Jaan Tooming kirjutab Teatritasku palvel Uku Masingust

 

 

Raplamaa taustaga kunstnik Loit Jõekalda suurmehe 100 sünnipäeva märkiv postkaart.

 

Uku Masing kirjutas enda kohta, et see, mida ta teeb , on keskpärane. Nüüd austatakse teda juba avalikult geeniuse nimega. Kuid Masing polnud geenius inimlikus mõttes. Oh ei ! Ta oli SAADIK. Saadik Magellani Pilvest. Magellani pilvi on kaks – Suur ja Väike. Suur on meist 170.000 valgusaasta kaugusel. 1986. aastal, aasta pärast Masingu lahkumist plahvatas Magellani pilves supernoova. See oleks nagu olnud märguanne, et Masing on jõudnud koju. Kuid mõni aeg enne lahkumist ütles ta oma abikaasale Eha Masingule, et Jeesus kutsub teda. Ja nüüd on ta Jeesuse juures ning ootab Isa käsku, mil taas tulla koos Jeesusega siia maailma ning luua maa ja taevas uueks. Selles lootuses on meie rõõm ja lohutus. Aamen.

Loe edasi Vaid teadmine, et inimkond lõpeb →

 

 

Lähipäevil peaks selguma, kellest saab Ugala teatri uus juht. Sellejärgi on võimalik aimata, mis saab ühest teatrist. Teadasaamise ootuses Teatritasku avaldab just Ugalas ennast leidnud Andres Noormetsa Teatrikülgedel 2006.aasta aprillis mõeldud tõsised teatrimõtted.

 

 

 

Teatrikülgede küsimusele miks teater, vastab Pärnu “Endla” teatri lavastaja Andres Noormets.

 

Ma küsin seda endalt sageli, aga olenevalt aastast, kohast ja kellaajast on vastused alati erinevad. Ja kui tuleb järgmine küsimise kord, siis eelmist vastust enam ei leia, seda poleks nagu olnudki ning alustada on vaja uuesti.

Teater on kohtumispaik. See on usutav variant. Aga kes või mis seal kohtuvad – see on väga lahtiste otstega lugu…

Lihtne oleks öelda, et teatris saavad kokku vaataja ja näitleja. Igatahes üks ülimalt tõepärane lause oleks sellega paigas ning siia võiks ju asi jäädagi. Näitleja näitab ja vaataja vaatab, lugu antakse ühelt teisele edasi. Ei mingit metafüüsikat ega soolapuhumist. Publik tahab uut lugu, läheb teatrisse sellele järele ja vähese tasu eest saabki kätte. Tuleb koju, paneb riiulisse teiste sarnaste kõrvale ja on oma kultuurilised vajadused rahuldanud.

Loe edasi Kui teater saab numbriteks, on ta surnud →

 

 Ma usun, et kirjutasin selle loo kusagil 5 aastat tagasi. siis oli kultuuriminister teine ja … Mingeid ajamärke sest loost mahavõttes ja lugedes võib ju ka nõnda mõelda, et halvemaks pole läinudki, vaimuseis.  Või siiski, ei seisa nigu. 

 

Teater, vana sõber, on viimastel aastatel rohkem peksa saanud kui pai. Ja pekstud on teatrit raha pärast. Kannatavad aga inimesed, kes oma elu teatrita ette ei kujuta. Siin ei saa rääkida vaid loomingulisest kollektiivist, kes iga teatriorganismis kordasaadetud räigust tundlikult võtab.

Usun, et ka garderoobitädi ja piletööri jaoks on sõna optimeerimine võrdne sõnaga tragöödia. Mitte, et nad muud tööd ei leiaks ja nälga jääks, loodan, et mitte, nad on teatrisse tulnud selleks, et olla lähedal loomingule, nad armastavad teatrit, sellepärast. Ja vaat sellest me totrad tegelinskid aru saada ei taha.

Loe edasi Komöödia tragöödia →

 

 

Näitus on avatud, ütleb Ervin Õunapuu avamisel tulnud sõpradele.

 

15.aprillil avas kunstnik Ervin Õunapuu Tallinnas Raekoja platsil asuvas Galeriis – M oma fotonäituse “Fikseeritud miraažid”.  Näitus on üleval kuni 29. aprillini.

Mulle tundub, et Ervini esteetika on igivana ja tema maailmanägemine olemise piire laiendav. Teatritasku avaldab allpool loo, mis kirjutatud sama näituse Pariisis väljasoleku puhuks. On lootust, et näitus pärast Pariisi jaTallinna Puises maandub.

Aga minge ja veenduge ise kas ja mis neil piltidel seostub väljendiga “meie igapäevane jää”.

 

Mitte ainult fikseeeritud miraažid

Loe edasi Ervin Õunapuu miraažide näitus Tallinnas →

 

 

 

Tuhala imekaev 2009. aasta aprillis.

 

See, et Tuhala ülekeevat kaevu nõiakaevuks nimetatakse, on šarlatanide avalikku ülistamist ja nende kiiret juurdekasvu me elu ruumis silmas pidades, pisut ülekohtune. Tuhalas keev nõiakaev on ime. Petturid, kes silma pilgutamata raha nimel me naha üle kõrvade tõmbavad, ime ei ole. Lisaks nurganõidadele on meil ju ka tunnustatud õhumüüjad. Aga see kõik on sootuks teine jutt, kui ma nüüd rääkida tahan.

 

Metsisekukk Jalase kandi metsaveersel teel.

 

Me kohtasime pühapäeval, seks ajaks oli Tuhala kaev juba oma keemise lõpetanud, Raikküla valla piiril, majade ligidal, metsatee serval, kevadhullu metsisekukke. Nuttev ja naerev teatrimask, päris ja mängu asjad… See metsisekukk oli ikka väga päris oma väes ja usus, et suudab kõike. Ta ei olnud naeruväärne, ta ei valetanud. Sama lugu selle kaevuga.

Inimesed mõtlevad ja räägivad üksteisele lugusid ja legende metsistest ja nõiakaevudest, asjaomastel endil aga ei ole sest sooja ega külma, nemad lihtsalt on.

Tuhala kaevu juures on väike maja, kus hoiul skulptor Ülo Õuna (1940-1988) skulptuurid. Teiste seas Voldemar Panso, Theodor Altermann, Paul Pinna ja Kaarel Ird. Kipspead kõik. Täna.

 

 

Voldemar Panso (1920 – 1977).

 

 

 

Paul Pinna (1887 – 1949).

 

Miks läks nii, nagu läks? Miks on need ühe mehe imeteod hoiul just Tuhalas? Kes teab tõelist vastust ja kas sellel ongi tähtsust, lihtsalt on, nagu on. Kuuldavasti kasvab Tuhala nõiakaevu väravas skulptori istutatud tamm ja Tuhala loodusmaja peremees Ants Talioja teadis rääkida, et KUMUs tuleb Ülo Õuna skulptuuride näitus.

Kas keev nõiakaev nutab või naerab? Mida mõtleb metsis, kui on otsustanud oma mängumaalt minema ajada auto ja sellega ennast kohale vedanud inimesed? Seep see ongi, et nii võib mõelda vaid inimene. Metsis ja kaev on suveräänsed ja sõltumatud, inimestest igatahes, veel!

 

Kaarel Ird (1909 – 1986).

 

Theodor Altermann (1885 – 1915).

 Vaata ka Mõeldes edasi: http://www.nadaline.ee/index.php3?teema=arvamus&lookup=rubriik

 

 

 

 

Nädal tagasi ilmus Johannes Esto Ühingu kirjastuses Jaan Toominga luule- ja esseekogumik „Yles- ja allavoolu“. Muuhulgas algab raamat tõdemusega: „Kes ei taha surra, see jääbki elama.“

Kirjastaja tutvustab uut raamatut nõnda: „Lavastaja ning mõttetark Jaan Tooming arutleb oma süvitsi minevas luule- ja esseedekogumikus argihalluse ületamise ning vaimses mõttes täiskasvanuks saamise teemadel. Arutleb lausa piibellikult, teadmust tundnuna. Autori käekõrval rändame suurte religioossete juhtide radadel ning õpetussõnade allikail, kuuleme lugusid saami nõidadest ning keskaegsetest munkadest, põhjarahvaste pärimusist ning eesti oma kirjasõna saamisest. Sekka õpetussõnu noorele näitlejale ning teatrikiitu ja -kriitikat. Tooming lummab. Ta salapärane sõnaseade saadab süüvima. Hetk, selle raamatu lugemiseks igavikult varastatu, saab tarkust täis.“

Teatriitasku avaldab autori loal sest raamatust ühe loo.

 

Kiri noorele näitlejale

Jaan Tooming

 

Minu elutöö on tehtud. Olen üle 60 aasta vana, pensionieelik. Ma ei taha Sulle anda autoriteetseid nõuandeid, vaid osutada ainult ohtudele, mis varitsevad näitlejat tema elukutses. Iga autoriteet on kurjast, sest siis ei mõelda enam oma peaga, vaid toetutakse kellegi teise mõtetele. Aga teise kasutamine karguna tähendab enda tunnistamist invaliidiks. Igaühel on käia oma tee ja seda leida on väga tähtis. Sõltumine ühiskonnast, tööst, teisest inimesest, positsioonist, minevikust, ning rahvusest ja riigist vangistab inimese meele ning pole lootustki, et ta saaks vabaks indiviidiks.

 

 

Loe edasi „Ilu on ime!“ pealkirjastab Jaan Tooming oma uue raamatu esimese loo →