Ülo Vooglaid ei väsi kinnitamast: “Pühendumine, see on midagi väga erilist. Pühenduma ei saa käskida. Need, kes ei pühendu, saavutavad harva midagi suurt ja tõelist.”
Ülo Vooglaid
Jaanuari keskel helistas mulle üks lapselaps ja küsis: „Vanaisa, kas sa oled juba Maailma mõõtmist lugenud?”. Jõudsin vaevalt tunnistada, et ei ole, kui sain noomida: „Oi-oi! Seda sa pead küll otsekohe lugema!”
Rakvere teater 26.märtsil 2009.aastal. Pildistatud Rahvaaiast.
Loe täna paberlehest ja hiljem Teatritaskust intervjuud Rakvere teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäega. Jaan Tooming avaldas uue raamatu. Teatrikülgedel on lugu sealt “Kiri noorele näitlejale”. Jüri Aarma räägib, ei räägi, Ugala konfliktist. Teatrikülgi raamib Rakvere reportaaž,
Margus Mikomägi
Me peaks hakkama oma rahvalaule kriisiaja pilguga hindama. Tänaseks on Eesti vabariigi sepad me riigist tagunud kuldnaise. Naine on seega ilus ja säravgi, aga armastada teda ei saa. (Mis muu see maailma viie rikkama riigi hulka saamine ja tahtmine ikka on, või võib täna juba öelda, oli.) Üks Soss-sepa lugu on kah maailmas liikumas, ehk eesti juurtega jutt. Ja kilplasedki on me rahvapärimuses pilatud ja armastatud.
Tere, teatrilised Rakveres.
Tunnistan, et mina ei ole sellel laval olnud väga õnnelik, ja tean, et see on mu enda süü. Ehk just sellest lähtuvalt tahan viga parandada. Teatripäeval on paslik teid õhutada mõtlema selle üle, mis teater on, miks teater on? Selle üle ka, missugune ta kindlasti ei peaks olema ja missugune ta võiks olla.
Kolm aastat tagasi ütles Merle Karusoo, et teatri kohta on kogunenud nii palju definitsioone, et võiks öelda – teater ei ole defineeritud või, et teatrit defineeritakse kogu aeg ringi. Ta siis mõtles: „Mulle läheb korda see, et teater räägib asjust, mida ei tohi unustada; mille üle ikka ja jälle mõtisklema peaks.“
Eestis on ju veel inimesi, kes usuvad ja loodavad… Seda usku ja lootust ei tohi petta. Allpool olev Ülo Vooglaiu kirjutatud tekst kannab mu meelest endas rohkem kui üht mõttetalgu sisuliseks kordaminekuks mõeldud mõtet. Selles tekstis on kirjas üks võimalik ellusuhtumine, millele toetudes on võimalus ellu jääda, meil. See lugu ilmub autori loal, eeldades Teatritasku lugejate huvi.
Ülo Vooglaid
Paraku on ka võimalus, et sündmuse asemel kujuneb üritus. Palju sõltub sellest, mida korraldajad taotlevad, kas kõik vaevuvad süvenema ja suudavad aduda, milline vastutus kaasneb selle ettevõtmisega. Prahikoristus oli tänavuse aktsiooniga võrreldes nali.
See Viio Aitsami kirjutatud lugu on autori loal võetud sellisest kohast http://www.maaleht.ee/blog/viioaitsam/ . Seal muidki tähelepanu väärivaid mõtteid.
Kõik teavad, et kevad algas. Raplamaal algas nädal tagasi teine asi ka – Uku Masingu aasta. Ta sündis sada aastat tagasi augustis.Käisime avamisel. Tajusin seda, mille kohta saab ütelda: ähmane on täpne.
Kristiina Ross rääkis Uku Masingu keelest. Ma ei oskaks hoobilt Masingu raamatuid avada õigetest kohtadest, et jah, see nähtus või jutt on tal seal ja seal. Pigem käib asi nii, et mida rohkem ta tekstidele mõtelda, seda ähmasemaks muutub vormistus ja seda selgem, täpsemini arusaadavam on sisu.