Näitleja Jane Napp: Mulle meeldib! Ma armastan seda tööd!

Endla teatri näitleja Jane Napp (27) mängib R.A.A.A.M-teatri suvelavastuses „Läbi kõigi elude ma otsin sind…”oma tegelase ning seeläbi ka enda erakordseks ja meeldejäävaks.

Küsin paarilt oma tuttavalt noorelt näitlejalt, kas minu mulje noore näitlejanna Jane Nappi võimekusest on asjakohane. Ütlen, et see võib ju olla ka see, et vanadele meestele meeldivad noored ilusad naised. Saan üsna ühesugused vastused. Nimelt, et ka noortele meestele meeldivad noored ilusad naised ning et minu tähelepanu on täiesti arukas ja adekvaatne.

Jane, oled sa maa- või linnatüdruk?

Ma olen Rakverest. Esimesed 11 eluaastat kasvasin Haljalas, Rakverest 10 kilomeetrit.

Mul on raske sinu kohta öelda noor näitleja. Sa oled muidugi alles kolmandat hooaega Pärnu Endlas näitleja, aga alustasid oi, millal?

Ma ikka olen noor. Aga alustasin teises klassis, Haljala gümnaasiumis. Siis läksin Rakveresse kooli ja seal käisin Linnanoorte näitetrupis, mida juhendas Tiina Rumm. Pärast seda tuli lavakas.

Mis sind ajendas valima näitleja elukutse?

Ma olen mõelnud selle peale. Me käisime perega hästi-hästi palju teatris. Juba väikesest peale. Minu suguvõsas ei ole ühtegi näitlejat või kunstiinimest. Ma mõtlen, et see tahtmine ja tunne tekkis just lapsepõlve teatriskäikudest. Hiljem hakkasin aru saama, et mind tohutult huvitab inimene. Inimese elutee.

Võiks öelda, et esmalt tegin ma selle valiku lähtuvalt ainult iseendast. See soov, see tunne minu sees, ma ei saanud sellele vastu.

Aga nüüd ma salamisi loodan, et iga etendus on publiku seas kasvõi üks inimene, keda lavalt peegeldatu aitab ja edasi viib.

Ma arvan, et inimesed analüüsivad end liialt vähe. Teater ja film on ideaalne koht, kus elu kõrvalt näha. Mulle tundub, et see on minu tee. Ma ei taha minna oma südame hääle vastu. Mulle meeldib, ma armastan seda tööd. Ma ei tea, kus ma kümne aasta pärast olen, aga praegu on nii.

Kumb sulle enam meeldib, kas proove teha või etendustel mängida?

Mõlemat.

Kas näitleja elukutse annab sulle sellise vaimse koormuse, et sa arened ka inimesena?

Absoluutselt. Ma ei tea, kuidas oleks võimalik seda tööd teha nii, et seda ei toimuks. Kui nii juhtub, siis see on pigem kurb ja vale tee. See ei ole sõnakõlks või lihtsalt klišee – iga rolliga arened. Pole muud varianti. Inimesena kasvad ja rollid ka kasvatavad sind. Selle vastu ei saa ja see on äge.

Kuidas sa Pärnu sattusid?

Ingomar Vihmar (Endla teatri loominguline juht – MM) kutsus. Mind enne ei sidunud selle linnaga miski. Olin Pärnusse sattunud vist paar korda. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ennast siit leian. Teater, kus ma töötan, on andnud mulle palju tööd. Väga ägedaid rolle ja ka raskeid rolle. Meeskond, see trupp … ma olen õnnega koos.

Kui ma sind Tõstamaal mängimas vaatasin, läks mõte näitleja Hilja Varemile: mulle tundus, et teis on midagi sarnast. Olemises, olemuses. Hilja Varem ka n-ö alustas Pärnus. Aga usun, et sina ei tea temast midagi?

Kahjuks nii on. Ma pigem olen kuulnud seda, et olen sarnane Mirtel Pohlaga. Aga ma guugeldan.

Sul algab teatris kolmas hooaeg. On teatrikoolist teatrisse sattudes palju teistmoodi, teistmoodi keskkond?

On ikka. Räägitakse ju lausa ideaalide purunemisest, kui koolist päris teatrisse lähed. Ma küll saan öelda, et minu ideaalid ei ole purunenud. Pärast kooli muidugi näed ja saad aru, kui palju suvalisust ja juhuslikkust satub ka professionaalsesse teatrisse. See kurvastab.

Muinasjutt siis ikkagi puruneb?

Ilusaid muinasjutte on palju maailmas. Minu jaoks üks ilusamaid on see, mida minu tegelane räägib lavastuses „Läbi kõikide elude ma otsin sind…”. Selles minu tegelase monoloogis on koht, kus ütlen, et kasvab nende kunstnike hulk, kes peavad ennast kunstnikuks eksituse tõttu „…ja ka nende hulk, kes nimetavad ennast kunstnikuks, ajades teadlikult taga mingisugust kasu”. Jah, kui ma sellesse maailma päriselt sisenesin, siis sain aru, et pean hoolikalt mõtlema, millele ma selles maailmas ütlen jah ja millele ei. Pean tegema valiku.

Ma olen noor küll, aga ennast tuleb hoida. Sa pead teadma, mis pakkumisi vastu võtta ja millele ei öelda, et ennast mitte raisata.

Kui saad, siis seleta?

Kui sa lood rolli, siis paned sinna sisse kogu oma hinge ja armastuse, oma närvirakud … Ma olen seda ametit pidades õppinud, kui oluline on teadlik otsus, millisele rollile/projektile öelda jah, millisele ei, et ennast mitte raisata. Ma tahan öelda, et tuleb kuulata oma südame häält – kas see materjal kõnetab sind või mitte. Olulised on need inimesed, kellega koos sa lood.

Tehakse projekte, millel puudub igasugune loominguline ambitsioon. Eesmärk on ainult raha ja kuulsus. Ma arvan, et on oluline olla enda vastu aus – selge, seda projekti ma teen ainult raha pärast. Ma ei ole kategooriline. Kõik ei ole ainult mustvalge, aga kui on vähegi võimalust, siis tuleb kuulata oma südame häält. Kas see, mis pakutakse, on see koht, kuhu sa tahad iseennast panna.

Seda on rõõm kuulda. Tunnen natuke mõnda su kursusekaaslast ja kuidagi julgen üldistada, et äkki see idealistlik tunnetus on pärit teatrikoolist. Üks osa su kursusekaaslastest läks Paidesse uut teatrit tegema.

Meil on väga äge kursus. Ma elan Paide poistele väga kaasa, hoian pöialt, käin neid vaatamas. Ma armastan igasuguseid teatrivorme ja mul on ülihea meel, et nad selle meeletult-meeletult raske uue teatri loomise ette võtsid. Usun, et me keegi ei kujuta ette, kui raske see on.

Mäletan, kui tuli jutuks Paidesse uue teatri tegemine, siis mina küll tundsin, et mul on teatris teine tee. Mulle väga meeldib traditsiooniline teater. Samas ei pane ma ennast millegi ees lukku.

Mõtlen Paide teatriga seotult julgusele teatrit tehes riskida, riskida eesmärgiga leida oma. Oma nägu, oma publik, oma maailmavaade. See kipub tavateatrist kaduma: minnakse kindla peale, et saavutada publikumenu ja teenida ka raha.

Me kursuse juhendajad Anne Türnpu ja Märt Koldits ütlesid meile kohe kooli alguses, et nad ei taha üldse, et me oleksime nende nägu. Meile nelja aasta jooksul anti võimalus näha ja teha ja proovida erinevat teatrit. See, mis me tegime erialatundides … katsetasime kõiksuguseid žanre.

Me kursuse juhendajad ei surunud meile midagi peale, öeldes, mis on õige, mis vale. Ilmselt tegutsesid nad mõeldes, et igast inimesest saaks see näitleja, isiksus, kes temast peaks kasvama. Äkki see andis meile riskivalmiduse, äkki enesekindlusegi.

Kuidas sa suhtud poliitilisse teatrisse?

Igasugune tearivorm on äge siis, kui sellel on mõte. Ja mõte on asjadel siis, kui kunstnik loomingusse paneb iseenda. Ma sellist teatrit teeksin küll.

On sul eeskujusid?

Mul on oma lemmikud. Näiteks minu õde, kellel on kolm väikest last. Teatri eeskujud on pigem Eestist, aga kui vaatan välismaa filme või sarju, siis midagi võimast märgates ma ikkagi kerin tagasi ja vaatan uuesti, kuidas. Eeskujusid ei ole palju, aga neid on.

Kui tähtis on lavastaja?

Ma väga vajan lavastajat, loodan koostööle. Ma ka ei soovi ennast muidugi tunda marionetina … Kõige täpsemini – ikkagi ma ootan koostööd.

Olen seda ka juba paar korda tundnud proovide käigus, sellest aru saanud, kui laeval ei ole kaptenit. Ma ei saa aru, miks seda teeme, mida teeme? Minu jaoks on see nii tänamatu. Mina ja mu partnerid jäävad seda tükki mängima. Meie läheme lavale. Kui ma ei tunne lavale astudes, et ma seisan selle eest, mida ma laval väljendama pean, siis see on ülikehv tunne. Iseendale ei saa valetada. See, mis laval sünnib, peaks olema kogu loomingulise meekonna maksimum. Me kõik peaksime selle eest seisma. Kui me seda ei tee … Ma saan aru, et see kõlab noore inimese idealistliku jutuna, aga ma loodan väga, et aastate lisandudes ma selles osas ei muutu.

Lavastaja on oluline, aga sama tähtsad on kostümeerijad, inspitsendid, kogu meeskond. Siis me ajame alles õiget asja.

Räägid nii, nagu sul oleks juba olemas ka negatiivne kogemus.

Jah, see on. Tegu oli hea materjali, suure rolli ja väga ägedate partneritega. Prooviprotsess oli raske, sest laeva ei juhtinud keegi. Muidugi näitleja peab oskama ka ise oma rolli ehitada. Elementaarne oskus. Kuid lavastus ise peab samuti näitlejat toetama.

Tegime proove … ja sain aru, et ka lavastaja ei tea, miks me seda teeme. Vastutustundetus mind ajab väga vihaseks. Ütlesin sellest protsessist lahti. See võib nüüd paista sellisena, et noor näitleja tuleb ja lööb jalaga uksi lahti ja kinni. Ma ei ole üldse selline. Saan väga hästi aru, et enne mind on ka teatrit tehtud. Ma ei arva, et olen maailma naba. Aga vastutustundetus minu töö ja meeskonna suhtes on asi, mida ma ei saa alla neelata. Ma ei olnud selles trupis ainuke, kes niimoodi tundis. Ütlesin tegemisele ei ning ei ole seda kordagi kahetsenud. Mina ju lähen õhtul lavale, mina ju annan ennast ära … Õppisin sellest ei ütlemisest väga palju.

Sulle ei öeldud, et näe, ta ei tulnud osaga toime?

Ei. Saadi aru, et vundament logiseb. See lavastus jäeti ära. Ma ei räägi seda uhkustamiseks. See otsus ei sündinud üleöö, vaid oli läbi mõeldud. Lihtsalt – ma ei saa minna oma tõetunde vastu.

Jah, rõõm vaid, kui sellistest kaalutlustest kantud põlvkond näitlejaid teatrimaastikule tuleb. Kuidas sul sujus see viimane, koostöö Damir Salimzianoviga Tõstamaal?

Meil prooviperiood oli kaks pool, kolm nädalat. Kõik sujus suurepäraselt, algusest lõpuni. Damir on super! Ma armastan inimesi, kellel puudub igasugune soov teistest üle sõita. Võimutseda. Tegelda proovis millegi muuga kui proovi tegemisega.

Ma tohutult armastan inimesi, kes tegelevad asjaga. Seda meile Mart Koldits ka õpetas, ütles, et laval tegele asjaga. See on nii lihtne mõte, aga see kehtib alati. Tegele asjaga, ära veiderda. Muidugi, kui on vaja asja pärast veiderdada – ja seda tuleb laval ikka ette –, siis tuleb seda teha. Kui on selline ülesanne.

Milline lavastaja Damir on?

Ta kirjutas selle näidendi ise. Tunneb materjali läbi ja lõhki, tal on plaan, tal on lavastuse visioon, ta teab, mida ta saada tahab, samas arvestab näitlejatega, ei suru enda tahtmist peale, jätab improviseerimisruumi …

Me teiste näitlejatega omavahel rääkisime, et Damir Salimzianoviga koos töötamine on näitlejate spaa. Kõik tingimused on loodud hea lavastuse sünniks. Suurepärane kunstnik.

Sinu tegelane selles lavaloos, kes ta on? Vaadates on su tegelasel palju tahke. Äkki, jah, ei tohigi seda sõnastada, aga mängides sa ju ikkagi seda enda jaoks kuidagimoodi teed?

Selles naises, keda ma mängin, on saladus. Ma endale olen sõnastanud, et mängin muusat. Ülejäänud müstika lisab sellele rollile ka dramaturgia. Ma ju usun, et me kõik selles lavastuses otsime mängides edasi. Ka selle ruumi jättis meile lavastaja.

Väikestest teatritest noored näitlejad unistavad jõuda Tallinna. Kuidas sinuga on?

Ausalt, eks ka mina unistasin Draamateatrist, aga see läks üle. Kõige olulisem on ikkagi see, kui palju sa saad noore näitlejana tööd. Lihtsalt olla Draamateatris sellepärast, et see on Draamateater – sellel ei ole mõtet. Endlas on mind hoitud ja on üsna selge, et head kunsti saab teha kõikjal. Ma ei tea, kuidas elu läheb, aga hetkel ei taha ma siit kuhugi minna.

 

“Läbi kõigi elude ma otsin sind…”

Lavastaja: Damir Salimzianov (Udmurtia). Kunstnik: Riina Vanhanen. Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres. Valguskunstnik: Priidu Adlas
Mängivad: Jane Napp (Endla Teater), Piret Krumm, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Kristjan Sarv ja Martin Kõiv

 

05.05.2020. Raela, Raplamaa.
Margus Mikomägi.
FOTO: EERO VABAMÄGI/POSTIMEES

Margus Mikomägi: Lavastus on mitmekihiline lugu sellest, mis on elus tähtis. Lavastaja kasutab meisterlikult vastandumist. Armastuse ja oma tee otsimisele elus on vastandatud meid elus saatvad anekdootlikud lood. Iga vaataja peas võiks tekkida küsimused. Lavastust saab vaadata ka kui hoogsat vaatemängu.

Silmapaistev on lavastaja näitejuhi töö, laval jutustab lugu ja lugusid ühtehoidev ja üksteist toetav trupp. Meisterlikult on ühendatud psühholoogiline realism ja pisut lohakas farss. Tulemust iseloomustab miski omalaadne helgus. Ja saladus.

Laval tehakse filmi ja naispeategelase proovivõttel üles võetud kaadrid helendavad… see aga ei ole filmitrikk, väidab operaator…

Ilmus Maalehes. Pildid Toomas Mitt ja Priit Loog.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga