Alustada on kõige raskem. Mulle ei anna rahu üks kusagilt loetud mõte, et lambakarjus ei käi karja ees kunagi. Hoopis läheb selle sabas. Ta ei aja lambaid heinamaale sööma, nood teavad ise, kuhu minna.

Siia juurde mahub üks pilt, mis meenus, kui ajakirjandusmagistrantidega rääkisime loomade tarkusest. Üks neist jutustas, kuidas nad oma peikaga tülli läksid ja teineteise peale häält tõstsid, põhjuseks vaid, kes prügikasti välja viib.

Olukorra lahendas nende kass, mõlema armastatud elajas. Olla vaikiv kass olnud seni, aga noorte inimeste kõrgendatud hääli kuuldes kõnelema hakanud. Või tõrelema ‒ koleda häälega. See oli nii mõjunud, et mõlemad esiteks üllatusid ja siis enese üle naersid.

Tüdruk ei rääkinud, kes prügikasti välja viis. Seda ka ei öelnud, kas tema kass kõnelema jäigi. Aga paar päeva tagasi kirjutas ta, Anna-Liisa, ühe arutluse teemal „Kriitik ‒ kas kirurg või terapeut“.

Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 1 Tagumisest vagunist väljavisatud vedru →

Aja märk seegi, et samal päeval, kui „Mandariinide“ film nomineeriti Oscarile, sai seda vaadata võrgu vahendusel You Tubest.

Vaatasin ja see puudutas mind üsna valusalt. Haakis viimaste aastate mõtetega. Kinnitas, et vanu tarku mehi tuleb kuulata. Jah, elu õpetab või elamine õpetab. Kui tahad õppida. Filmi peategelane on vanamees ‒ nii noored teda kutsuvad.

Küsisin vana targa mehe ikka jõudnud nooruslikult Gruusia lavastajalt AVTANDIL VARSIMAŠVILILT sügisel:

Mida tähendab vabadus?

AV: „See on kõige ilusam sõna maailmas. Sellepärast ma oma teatri ka nõnda nimetasin. See ei tähenda seda, et kõik on lubatud. Vabadus… vabad inimesed vabade inimeste keskel, vabad näitlejad vaba publiku ees, etendused, kus räägitakse inimese sisemisest vabadusest. Me ei ole vabad ikka veel, pole sisemiselt vabad ja selle vabaduse leidmine, selle tee leidmine on teatri ülesanne. Tuleb rääkida sellest ‒ ja oma teatris me seda ka teeme, mis segab olla vaba. Millise tee me peame läbi käima, et olla vabad? Mida tähendab olla vaba? Ja tuleb näidata seda, kui suur õnn see on ‒ vaba olla.

Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud… lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soovi olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on samas oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi.“

Loe edasi Mandariinid on sõjavastane film →

Admiral Raelas. Viio Aitsam pildistas

Filosoofia on igatsustest kantud otsimine. Kas meid ähvardab tunnete pankrot?

Veel mõni kuu tagasi teadsid maailmas kõik, kes teadma pidid, et nafta lõpeb kohe otsa. Teine petujutt, mis nafta lõppemisega kaasas käis, oli see, et kütus läheb kallimaks ja sellega seoses kallineb kõik. Kaasa arvatud leib väikelinna keldripoes. Ja loomulikult sõltusid nafta hinnast ka hommikuse ajalehe hind, ajakirjanike palgad ning mõne mehe parem elu.

Kehva (enamasti) kohvi eest kaks eurot makstes mõtlen, et joon kallist kohvimasinat, mitte seda jooki. Suured valed valitsevad meid, ja kuidagi ebaeestlaslikult üksmeelselt me lepime sellega. Kui bensiin läheb odavamaks, nagu praegu on ‒ kas kohvi hind läheb alla või tõuseb veelgi?

Üks Indoneesia reisilennuk on kadunud, ütleb uudistelugeja varahommikuses raadiosaates. Üks reisilennuk lasti Ukraina kohal alla. Maailm ei muutunud, nähtavalt ei muutunud.

Kuid öeldakse, et liblika tiivalöökidel ja orkaanidel olevat seos. Sellel aastal oli meil Raikküla lähedal Raela aias eriti palju liblikaid liikvel ‒ kiirgliblikaid, paabusilmasid, erkvärviliste tiivaservadega leinaliblikaid.

Rappa kisub mu jutt, nagu loete, kohe alguses. Rabas on asju, on taastumatu maavara turvas, on vaikus ja liblikad. Aga see jutt kipub rohkem elu kui aastat kokku võtma.

Rabas on eölukaid- Viio Aitsami pilt

Loe edasi Head maailma, selgroogupidi koos →

Keskmängu pildistas Mats Õun

Priit Pedajase lavastatud ja läinud pühapäeval esietendunud Madis Kõivu “Keskmängustrateegia” on lavastus, mis ei saa kunagi valmis. Selle tegelaste ja küllap ka saalis olnute peades sünnib intellektuaalne ärakäimine.

Selgitamaks, mida ärakäimine siin mu jaoks tähendab, passib ehk kirjeldada tundeid ja mõtteid, mis esietendusele järgnenud päevadel on mind vallanud. Vahetult pärast etendust olin nõutu. Ei osanud väljendada ei vaimustust ega pettumust. Ja ometi on just see sisu ja vorm, see Kõiv ja selline Pedajas koos Draamateatri näitlejatega süüdi selles, et mõtlen taas: aega tegelikult olemas ei ole.

Läheksin enda jaoks libedale teele, kui aja puudumise tunnetust kirjeldada püüaksin. Aga pisut lihtsustades saab intellektuaalset ärakäimist nimetada ka mäletamiseks, mõttepingutuseks meenutada ja ka konstrueerida kunagi juhtunut.

Loe edasi Keskmängu mängides aega ei ole →

Elmo Nüganen Peterburis.

Peterburi suures draamateatris esietendus läinud nädala laupäeval Elmo Nüganeni lavastus “Tomlenije” (“Igatsus”). Päev hiljem mängiti Aleksandra teatris veel hiljuti Tallinna Vene teatris töötanud Marat Gatsalovi esimest seal tehtud lavastust “Telluuria”.

Marat Gatsalov oma Peterburi kabinetis, seljataga on lavastuse liikumiste eskiis.

Elmo Nüganeni tegutsemispaiga, Tovstonogovi-nimelise Peterburi Suure Draamateatri Kameno-Ostrovski teatrimaja kohta jutustab linnalegend, et president Vladimir Putini Piiteri residentsi külje all oli riivanud silma üks kunagine, eelmise sajandi algusest pärit lagunev ja räämas erateatrihoone.

Piiteri linnaisad olevat olnud valmis selle maha tõmbama ja asemele asfaltplatsi tegema, et valitseks kord. Tollal kultuuri hoidnud Putin oli aga lõhkumise plaani peatanud ‒ ta eraldas raha, ja teatrihoone ehitati üles endises hiilguses.

Loe edasi Inimesed Peterburi igatsuste labürindis →

„Liha luudel“

Lavastaja Kertu Moppel

Kunstnik Arthur Arula

Dramaturg Maria Lee Liivak

Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja

Maarja Mitt, Katariina Ratasepp, Liisa Pulk, Jüri Tiidus (Eesti Draamateater), Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater), Roland Laos ja Lauri Kaldoja

Esietendus 21. novembril 2014 Vaba Lava kuraatorprogrammi raames.

Vaba Lava kuraator Oleg Lojevski kasutas „Liha luudel“ lavastuse kohta sõna “oбозрение” (“ülevaade”) ja lisas, et selliseid tehakse maailmas palju. Mina kasutan nähtu kohta väljendit “meele avaldus” ja lisan, Eesti teatris on see haruldane.

Kõnealuse teatrisündmuse puhul ei ole vähetähtis, et kõik tegijad on enamvähem ühevanused ja neid saab nimetada uueks põlvkonnaks. Niisamuti on tähtis, et pea kõik on vanema Hendrik Toompere õpilased lavakoolist, on kursusekaaslased. Ka see, et sama kooslus teeb lisaks kõigile muudele oma tegemistele koos juba teise lavastuse. (Sama loojakooslus mängis lavastust „Mõnikord on kõik nii selge“ 2013. ja 2014. aasta suvel Viinistul.) See rida on nähtu kaalu mõistmiseks lisamõõtmeks vaid. Huvitav nagunii on see lavastus ja nende mõtete rida ka selle teadmiseta.

Loe edasi Vana Heinzi pulmapintsak →