Endla teatri näitleja Jane Napp (27) mängib R.A.A.A.M-teatri suvelavastuses „Läbi kõigi elude ma otsin sind…”oma tegelase ning seeläbi ka enda erakordseks ja meeldejäävaks.

Küsin paarilt oma tuttavalt noorelt näitlejalt, kas minu mulje noore näitlejanna Jane Nappi võimekusest on asjakohane. Ütlen, et see võib ju olla ka see, et vanadele meestele meeldivad noored ilusad naised. Saan üsna ühesugused vastused. Nimelt, et ka noortele meestele meeldivad noored ilusad naised ning et minu tähelepanu on täiesti arukas ja adekvaatne.

Jane, oled sa maa- või linnatüdruk?

Ma olen Rakverest. Esimesed 11 eluaastat kasvasin Haljalas, Rakverest 10 kilomeetrit.

Mul on raske sinu kohta öelda noor näitleja. Sa oled muidugi alles kolmandat hooaega Pärnu Endlas näitleja, aga alustasid oi, millal? Loe edasi Näitleja Jane Napp: Mulle meeldib! Ma armastan seda tööd! →

Tõlkija Krista Kaer saab täna 70aastaseks ja on tõlkinud üle saja raamatu. Ta ütleb enda tõlgitud Harry Potteri raamatud väga heaks lastekirjanduseks ja julgeb arvata, et väliskirjanduse paremik on eesti keelde väga hästi tõlgitud ja tõlgitakse edasi.

Krista Kaer on Tapa kandi tüdruk, kes sündis veidi enne seda, kui lennati kosmosesse ja tekkis biitmuusika. Mu jaoks seondub see kõik ka hipide ajaga. „Vaata, niisugune idealism nagu hipidel oli, ega see ei saanud ju kauaks kestma jääda. Nagu elu on näidanud, töödeldi see kiiresti kommertsiks. Need hipid, kes ei ole ära surnud, on nüüd väga väärikad vanahärrad ja -prouad.” Veidi mõelnud, ütleb Krista, et selliseid laineid on ühiskonnas hädasti vaja. „Selleks on vaja, et tõmmata tähelepanu millelegi muule kui ainult sellele otsejoones progressile. Ma arvan, et mingil määral niisugune aeg hakkab tagasi tulema.” Tõlkijana märkab ta, et kirjanduses on palju keskkonnateadlikku idealismi. „See on võimsalt tulnud ja ma väga loodan, et see tugevneb.” Ta toob välja tuntud vastuolu , et kas sul on surres palju asju või on midagi muud, mille peale mõelda?

Kui me oma mõttevahetuse lõpus põgusalt puudutame meid ümbritsevat looduse ilu – Krista ja tema mees luuletaja Peep Ilmet elavad igal võimalusel oma Matsalu kodus – ütleb ta: „Ma ütlen ikka, kui maalt linna tulen vahepeal, et olen tunduvalt parem inimene.”

Oled tõlkijana kindlasti mõelnud sellele, et oma elust ja ka kirjandusest rääkides peab noorematele teatud asju tõlkima, ära seletama? Loe edasi Krista Kaer: teksti lamedamaks ja ühemõõtmeliseks ei tohi teha →

Daniel Vaarikn(48) on mees, kes on suhtekorralduse kõrgemalt korruselt astunud tagasi ajakirjandusse. Ta on meedialaboratooriumi, portaali Levila asutaja ja juhataja. Räägime sildistamisest ja aeglasest ajakirjandusest. Sellest, et uusi asju mõeldakse välja trotsist.

Selgub, et kui Daniel Vaarik koos mõttekaaslastega Levilaga alustas, küsisid ajakirjanikud temalt, mis teie ärimudel on. „Põrgusse! Miks te ei küsi, mis me luua kavatseme? Mida me kirjutada tahame? Sain aru, et meisse on sisse taotud see, et kõik peab olema hästi kasumlik. Sellel on omad plussid ja miinused.”

Ei saa olla nii, et maailm ja ajakirjandus on valmis, ütleb Daniel Vaarik. Lisab, et kui Levila ei kesta 150 aastat, siis see ei ole tragöödia. „Tragöödia on see, kui me raha kokkuhoidmise nimel kirjutame mingit lahjat asja.”

Kuhu sa ennast praegu ilmavaateliselt asetad?

Mind ajab närvi ebaõiglus. Sellega seoses olen alati arvanud… ma ei oska öelda… võib-olla… pigem olen ikka demokraatlikult mõtlev inimene. Pigem liberaalsemalt mõtlev, aga mul on sellega nii palju probleeme. Ma ju näen, kuidas sedasama, ka liberaalsust viiakse ellu kuidagi eluvõõralt. Loe edasi Daniel Vaarik: Levila – ekstra aeglane, ekstra terav, ekstra pikaajaline ajakirjandus →

Jurist Allan Kaldoja on Vaba Lava juures tegev olnud ideest tänase päevani. Praegu on ta ka Vaba Lava nõukogu esimees. Vaba Lava lähema aja olulised eesmärgid on Vabaduse festivali edukas korraldamine augustis Narvas ning teatri pikema tulevikustrateegia kokku leppimine Kultuuriministeeriumiga.

Mis on Vabaduse festival ja miks Vaba Lava seda korraldab?

17.-21. augustini Narvas toimuv Vabaduse festival on uus rahvusvaheline teatrifestival, mille kutsub ellu ja korraldab Vaba Lava meeskond. Kutsume festivalile teatrid riikidest, kus nad on oma valitsuste surve ja tsensuuri all. Eestis on vabadus kui õhk – me ei märka seda igapäevaselt ja see ongi hea. Kuid kuna vabaduse vakantsi, probleemi vabadusega eriti pole, kipuvad meil asjaomased tseremooniad ja tähtpäevad muutuma veidi paatoslikeks tordisöömisteks. Loe edasi Ettevõtja Allan Kaldoja: Vabadus on oluline ja seda tuleb kasutada →

Kolm aastat tegutsenud väike Paide teater teeb Jan Teeveti (27) juhtimisel suuri tegusid. Ta arvab, et suurlinnastumine ja globaliseerumine on protsessid, mida Paidest ei peata. Küll aga saab peatada kogu maailma vaevat kujutlusvõime kriisi.

Kui me juba vestlust lõpetama hakkame, kiidan Jan Teeveti räägitut ja küsin, kas ta selle jutuga poliitikasse ei taha minna. „Veel mitte,” kõlab vastus. Ütlen, et oleksin uhke, kui sellist juttu ajaks mõni vallavanem, ja saan kohe aru oma madalast lennust. Ehk hoopis president?

Jan räägib mulle seepeale loo, kuidas tal 2,5–3aastaselt oli valge mängutelefon punase toruga. Ütleb, et ega ta telefoni kasutamist ise ei mäleta, aga sellest on üleskirjutused ta vanaema märkmetes. Üks, kellega Jan tookord tihti mängult rääkis, oli Lennart Meri. Dialoog olla olnud selline: „Tere, kas president on kodus? –Ei ole. – Oi-oi, kus president on? – President on vetsus. –Palun, las ta helistab mulle tagasi, kui ta välja saab.“

Teine mees, kellega väike Jan kõneles, oli Kofi Annan. Seda sellepärast, et see nimi talle kohutavalt meeldis. Kofi Annan oli sel hetkel ÜRO peasekretär. „Kui ma neile kahele mehele mõtlen ja sellele, mis neid ühendab, siis see, et nad ei vandunud alla kujutlusvõime kriisile,“ ütleb Jan. „Nad olid teadlikud reaalsusest, aga nad ei vandunud sellele alla. Nad suutsid luua ja hoida ideaali. Ehitada oma sõnadega paremat võimaliku maailma. Nüüd ma tean, et köögilaua ja volikogu istungite laua vahe ei ole suur – mõlemal on plaat.”

Aga alustame algusest.

Kas sa nägid Vallo Kirsi lavastust „Idioot”? Loe edasi Paide teatri juht Jan Teevet: Pea võib olla pilvedes, aga jalad peaksid maas olema →

„Talupojad tantsivad, prillid ees” on Andrus Kivirähki 19. näidend Eesti Draamateatri laval. Seekordne esietendus on Viinistu katlamajas. Ütlen näidendi puhtalt komöödiaks. Autor Andrus täpsustab, et tegu on montypythonliku lendava tsirkusega.

Pakun, et räägime poliitilise jutu kohe selgeks ja hiljem seda ei puuduta. Andrus ütleb seepeale, et EKREkad on ta üheks oma vaenlaseks kuulutanud ja ega nad talle ka ei meeldi! „Populistid on mingil määral kõik poliitikud. Ega teistmoodi ei saagi. See pole mittemeeldimise põhjus” Küsimusele, mis siis ikkagi on see, mis teda segab, vastab Andrus: „Ilmselt ikkagi mingi kurjus või sallimatus, mis kõigest välja õhkab.” Kui avaldan kartust, et see võib tema elava klassiku kuvandile halvasti mõjuda, saan vastuse, mille võiks meelde jätta: „Ma ei arva, et mul oleks õigus vaikida, kui toimub rumalaid ja kurje asju. Kui sul on oskus kirjutada, siis on see sinu kohus. Kui see kedagi vihastab… Ma kindlasti ei kavatse vait olla selleks, et populaarne olla edasi. Kui mingid asjad on halvad, siis ma seda ka avalikult ütlen..”

Mind paneb imestama, et sul on veel alles lauatelefon?

Jah, pole põhjust olnud välja lülitada. Ma kasutan teda küll selleks ainult, et helistan emale. Selles mõttes ta on nagu vanasti oli punane telefon. Telefon, millega helistati ainult Kremlisse. Need olid kõige tähtsamad kõned. Mul on ka samamoodi – kõned emale.

Ilus kuulda. Selline märk vanast ajast. Loe edasi Andrus Kivirähk: Vanad jäävad vanaks ja surevad ära, nende pärast peab muretsema →