Leidsin oma arvutist ühe ammukirjutatud loo, millele ka täna täie veendumusega alla kirjutan. Ka peale.
Margus Mikomägi
Teater, vana sõber, on viimastel aastatel rohkem peksa saanud kui pai. Ja pekstud on teatrit raha pärast. Kannatavad aga inimesed, kes oma elu teatrita ette ei kujuta. Siin ei saa rääkida vaid loomingulisest kollektiivist, kes iga teatriorganismis kordasaadetud räigust tundlikult võtab.
2006. aasta märtsis vastas Teatrikülgede küsimusele, mis teater on, miks teater on, Ugala teatri juht Peeter Tammearu. See, mis täna sünnib Ugala teatris, on mage. Peetri kolm aastat tagasi sõnastatud mõtted ei ole. Need on pigem prohvetlikud mõtted. Lugege ja otsustage ise. Seda, kuidas Tammearu välja näeb seda juttu rääkides, vaata Tasku rubriigist Tegelased.
Peeter Tammearu, Ugala teatri juht
Mis teater on? Selle küsimuse esitas mulle endine näitleja ja praegune ajakirjanik. Või peaksin ütlema: näitleja ja ajakirjanik. Kas näitleja on elukutse või kutsumus? Elu kutse? Või kibe leib? Õnnelik saatus või nukker enesepiin? Kui näitleja tee kord lõpeb ja ajakirjaniku tee ees terendab, mis siis inimeses toimub? Kas näitleja kaob? Ja ajakirjanik asub kohe asemele? Mis jääb inimesest alles, tema sisse? Mäng? Teater?
Teatritasku peegeldab elu. Veebikeskkond avardab piire.
Margus Mikomägi – Taskuinspitsient
Proloog
Tere sobrama Teatritaskus!
Loe edasi Teatritasku avab eesriide – https://teatritasku.ee/
Tunis, prantslaste ehitatud teatri ees on noorte lemmikkoht.
Margus Mikomägi
Seda, et teatripublik on kõikjal üks, ikka räägitakse. Kontrollisin seda Minskis. Sain kinnitust. (Lugu on kirjutatud 1.veebruaril 2007)
Kõigepealt see, et Minskis lambist teatrisse minna pole kerge. Enamus õhtuste etenduste piletid on väljamüüdud. Mul oli miski aimdus, et tahan minna Janka Kupala teatrisse. Kusagilt oli peas see, et teater on rahvusteater ja on hea teater. Mu vastuvõtjad seal muidugi imestasid, et miks tahab mingi külaline näha teatrit, mis mängib ainult valgevene keeles, millest ta tuhkagi aru ei saa. Ega ma ei seletanud ka miks ja et ma just seda arusaamist ilma keelest mõhkamata proovida tahtsin. Kontrollida, et kas saan teatrikeelest aru.
Tahan ka siin, Nädalise Teatrikülgede ruumis öelda, et olete oodatud me toimetusse, vaatama näitust, mille pealkiri on selle jutu pealkirjaks ühtlasi. Need pildid, mis me toimetuse seintel, on pildistanud Viio Aitsam ja mina ka. Mõned pildid vaid ei ole tehtud Teatrikülgede tarvis. On muidu tähtsad kultuuris, sest neil on inimesed, kes loomingust kantuna oma tegemisi seavad.
Näituse nimel „Tiitleid juurde ma ei lisa…“ on mitu tähendust, nii nagu sellelgi, et tegu on juubelinäitusega. Olen nimelt seda usku, et tiitlid suurt midagi ei maksa, kui nende kõrval ei ole lugu. Toimetusenäituse piltidel see lugu on ja mitte ainult kellegi meeles ja peas. Need lood on kirjas.
On neljapäeva õhtu 5. veebruaril, päeval on krokodillid söönud ära veel 10% teatritele mõeldud rahast. Teatrijuhid ilmselt seedivad kodudes seda söömaaega. Kõht valutab.
Rahvusraamatukogu väikeses teatrisaalis algab samal ajal „Ingel, ingel, vii mind taeva“ järjekorras kolmas etendus. Algab hilinemisega. Publik ei mahu saali ära.
Lava ette astub ilus noor naine. Valged saapad jalas. Vabandab segaduse pärast. Viitab ebamugavusele. Küsib: „Kui kellelgi on kitsas, siis me ostame pileti tagasi seekord ja pakume teile sama etenduse vaatamist aprillis.“
