Vabanemise alguse aja põllumajandus- ja hilisem rahandusminister Harri Õunapuu: Suured lollused olid välistatud

Harri Õunapuu ütleb, et raha otsib ta ise üles, ja ka seda, et on oma kõrgetes ametites alati valinud oma meeskonda inimesed, kes on temast targemad.

Harri Õunapuu on Maalehele 10. jaanuaril 1991, kui ta oli Rapla maavanem, muu hulgas öelnud: „Mujal maailmas õpitakse kõik enne selgeks ja minnakse alles siis tegutsema. Meie püüame millegipärast enne kõik valmis teha ja suured rahad magama panna, et siis näha tehtud sammude vale suunda. Au sisse peaks tõusma koolitus.”

Täna toimetavad Õunapuude Hagudi külas Keila jõe käärus asuvas Jüri-Jaagu kodu hoovis kolm robotmuruniidukit ja hundikoer Caesar.

Harri Õunapuu võtab üsna kohe me jutu suunamise enda kätte ja küsib ning vastab ise, tal on olnud aega mõelda:

Mõtlesin, et miks me oleme oma ministritega sellises kohas, nagu oleme. Mis lollusi nad teevad! Kui rumalat juttu vahel ajavad! Miks see niimoodi on? Alguses ei olnud ju niimoodi?

Miks siis?

Ma olen niitnud käsitsi. Teinud oma kodus lehma ja lammaste heina, käsivikatiga. Siis, kui ema pidas loomi. Olen metsas talvel puid teinud, kahemehesaega, isaga koos. Mitte oma kodu jaoks, vaid müügiks. Me rekord oli seitse ruumi meetriseid puid päevas.

Siis läksin Räpinasse kooli. Tunnen, et sellest on siiamaani kasu. Naine muidugi naerab mu välja, ütleb, et aiandusest ei tea ma mitte mõhkugi, aga see oli ettevalmistus kindlasti.

Siis läksin EPAsse, sealt Endel Liebergi juurde Paide 9. Mai kolhoosi koos oma naise Heljega. Tahtsime teada saada, mis viib põllumajanduse ja piimatoodangu ühes kohas nii kõrgele tasemele. Olime seal praktikal kuus kuud. Seda nimetati menetluspraktikaks. Sain brigadiri abiks.

Tahtsin minna ka Saku instituuti kraadi tegema, aga saadeti kabinetist välja ja öeldi, et meil on vaja majandijuhte, mitte kraade.

Ja kokkuvõtteks…

…Ma tahtsin minna majandijuhiks. Tahtsin näha, kas saan hakkama. Kui nüüd võtta see jutt… kui palju olin tööd teinud, enne kui läksin põlluministri koha peale… See tähendas, et suured lollused olid välistatud. Mul olid jalad maas. Õigus, enne seda ma olin veel Raplamaa esimene maavanem.

Kes selles valitsuses veel olid, kui sina olid põllumajandusminister?

Andres Ellamaa, tuntud neurokirurg oli tervishoiuminister, Tõnis Kaasik, looduskaitsja, oli keskkonnaminister. Tiit Vähi oli peaminister… Lepo Sumera, helilooja, oli kultuuriminister. Nad kõik olid omal alal tipptegijad. Spetsialistid. Nad ei olnud poliitikud vaid.

Muidugi saime me kõik omal ajal ka sõimata, aga mitte nii hullusti kui praegused ministrid.

Kas ministrite väljaütlemisi ka tollal pidi kommunikeerima?

Olin siis rahandusminister juba, valitsuse istung oli läbi ja siis oli pressikas. Räägiti lastetoetustest. Küsiti, miks ikka sellele esimesele lapsele toetust makstakse, miks seda teisele ja kolmandale lapsele ei määrata. Mina ütlesin, et esimene laps sünnib juhusest või armastusest, sinna pole raha vaja. Raha on vaja just teise ja kolmanda lapse jaoks. Mu kommunikatsiooninõunik haaras selle peale kahe käega peast kinni.

Aga ma arvasingi nii. Helistasin hiljem naisele ja küsisin, kas räägin õiget juttu. Sain kiitva vastuse, nii et mul oli ka kodune toetus olemas.

Põllumajandusministrina sa olid mees, kes tundis valdkonda ja inimesi, olusid ja olukorda, aga kuidas sa rahandusministri ameti julgesid vastu võtta?

Muide ma olen elus kaks korda oma rahakotiga ära kõrbenud. Mille peale üks mu sõber ütles, et raha otsib su üles nagu alati. Kui ma ei oleks olnud omal ajal Olari Taali juures Hoiupanka tegemas, siis oleks ehk julgust vähem olnud. See oli kõva töö ja kool.

Rapla esimest pangakontorit juhtisid ka sina?

See oli Tartu pank. Rein Kaarepere pank oli Tartus.Läksin Kaarepere jutule, sest mul oli raha vaja. Ei mäleta, mis ma tegema tahtsin hakata. Aga tema ütles: tead, mul oligi sind vaja, just mõtlesin su peale, hakkad Rapla kontori juhatajaks. Sealt Tartu pangast sain esimesesed õpetused. Siis tuli Hoiupank.

Aga pangandusest sai mul paari aastaga isu täis. Sest pank on selline rangelt reglementeeritud lugu. Läksin Olari juurde ja ütlesin, et mina lähen minema. Olari vastas, et loll oled, kui ära lähed. Muidugi ei näinud ka tema pankade arengut ette. See on väga muutunud.

Ja siis läksid kindlustusse?

Jah. Kasutasin panga kogemusi, kontor oli Raplas, sama regioon. Mul oli seal ka lihtne olla. Pangad ja kindlustus andsid mulle natuke kindlustunnet rahaministri koha peale minekuks.

Said hakkama ilma suurte skandaalideta?

Väga hullu ei olnud. Igal juhul oli see lihtsam kui põlluministri amet, kohe mitu korda. Kui ma läksin rahaministri koha peale, see oli see moment… Edgar (Savisaar) tahtis panna ministriks Meelis Põldat, kes oli Saaremaa pangakontori juhataja siis. Tal oli Edgariga väga hea läbisaamine, aga Siim Kallas pareeris selle ära.

Siis lõime Edgariga käed. Tegelikult oli Liina Tõnisson, kes mu sellele kohale pani. Liina oli mulle moraalne ja ausalt öeldes ka vaimne tugi. Ütlesin Siimule, et lepime kokku, peaasi, et sa endise rahaministrina ei hakkaks üle minu pea ministeeriumi juhtima. Ega ma seda kordagi ei märganud küll, aga ju ta ikka seal oma tegi. Tal olid ministeeriumis omad jüngrid. Ei tea täpselt.

Elu on huvitav olnud. Ma ei kurda.

Kadedaid ikka on?

See on nii normaalne. See ei ole asi, mille järgi mina oma elu sättinud oleksin.

Mäletan, et 2004. aastal ei olnud parteivahetus veel kombeks. Teie seda siiski tegite?

Keskerakonnast reformi minek? Seal ei olnud midagi maailmavaatelist, vaid see oli Edgar Savisaarega suur tülliminek. Juba siis, kui Siim Kallas oli peaminister ja meie tema valitsuses keskerakonna ministrid – Mailis Reps, Liina Tõnisson… Mailis ei tulnud ära. Ära tulid Liina, mina, Sven Mikser, Jaanus Marrandi, Peeter Kreitzberg ja Olev Laanjärv. Ühesõnaga kuuekesi.

Juhatuse koosolekul me tahtsime… Ei tea, mis me lootsime. Ega siis Edgar ei anna midagi käest ära.Läksime Riigikogu saalis aknaalusesse ritta. Siis Edgar ütles, et noh, järgmine kord ei ole teist siin riigikogus mitte keegi. Kõik said riigikokku tagasi.

Mis siis ikka oli see põhjus?

Ei olnud meil poliitilisi vastuolusid. Oli Edgari autokraatia ja soov ainuvalitseda – see oli see, mis meid minema ajas. See oli kapitaalne tüli.

Kas Savisaar muutus nende aastate jooksul, mil sa teda tundsid?

Edgar muutus väga. Ta oli alguses, kui hakkas valitsuse juhiks, ikkagi aus inimene. Ta tegi tööd. Mul on meeles, kui 1991. aastal ta läks puhkusele, kevadel. Kolmandal päeval oli tööl tagasi. Küsin, mis juhtus. Ta vastas – ei saa kodus olla. Ei oska. Ja siis ta tegi palju. Edgariga oli nii, et sa pidid talle puust ja punaseks asja ette tegema, temaga selle ära vaidlema. Ta pidi aru saama, et sul on õigus. Siis ta andis natuke oma seisukohtades järele. Mitte täielikult muidugi. Ikkagi oli see ilus aeg.

Ilus aeg. Kas te olite idealistid või pragmaatikud kõik?

Tead, põlluministeeriumis olid Agu Kööp, ministri esimene asetäitja. Ka Maido Pajo oli. Oleks meie teha olnud, siis me suurtootmise oleks natuke teistmoodi ümber korraldanud.

Kuidas?

Ma arvan, et me oleks pidanud nii-öelda mängima… me oleks pidanud andma inimestele selle varanduse tagasi läbi oskuste. Siis me ei oleks suurtootmist ära lõhkunud. Nojah, praegu ju ka domineerib suurtootmine.

See, mida Jaan Leetsar tegi koos Ivar Raigiga, oli vist maa-keskerakond. Lollitasid inimesed ära. No kes maainimestest ei tahaks saada mõnd traktorit või autojuppi, mida iganes, kui need sulle antakse.

Mina olen üks nendest, kes mõtles, et ma hakkan talu pidama. Sain taluseaduse järgi 50 hektarit maad ja hakkasin mulda harima, vilja kasvatama. Kolm aastat läks aega, enne kui aru sain, et see ei ole minu töö.

Esimesel aastal sain korraliku kasumi. Teisel sain ka natukene ja kolmandal hea, et ots otsaga kokku sain. Niipalju oli mõistust, et lõpetasin ära.

Kuidas see siis nii kiiresti muutus, esimene aastat said ju kasumit?

See oli vanade jääkide arvelt. Mul oli väetist ostetud kokku. Aga siis tulid turuhinnad peale, ei olnud võimalik investeerida. Ikkagi oleks pidanud põllumajandusreformis suurmajandite tervikvara alles hoidma, oleks lasknud sellel töötada ja jupid inimestele andnud. Inimesed oleksid maale alles jäänud.

Kui palju neid talupidajaid on? Leetsaar tegi poliitikat taludega, mitte midagi muud. Raig, see oli vist kolhooside kongress, kus ütles, et lüpsjad on litsid ja joodikud.

Ivar Raig?

Jah. Kes seda enam mäletab. Kuule, ma ei taha kriitiliseks minna.

Oled sa elu jooksul vastuvoolu ka ujunud? Sa olid Rapla rajooni ATK, agrotööstuskompleksi esimees 1987. aastal, kui asutati Pirgu arenduskeskus.

Andrus Ristkok on öelnud, et Pirgu arenduskeskus oma vaimse potentsiaaliga oli kasuks tervele piirkonnale. Mitte ainult põllumeestele, kelle raha eest seal uuringuid ja ka teatrit tehti. Minu jaoks tuli see kasu kõige paremini esile siis, kui likvideeriti külanõukogud ja tulid vallad. Tuli teha valdade arengukavad ja need tehti Pirgu teadlaste toel ja juhtimisel.

Kahju, et me ei suutnud Pirgut üleval pidada. Midagi pole teha, ilmselt oli arenduskeskus vajalik just sellel ajal, kui ta tegutses. (Andrus Ristkok, esialgu Pirgu info-, õppe- ja arenduskeskuse esimene teadusdirektor ja hiljem Pirgu arenduskeskuse juhataja, meenutab, et hiilgeajal oli neil tööl 58 inimest. MM)

Pirgust said paljud väärt asjad alguse.

Ega seda, mis seal tehti, ei osatud alguses vastu võtta. Nii mõnigi majandijuht oli vastu. See oli majandite raha ja ega see tuli neilt jõuga ära võtta.

Sellest see mu vastuvoolu ujumise jutt.

Ei see polnud vastuvoolu. Ma ju tulin nende hulgast. Olin aastaid sovhoosi direktor. Selles mõttes oli mul natukene lihtsam.

Ja taas võtab Harri Õunapuu me juttu juhtida: „Tead, miks president Kersti Kaljulaid mulle meeldib? Isiklik suhe! Mitte otse temaga. Kui ma olin riigikogus, siis moodustati riigieelarve kontrollikomisjon. Sain selle komisjoni esimeheks. Mul on nii, et alati, kui ma meeskonda teen, katsun endast targemaid sinna saada. Võtsin tööle Heido Vitsuri, keda pean ta valdkonna kõige asjalikumaks meheks. Nii oligi, et Heido tegi asju mõistusega. Ja Kersti Kaljulaid võttis ta ka majandusnõunikuks. Sellepärast…”

Eraldi:

Maa hind

Harri Õunapuu: Kui te siia sõitsite, siis vasakut kätt jäi suur põld. See on 50hektariline põld, minu oma. Mis te arvate, mis selle hektari eest pakutakse? Paar aastat tagasi ma küsisin hektari eest 3000. Siis vaatasin, et on tahtjaid, ja panin hinnaks 4000. Aasta tagasi ütlesin 5000. Nüüd üks mees pakkus 6000.

Küsisin pakkujalt, miks? Ta vastas, et raha on odavaks läinud. Kõik tahavad raha panna sellisesse kohta, kus ta seisab. Maa on see koht. Mul on üle 60 hektari maad. Kui ma selle müüks, saaksin nii palju raha, et ma ei jõuaks seda ära kulutada. Ma ei ela nii kaua. Aga see jääb nooremale pojale. Tahaks, et ka Jüri-Jaagu perekonnast välja ei läheks.

Harri Õunapuu (1947)

Harri Õunapuu on olnud Rapla maavanem 1989–1991. Ta oli (vahepealsete äraolekutega) Rapla Vallavolikogu liige 1996. aastast 2018. aasta alguseni, IX, X ja XI Riigikogu liige (alates 1999 kokku 12 aastat).

Ta oli põllumajandusminister Edgar Savisaare valitsuses 1991–1992 ja rahandusminister Siim Kallase valitsuses 2002–2003.

Õunapuu oli Eesti Keskerakonna liige 1994–2004 ning alates 2006 on Eesti Reformierakonna liige.

Kaks last ja kuus lapselast.

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga