Rähni pildid on tänased. Viio Aitsam sattus peale. Looke ilmus Maalehes.

Teate, kuidas käib suur-kirjurähnide pulmatants? Muidugi aetakse teineteist taga. Aga et see käib ümber puu, selle küljes rippudes ja väikeste sööstudega, seda ma ei teadnud. Nüüd olen näinud. Tasus elada selle nägemiseni.

Üsna samasuguses astmes rõõm on Jarek Kasari uuest plaadist „Kribu Krabu”. Mäletan, kuidas kuulasin hommikuti Jareki (siis veel Chalice) plaati „Ühendatud inimesed” (2003). Üsna tihti just hommikul tööle kõndides lasksin seda kõrvaklappidesse, ärkamaks meeleerksalt ja tundlikult. Need viimased, meeleerksus ja tundlikkus, ei ole Jarekit maha jätnud ka 15 aastat hiljem. Küsisin talt paar päeva enne, kui ta oma plaadi internetti avalik kuulamiseks riputas, mida ta sellega nüüdsel kitsenduste ajal peale hakkab. „Ma panen plaadi niisama netti ja ei üritagi müüa. Inimestel ehk on igav ja muusika leevendab või ma ei teagi. Ehk keegi kuulab.”

See on Jareki seitsmes sooloplaat. Ta sõber, muusik Jaan Pehk on seda iseloomustanud muu hulgas nii: „Köitev, siduv, endasse haarav, kohati salvavalt halvav. Aga sellist halvamist ja salvamist tahaks rohkem. Ma mõtlen üldse rohkem.” Elu on see, mida kindlasti riik ega keegi ei korva, laulab Jarek kriisiajast rääkivas loos „2m”.

Mul on aeda ilmunud julge pasknäär. Tema avalikult hetkel kedagi taga ei aja, laseb mind endast kahe meetri kaugusele, ligemale mitte. Vahin teda alati huviga, me aia väikeste pudilindude hulgas on ta ikka hiiglane. Pole ülbe. Saaremaal on pasknääri hüüdnimi Sitt Margus. Ei mäleta, miks. Mingi loogika järgi tundub, et ju ta sita seest putukaid sõi, kui koduloomasitt veel teedel vedeles. Aga Marguse loogikat ei tea.

Sakslased on Marguste suhtes säästvamad ja nimetavad pasknääri tammeaednikuks. Ta sööb tammetõrusid ja peidab neid talvevarudeks ära. Linnumehed on täheldanud, et ta peidab neid tuhandeid. Talvel otsib oma peidukohad üles ja sööb kõhu täis. Suurem osa peidetud tõrudest jääb leidmata ja kui olud on soodsad, kasvavad neist tammed.