peatage muusika” Vaba Lava Narva teatrikeskus. Lavastus „ Keegi KGBst”esietendub Tartus ERMis 19.märtsil.

Lavastja Dmitri Jegorovil on palve, et kui kellelgi selle organi töötajatest tekib seda intrvjuud lugedes soov tegijatele oma lugisd rääkida, siis ta võiks helistada telefoninumbril 54230407, tööprotsess veel käib.

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.