Rubriigiarhiiv: Monoloog

Teatriküljed on ilmunud seitse aastat

alt

“Soolo” ja soolo. Foto: Viio Aitsam

 

Seekordse lisalehe number on 84. Arvu tähendus kasvab, kui teate, et see tähistab kaheksakümmend nelja kuud. Kui uskuda, et Eesti teatrites on aastas 160 esietendust, on Külgedes seitsme aasta kestel räägitu vaid kübe. Ma tunnistan, et ei ole suutnud sedagi kübet, mis tean, selle aja jooksul välja öelda ja tüdida. Elu on igal hommikul uus ja teater on igal vaatamisel uus. Tuleb vaid vaadata. Vilksamisi ja pikalt ja kohkunult ja igavlevalt ja… mitut moodi.

Seekord vaatab Raplamaal ilmuv teatrileht põgusalt tagasi, tuues ära vaid osa neist nimedest, kellega aastate jooksul on pikemalt juttu ajanud elust ja teatrist. Priit Võigemasti „ootamatult“ mängida tulnud „Hamletist“ kirjutab Vanalinna hariduskolleegiumi abiturient Priit Põldma. Selle üle on hea meel, sest tema ei saa kirjutada Eestis läbi aegade lavastatud Hamletitest, temale oli Priidu mängitu esimene. Teatrikülgede lühike intervjuu ongi Priit Võigemastiga, kas see jutt on juhus või…

Pikas intervjuus mõtiskleb lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk üpris valusalt Eesti kultuuri ja keele ja teatri ja kodu üle. Ütleb muu hulgas nii: „Pragmaatikuna võin öelda, et see kõik on juba toimiv protsess, aga inimesena siiski usun, et üks väike kolkarahvas, kes raputab endale tuhka pähe (nagu me teatri Urmas Vadi lavastuses väga sümboolselt näidatakse), elab igavesti. Ma võin teada ühte, aga uskuda teist. See on minu vabadus ja enesepettus.“

Tänane infotehnoloogia võimaldab Rapla ühetoalises korteris istudes kõnelda Kathmandu hotellis elavate kaasteelistega. Ervin Õunapuu ja Hendrik Toompere käisid Nepaalis suurel teatrifestivalil. Üks autori, teine näitlejana ja Teatriküljed toob ära nende esimesed muljed.

Nagu ikka, peab heas lehes olema surmakuulutus: leiate järelehüüde kurbusele, kelle nimi oli „Misery“.

Ja siinkohal tahan tänada kõiki, kes Teatrikülgi loevad.

 

Külgede kirjutaja Margus Mikomägi

Mõeldes edasi: Maailmalõpp saabub siis, kui sureb viimane vihmauss

alt

See on minu vihmaus. Me maa sees Raelas on ta kodu. Sellel Viio tehtud pildil ta situb. Foto: Viio Aitsam

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0008/vihmauss.html  lugege allolev lugu läbi ja saage siis targemaks Raine Kerge kirjutatud loomalugu lugedes.

Numbrikombinatsiooon 21.12. 2012 olevat kuupäev, kui planeedid ringi rivistuvad ja maakera magnetväli kaob. Seetõttu kaob elekter ja elektroonika läheb sassi ja ookeanid hakkavad keema. Muud koledused ka kõik veel tulevad me kallale siis ühekorraga.

Selles ajakirjanduslikult pealiskaudses jutus on mu jaoks üks ja peamine ebakõla, miks igasuguseid maailmalõpujutte tõesti üpris tõsiselt peaks võtma, ja mis ei rõõmusta. Nimelt muretsetakse inimeste pärast enamasti. Et inimesed, see meie tsivilisatsioon sureb. Jah, muidugi, kuidas sa ikka vaaladele ütled või elevantidele, et homme sind enam ei ole, elukas.

Loe edasi Mõeldes edasi: Maailmalõpp saabub siis, kui sureb viimane vihmauss

Mõeldes edasi: Harta 12 on järjekordne üritus

alt

Olla, või mitte olla? Linnateatri lavastaja ja näitleja Priit Võigemast otsustas viis tundi enne õhtust etendust, et ta lavastatud „Hamlet“ ei jää näitleja haigestumise tõttu ära, ning mängis ise. Kõik ei otsustanud, Priit tegi selle suure teo. Hästi tegi, ei mingit hinnaalandust. Ja mina olen selle üle rõõmus ja uhke. Foto Linnateater

 

Ma palun vabandust. Aga olen ammu kindel, et allkirjadega kellegi teise teksti all meeleavaldamise aeg on möödas. Ma soovitan kõigil kirjutada alla vaid oma tekstidele. Meiega on piisavalt kaua manipuleeritud.

Nüüd tuleks olla avatud meelega. Avatud meel ütleb, et untsus on palju enam kui vabamüürlaste välja mõeldud demokraatia.

Tähelepanu on asjade untsus olemisele juhitud üha ja aastaid, muutunud ei ole sellest mitte midagi. Nüüd on võimalik vaid nõuda. Kui üldse.

Ütlesin Kaja Kallasele, et tal on ilusad silmad tõesti. Kajal oli komplimendi üle hea meel. Naerma ajas see teda muidugi ka. Äitäh, Jürgen Ligi…

Üks paljudest põhjustest, miks ma Hartale alla ei kirjuta, on see, et taas on tegu konstanteeringuga.

Nõnda siis, kas ühiskondlik kokkulepe ja demokraatia peatab:

– massilise väljarände;

– maaelu järkjärgulise hääbumise;

– süveneva vaesuse;

– elektri hinna tõusu;

– toidu hinna tõusu;

– valimisseaduse muutuse;

– rahakeskse elukorralduse?

 

Teater on minu meelest pelgupaik

 

Vallo Kirs, Viljandi kultuuriakadeemia 4. kursus, lavastaja

alt

Noor lavastaja Vallo Kirs oma kasvutingimuste otsingul. Foto: Erakogu.

 

Mis teater on, miks teater on? Täna.

Ma kõlan nüüd tõenäoliselt kuidagi… Aga mis sest ikka…

 

Uni.

Mul on üks (hirmu-)unenägu. Ma seisan mingi abstraktse rahvamassi ees ja pean neile põhjendama, milleks on teater meile üldse vajalik. Kas me ei saaks ilma hakkama? Ma otsin sõnu ja sean neid kogeledes ritta… Aga sõnu on nii palju ja ma otsin neid, mis konkreetselt seda inimmassi kõnetaks. Ma tunnen, kuidas sajandite vanune kultuurikiht minu peale vaatab ja ootab…

 

Ärkan. See oli vaid unenägu. See oli unenägu, millele on ainest andnud Kalju Komissarovi erialatunnid ja tema juhtmõte: „Leidke endas see miski, mille poolt ja mille vastu te olete. Vastasel juhul ei ole teatritegemisel mõtet.“

 

Nüüd aga paar päeva tagasi helistas mulle Margus Mikomägi ja palus, et ma sõnastaksin oma mõtted teemal – „Mis teater on, miks teater on?“ Ei, ma näen ju ainult und.

Loe edasi Teater on minu meelest pelgupaik

Suri lavastaja Mladen Kiselov

 

alt

Mladen Kiselov 1943 – 2012

 

 

Mladen, oleksin tahtnud sinuga seda juttu jagada, mida siin, samal küljel kirjutab noor, teatrisse alles sisenev Vallo Kirs. Sa oleksid sellest aru saanud. Sina teadsid veel ilma tõlkimata, mida tähendab elus ja laval PROSTRANSTVO (Ruumiks seda ju tõlgitakse, aga ilma tunnetuseta ja piirituseta, ei tähenda see tegelikult mitte midagi. MM). Nüüd on piiritu kurbus vaid. Umbes samamoodi piirideta, nagu kurbus, mis tekkis su Draamateatri „Nelipühade“ lavastust vaadates maailma pärast. Küllap sa mõistad. Mittemõistmiseks armastasid elu ja kunsti liiga palju. Kõige uhkem oli, et sinus puudus igasugune provintslikkus. Mul on tunne, et see ei ole õpitav.

Sinuga kohtumine oli kingitus. Jaak Allik kirjutas pärast su ootamatut surma nõnda: „Mladen oli kindlasti kõigi aegade jooksul kõige sügavam ja andekam Eestis alaliselt tegutsenud tõeliselt maailmataseme lavastaja, kelle koostöö Eesti teatriga alles hakkas hoogu võtma. Tänane teade on tragöödia nii meie teatri tänase kui homse päeva (teatrikooli) suhtes.

Loe edasi Suri lavastaja Mladen Kiselov

On ainult hetk, milles viibime praegu

See lugu ilmus 18.oktoobri Maalehes.

alt

Idioot ja Sinihabe kes neid jõuaks lahuta. Viljandi kultuuriakadeemia noorte tudengite diplomilavastus “Idioot” ja Von Krahli Viljandi kursuse noorte näitlejate “Sinihabe” on kui ühe lavastuse kaks vaatust.

Kaht uut noorte loodud lavastust ja mitte ainult neid võib nimetada ka Artur Alliksaare taastulemiseks.

Viljandi kultuuriakadeemia tundengid eesotsas lavastaja Vallo Kirsiga kirjutavad oma diplomilavastuse “Idioot” kavalehele Alliksaart tsiteerides: “Armastuse nimel, mis ei talu tardumust,/anun sind,/ ära tee lapsele oma hinges haiget.//”. Viljandlaste eelmine kursus koos eakaaslasega, lavaka lõpetanud Hendrik Toompere õpilasest lavastaja Kertu Moppeliga aga panevad oma “Sinihabeme” loo salakappi, mille võti koos teiste võtmetega küll nende käes on, aga mida sinihabemed surma ähvardusel kasutada ei luba, Alliksaare luuletuse “Antidolorosum”. Ses luuletuses, mis Krahlis saab lauluks, on read: “Nii läbib inimhingki rännu pikkust/ ja imades säält jumalikku rikkust/ ta täisuslikumaks saab iga hetk./“.

Krahlis kapist pääsedes laulab seda Mikk Dede, kunagi eelmisel sajandil laulis noorena selle ühele põlvkonnale mõtlemiseks Erki-Sven Tüür. Kui Artur Alliksaar sellel läinud sajandil vanana Tartus toimetas ja kirjutas neid luuletusi, olid ta kõrval noored ja ilmselgelt sest mõtlemisest inspireeritud tulevased Eesti luuletajad Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellalt, Aleksander Suuman. Teised ka. Andres Ehin on Alliksaart nimetanud “Tartu boheemlaste kuningaks”.

Kas on juhus, et Kadri Voorand oma dzässiplaadile “Kosmogooniline etüüd” nimeks paneb, või see, et Jim Ashilevi võtab üksi mängida just Artur Alliksaare luuletust “Õhtute kollane tolm”!

Loe edasi On ainult hetk, milles viibime praegu