Kontrolljooned meis enestes

Juulikuu viimasel päeval esietendub lavastaja Helena Kesoneni (34) neljas lavastus Taarka pärimusteatris. Lavastuse nimi on „Petserimaa igatsus”. See räägib riigipiire ületavast armastusest. Või peaks seda nimetama üle kontrolljoone ulatuvaks armastuseks?

„Petseri igatsust” mängitakse Koidula piiripunkti lähedal Säpina külas, ühes vanas nõgestesse kasvanud lagunevas heinaküünis. Lavastaja sõnul on mängukoht ise vana aja mälestus. Suurde kunagisse Eesti linna Petserisse on sealt 3,5 kilomeetrit, aga lavastuse trupp sõidab sööma 16 kilomeetri kaugusel asuvasse Värskasse. Kontrolljoon ju Petserisse ei luba. „Petserist pääseb Pihkva ja Novgorodi, Säpinas aga mõtled, et seisad maailma veerekese peal. Veider, ” sõnab Helena Kesonen.

Küsin Helena Kesonenilt, miks ta teatrit teeb. Vastuseks saan: „Ma kasvasin maal, üksiku lapsena. Ja kõikides mängudes, mis ma mängisin, oli soov olla keegi teine. Soov kogeda paremat reaalsust, mida ma saan ise kujundada. Praegu teatrit tehes saan üles ehitada selliseid maailmu, nagu mulle meeldib. See ülendab. Maailmapäästmise asi on ka kusagil, aga ma olen liiga suur realist. Tahan tekitada valgustuslikku ja harivat huvi Setomaa vastu. Hea on igatseda, et ääremaa ei kasvaks nõgestesse.”

Leelokoorideta seto

„Kas siis ei ole võimalik seto teemadel, seto keeles teha psühholoogilist draamat?” küsib Helena Kesonen. Ja teeb. Proovib tungida olemise sisekihtidesse.

Valmiv lavastus põhineb Petserimaa kirjaniku ja pikaaegse ajakirjaniku Ilmar Vananurme samanimelisel näidendil, mille on omakorda dramatiseerinud Urmas Lennuk (Rakvere teater). Näidendist dramatiseeringu tegemine on üsna harukordne tegevus. „See on tõlgenduse ja suuna andmine,” ütleb Urmas Lennuk.

Kesonen ja Lennuk kinnitavad mõlemad, et ei tahtnud kontrolljoont jutustatava loo peamiseks segajaks. „Tegelikult on hädad inimestes. Kujund on – nii lähedal ja nii kaugel,” tõdeb Lennuk.

Pisut üldistades ütleb Lennuk veel, et dramatiseering ei ole see, kui võetakse ja kirjutatakse dialoogi lihtsalt kooloni taha tegelaste nimede järele ümber. See ei ole dramatiseering. Seda võib teha teatri sekretär ka. Selleks ei pea palkama inimest.

„Aga selliseid ümberkirjutusi tehakse palju,” ütleb Lennuk. „Dramatiseering on see, kui võtad algteose. Mõtled sellele, mida autor on tahtnud öelda, ja sellele, mis on sinu sõnum maailmale. Kui need sõnumid omavahel sobivad, siis sa hakkad seda võimendama tänases päevas.” Ta toob näite filmikunstist, ütleb, et kui oled lugenud „Ristiisa” romaani, saad aru, kui vaene on film ja kui rikas on romaan. „Kogu see ühiskonna ülesehitus, mis „Ristiisas”, on äge … See, kuidas ehitatakse üles riik riigis. Filmis seda ei ole. Filmis on pinnapealsus. Samuti põnev, aga mitte sisuline.” Nüüd, „Petserimaa igatsuse” dramatiseeringut tehes ja lavastaja varasemaid tegemisi teades pani Lennuk sinna oma sõnul kirja kõik need hullused, mida ta ise teha ei oskaks.

Seto juurte kutse

Helena Kesoneni emapoolsed esivanemad on kõik Setomaa-Võrumaa piirilt pärit. Isa on Karjala juurtega. Ise ütleb ta enda kohta soomeugrilane. Üles kasvas ta Tallikeste külas. Koolis käis Meremäel ja Võrus. Enne kui lavastajaks õppima läks, õppis ta kuus aastat Tartu Ülikoolis kirjandust, täpsemalt kirjandust, folkloristikat ja teatriteadust. Sai magistrikraadi.

Ise ütleb ta selle hariduskäigu kohta kerge irooniaga, et on üleharitud ega sobi enam millekski. „Millegipärast on ühiskonnas tekkinud suhtumine, et kui sul on humanitaarharidus, siis millekski muuks ei kõlba kui kohvikusse teenindajaks.” Ta ka põhjendab selle suhtumise tekkimist, öeldes, et meie viimased presidendid on rõhutanud, et õppige reaalteadusi, see on Eesti tulevik. „See kujundab ühiskonna mentaliteeti.”

Kesonen on lõpetanud Viljandi teatrikooli 11. lennus. Ta ütleb, et peab oma õpetajaks Kalju Komissarovit. Lisab, et ka mitmed teised teatristuudios osalenud on jäänud truuks Setomaale ja ajavad seal kultuuriasju.

Taarka Pärimusteater

Teatriteed alustas Helena Kesonen Taarka Pärimusteatri noortestuudiost. Stuudio sündis pärast seda, kui 2006. aastal saadi Vanemuise teatri Obinitsas etendunud „Taarka” järel aru, et näitlejate räägitud seto keel ei ole väga hea. Siis tehtigi stuudio, kus juhendajateks olid Merca ja Tanel Jonas. Asja mõte oli selles, et valmistada ette seto keele- ja kultuuriruumist pärit inimesi, kes läheksid teatrikooli ja kellest saaksid kutselised näitlejad.

Stuudiotööle lisaks hakati tegema väikeseid setokeelseid lavastusi. Nagu ikka käis tegevus tõusude ja mõõnadega. Tunti vajadust rääkida seto keeles teemadest, mis oleksid enam ühiskonda puudutavad. Kampa kutsuti Anne Türnpu.

Lavastaja Helena Kesonen iseloomustab Taarka Pärimusteatris tehtava muutumist sõnadega, et hakati rääkima, milline on setode elu siis, kui rahvariided seljast võetakse ja turistid on ära läinud. Eestis oli jõutud selleni, et kõike võis müüa, sellele seto kuvandi külge riputades.

Taarka Pärismusteatri soov on oma tegevusega jõuda setovälise väe lehvimise kõrval sisuni.

Kontrolljoon on vahel

Nüüd esietenduvas Ilmar Vananurme näidendis on kaks armastajat – Paul ja Valli. Üks on ühel pool piiri (kontrolljoont), teine teisel pool. Lõputud helistamised. Mis on inimeste suure tunde taga? „Meie lavastuses on selle tunde taga Setomaa ja lapsepõlve mälestused, mida nad armastavad,” vastab Helena Kesonen. „Armastatakse seda, mida enam olemaski ei ole. Inimesed tahavad aega tagasi pöörata. Ja ei suuda sellega leppida, et seda teha ei saa.”

Paralleelselt Pauli ja Valli looga jookseb Setomaa poolitamise lugu.

Lavastaja sõnul kuuleb etenduses kolme keelt: „Piirivalvur räägivad vene keeles, eksnaise stseenid on eesti keeles, aga põhiline keel on seto keel.” Kui ma seto keelest aru saamise küsimuse küsin, arvab lavastaja, et teater on tegevuslik kunst ja tegevuse kaudu peaks arusaamine publikuni jõudma. Lisaks on lavastuse kavalehel sisu kokkuvõte, nagu on kombeks ooperi ja ka balletietenduste puhul.

Urmas Lennuk räägib rikkast seto keele kõlast. Ta on dramatiseeringut tehes selle keele läbi hekseldanud. „Kuu aega läks, et sellesse sisse elada, tunnetus leida,” tunnistab Lennuk, kellel on samuti seto juured, aga kelle kodus Tamsalus seda keelt ei räägitud.

Dramatiseeringul on ka keeletoimetaja – Õie Sarv. Ja nii on loos ka arhailisem seto keel, mida kõneleb vanaisa, noorte keel on pisut kaasaegsem.

Selgub, et seto keele õpikut ei olegi olemas.

Taarka Pärimusteatri „Petserimaa igatsus”

Ilmar Vananurme näidendi dramatiseeris Urmas Lennuk

Lavastaja: Helena Kesonen

Mängivad: Siim Angerpikk, Jekaterina Moskalenko, Lauli Otsar, Agur Seim

Kunstnik: Triinu Pungits

Muusikaline kujundus: Mari Kalkun

Valguskunstnik: Enor Niinemägi

Esietendus 31. juulil Võru maakonnas Setomaa vallas Säpina külas.

Etenduspaiga koordinaadid on 57.859847, 27.582018. Virtuaalse kaardi leiad siit: https://www.google.com/maps/d/u/0/edit?mid=1feOxM2gbmkRGJ8dOdDMSCmR3qRudgBai&usp=sharing.

Kadunud poolik villane sokk

Helena Kesonen: „Ma igatsen oma vanaema. Ma igatsen meie ühiseid tegemisi, ühiseid pikki tunde nende vastikute peedivagude vahel. Ma igatsen seda, kuidas ta telerist jumalateenistust vaatas ja heledal kõrgel häälel valede nootidega kaasa laulis ja kuidas vanaisa lahkus toast, öeldes: „Jõvva-i inämp kullõlda!” Ma isegi igatsen seda, kuidas vanaema mind väriseva käega koduse kohupiima-hapukoore kausikesega jälitas ja kordas mantrana „sjoo, lats, süü-i midägi”. Ma igatsen laupäevaõhtust aega, kui tulime saunast ja vanaema palus mul oma juukseid kammida – need olid tal maapoe odavast šampoonist pulstunud ja sassis – ja seda igakordset ütlemist „võeh, kõik hiusõ kaku pääst!”.

Ma igatsen üles leida selle pooliku villase soki, mis vanaemal pooleli jäi, kui ta ootamatult meie seast lahkus, üles leida ja ükskõik mis hinnaga ja oskustega ära lõpetada. Ja panna see üksik villane sokk jalga, kui suur igatsus peale tuleb …

Ilmus Maalehes, erinevad pildistajad. Seal on ka fotod kus vaatme vastu mu Petseri vanaisa kingapoe peeglist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga