Rähni pildid on tänased. Viio Aitsam sattus peale. Looke ilmus Maalehes.
Teate, kuidas käib suur-kirjurähnide pulmatants? Muidugi aetakse teineteist taga. Aga et see käib ümber puu, selle küljes rippudes ja väikeste sööstudega, seda ma ei teadnud. Nüüd olen näinud. Tasus elada selle nägemiseni.
Üsna samasuguses astmes rõõm on Jarek Kasari uuest plaadist „Kribu Krabu”. Mäletan, kuidas kuulasin hommikuti Jareki (siis veel Chalice) plaati „Ühendatud inimesed” (2003). Üsna tihti just hommikul tööle kõndides lasksin seda kõrvaklappidesse, ärkamaks meeleerksalt ja tundlikult. Need viimased, meeleerksus ja tundlikkus, ei ole Jarekit maha jätnud ka 15 aastat hiljem. Küsisin talt paar päeva enne, kui ta oma plaadi internetti avalik kuulamiseks riputas, mida ta sellega nüüdsel kitsenduste ajal peale hakkab. „Ma panen plaadi niisama netti ja ei üritagi müüa. Inimestel ehk on igav ja muusika leevendab või ma ei teagi. Ehk keegi kuulab.” Loe edasi Looduses on pulmad→
Mõistuspäraseid hääli mobiilse positsioneerimise kurjasti kasutamise vastu õnneks kõlab. Hirmul on muidugi suured silmad, aga rahaga teda ära ei osta. Peamine küsimus on, kaua see ebamäärasus kestab.
Mind ei lase tänases ajas lahti mõte, et iga abi, mis süvendab abitust, on kahjulik. Seda tuleks mõista üsna üheselt. Inimestele on omane olla tänulik. Olla abivalmis. Hetkel, kui me igapäevane töölesõitmise rituaal on katkenud ja inimesi ähvardab rahapuudus, võiks riik mu meelest targemate abiga otsida lahendusi ja seda kõva häälega ka öelda, kuidas inimesed rahata ellu jääksid. Sellele täna mõelda, kuidas suurfirmasid elus hoida, võib, aga see tundub kujunenud isolatsioonis küüniline. Suur Peeter ja Väike Peeter, meie Eesti lugu, aga maailma mastaap. Enne sööme sinu leivakoti tühjaks, siis vaatame… Loe edasi „Normaalse elu” peatunud karussell→
Üleilmse teatripäeva pidu Tartus jääb ära. Teatriauhinnad selguvad päev varem näidatavast telesaatest.
Täna õhtul kell 20 Eesti televisoonis saavad eelmise teatrihooaja parimad teada, et nad on parimad. Haigus, mis sulges kõik teatrid meil ja mujal, lõi ühtlasi paigast ja segi ühe traditsiooni – rahvusvahelisel tearipäeval, 27. märtsil pidi aasta teatriauhindade kätteandmise ja suure peo korraldama ja lavastama Vanemuise teater Tartus. ERRi võttegrupp koostöös Vanemuise näitlejate ja lavastaja Tiit Paluga pidi selle nagu igal aastal üle kandma Eesti rahvale vaatamiseks. See teatripidu jääb pidamata.
dav
Televisiooni kultuuritoimetaja Reet Weidebaum ütles Maalehele, et telesaade tuleb koroonaaegne, aga ikkagi teatraalne. „Saade annab edasi seda emotsiooni nendel, kes auhinnad kätte said ja sellest siis ka esimest korda kuulsid,” ütles Reet Weidebaum. Osa preemiaid, mida teleinimesed kätte anda ei jõudnud, öeldakse küll saates välja, aga kätteandmine jääb aega, kui kriis on lõppenud.”
„Me tabasime väga toredaid hetki. Seal on pisaraid ja naeru. Hästi palju rõõmu. Kutsutud ei teadnud viimase minutini, miks nad välja kutsuti. Ja muidugi ei osanud keegi osalistest ette arvata, mismoodi me seda teeme,” paotas Reet Weidebaum täna õhtul näidatavat.
Saate tegemiseks oli väga vähe aega. Tuli välja mõelda, kus preemiaid kätte anda, kus anda, ning mõelda sellele, et saatetegijate ja külaliste vahel säiliks nakkust välistav vahemaa. Tuli mõelda ka sellele, kuidas see kõik ikkagi ka pidulikuks teha.
„Me oleme kõik osa sellest maailmast. Oleme ja peame elama samade reeglite järgi. Me kõik peame ümber õppima. Meie asi on olla eetris. Aktuaalne kaamera peab eestris olema. Seal peavad olema uudised, see peab inimesi kõnetama, rõõmustama ja lohutama ka. Sellises olukorras saabki aru, kas oled midagi väärt või ei ole,” võttis teletoimetaja Reet Weidebaum lühidalt kokku selle, et kultuur ei kao teleekraanidelt kuhugi.
Täna õhtul näidatava teatripäeva erisaate režissöör on Elo Selirand, toimetaja Reet Weidebaum ja produtsent Rait Roland Veskemaa.
Muidugi mind vihastab, et olen nii vanaks saanud, et märkan nolkide ülbust, kui see puudutab minuvanuseid. Peaks olema ükskõik. Need, kellel habe veel ei kasva, enamasti ei tea, kui kiiresti aastad lähevad. Meil ületab see jutt – ja ma ei pea siin silmas vaid koroonahaigust –, et vaatame, kuidas maailmas käitutakse ja teeme järele, arukuse piirid. Loe edasi Pika habemega vanamehed lastakse maha?→
Kaarnakivi seltsi kirjastuse kirjastaja Henri Otsing tõi trükikojast “Surnute raamatu”. Kevad algas ja raamat jõudis enne poodide, puu otsa ja Paka mäele. Oli tähtis päev. Ja nii tundus õige. Viio Aitsam pildistas.
Hakkasin just tähele panema krimilugude pealetungivat osakaalu meie teatrite uuslavastuste hulgas, kui riigis väljakuulutatud eriolukord ja nakkav viirus teatrid 13. märtsil – esialgu 1. maini – sulges. Ära jäävad etendused, aga mida teevad need, kes teatris töötavad?
Teatriteadja ja poliitik Jaak Allik, kes ühtlasi on tubli vanaisa, ütleb ootamatult mõtte, et sotsiaalne üksindus tapab inimesi rohkem kui viirused. „Tööl käimist ja loominguga tegelemist ei ole keegi keelanud. Rohkem kui viirus tapab inimesi sotsiaalne üksindus ja mahajäetus. Isoleeritus tapab eriti vanu inimesi. Kasutus tapab.”
Tema arvates on see, et teatrid ka proove ei tee, paanikaga kaasaminek. „Ma ei tahaks seda laiskuseks nimetada, aga intelligentsed inimesed ei peaks nii paanikas olema.
Vabastagu näiteks üle 70aastased näitlejad proovidest, kui soovivad. Aga miks peaks 30–40- või 20aastased inimed mitte proovi tegema?” ei saa Jaak Allik valitud käitumisest aru.
Samas räägime Allikuga ka sellest, et juhul, kui meid pooleteise kuu pärast rõõmustataks uute esietendusega, mis on sundsulgemise ajal valminud, siis ei jaksaks neid ära vaadata. „Neid lavastusi, mis täna-homme-ülehomme esietenduma pidid, saaks ju nüüd lihvida täiuseni, Ja ei saaks enam öelda, et prooviaega jäi puudu.” Allik on endale iseloomulikult irooniline, kui ütleb, et ta pole kuskil näinud arve, et üle 70- ja 80aastaste seas suremuse protsent koroonata oleks väiksem kui koroonaga. „Paraku saja-aastaste seas on suremus 100 protsenti.” Loe edasi Leiva teenimine avalike esinemistega on mõneks ajaks lõpetatud→