Rubriigiarhiiv: Monoloog

Rein Aren: Corrida kahe legendi vahel

Näitleja Rein Areni surmast on möödas juba 30 aastat. Teatritundja Reet Neimar sõnastas 2006. aastal, et näitlejast jääb järele legen või ei midagi. Rein Areni elust, näitlejaks olemisest, jäävad peale legendide ka filmid. „Corrida” (1982) on üks neist, kus näeb mehe tippvormi.

Ilmselgelt üliandekast Rein Arenist oleks võinud saada skulptor. Ta õppis neli aastat Tartu riiklikus kunstiinstituudis Eesti ühe kõige kuulsama skulptori ja õpetaja Anton Starkopfi juures skulptuuri. Mulle seekord neid asju kirja pannes andis mõtlemisainet, et kunstiinstituut oli Tartus ja see kõrgem kunstiõppeasutus töötas ka sõja ajal. Areni õpingud kestsid 1942–1946 ja jäid siis pooleli. Väidetavalt oli professor Starkopf Arenit puruandekaks kunstnikuks pidanud ja ta lahkumise puhul öelnud, et Rein Aren vahetas skulptoriks olemise aplausi vastu. Enne Moskvasse näitlejaks õppima minekut töötas ta Vanemuises koorilaulja ja balletiartistina. 1949–1951 õppis Rein Aren Moskvas GITIS-e eesti stuudios. Sealt on pärit ka esimene legend.

Armastus kogu eluks Loe edasi Rein Aren: Corrida kahe legendi vahel →

Kevad üleilmse relvarahu valguses

Üleilmse relvarahu püüdlus, mille ÜRO märtsi lõpul välja hüüdis, tundub, isegi siis, kui jääb hüüdjaks hääleks kõrbes, tähtsaim kavatsus viimase aja üleilmsete tähtsate kavatsuste seas.

Eestimaa külataevas lendas taas lennuk. Ma selle sõjalennukiks registreerisin, sest koroonaviirusega seoses on hetkel muud lennud ju lennatud. Me aia lähedal oleval Kuusiku lennuväljal veel aktiivne tegevus ei käi.

Eestimaal on kevad. Need, kellel on aega mõelda sellest, mis muutub, kui koraanavaatemäng lõpeb, avaldavad lootust, et üks osa eestlastest otsustabki maaelu kasuks. Ma muidugi ei kujuta ette, mis sunniks inimesi linnupulmasid vaatama. Ma alles nüüdses vanuses märkasin, kuidas kurameerivad tihased lendavad uljamalt kui muidu. Lennukaared ei ole ratsionaalsed, et punktist punkti, vaid tehakse uhkeid kunstilisis pööranguid. Kuidas seletada sõjatehase juhatajale, et rõõmu saab tunda ka sellest, kui oled kurvastanud sellepärast, et su puu otsa viidud uus kuldnokapesakast kuldnokkades huvi ei ärata, aga siis märkad, kuidas kaks pisut armuhullu sinitihast kahekesi koos seda pesa revideerivad. Mis rõõm seda näha on! Muidugi ka relvade ilust on kirjutatud. Relvi on lausa ülistatud. Loe edasi Kevad üleilmse relvarahu valguses →

Peeter Volkonski:Tasakaalust ja selle puudumisest

Tänane Postimees avaldas Peetri olulised mõtted kirjade rubriigis. Autori loal avadab selle, paari täpsustusega, ka Teatritasku.

Armas Maarja!

Olen samuti juba pikemat aega mõelnud tasakaalu puudumise peale. Ja mitte niivõrd inimese ja looduse, vaid maailma ja Maailma vahel. Tsivilisatsiooni (kuidas?) ja kultuuri (mis?) vahel. Ja võtsin riiulist Norbert Wieneri „Küberneetika ja ühiskond“ (1969). Mäletasin õigesti – kogu asja aluseks on TAGASISIDE. Tasakaalukausid peavad ju teadma, kuidas teine parajasti on.. Loe edasi Peeter Volkonski:Tasakaalust ja selle puudumisest →

Nokk kinni, saba lahti

„Meid manipuleeritakse väga kõrgel tasemel. See on tegelikult alatu, niimoodi ei tohi inimestega käituda. Me elame tsivilisatsioonis, kus teatud alatus on muutunud normiks,” ütles Jaan Kaplinski kümme aastat tagasi Maalehele antud intervjuus.

Teisipäevahommikustes uudistes öeldi, et Itaalias avati raamatupoed ja laste riiete poed. Seda ei öeldud, millised poed suletuks jäid.

Nafta miinushinnast muidugi räägiti ka. Seegi on eksperdihinnanguna juba kõlanud, et meie kütusehindu nafta olematu hind ei mõjuta. Mõtlen, kas olen lugenud sellest, et laste riideid tehakse naftast. Või raamatuid… Üsna kohe, kui maailma vallutas see praegune viirushaigus, hakati kõnelema majanduskriisist. Loe edasi Nokk kinni, saba lahti →

Kadunukeste õdus galerii

 

 

KIRJUTAS LAURI SOMMER

Margus Mikomägi “Surnute raamat” Kaarnakivi Selts, 2020, Luhametsa-Raela. 206 lk.

Praegune elukord lisab surma tajumisele uusi nyansse. On selgemini tunda, et meie seast võetakse mõned igal päeval. Jälgime numbreid ja näeme nende taga inimesi. Seepärast on “Surnute raamat” peale põlistava väärtuse ka ajakohane, nagu olid Georg Mylleri jutlused katkuaegses Tallinnas. Viitab sellele, mida inimene teha võiks, kui vikatimees niidab kellegi tema lähedalt. Ja kuna me oleme väikene rahvas, on kõik siin meie lähikond. Loe edasi Kadunukeste õdus galerii →