Üks vana, aga armas pilt – NÄITLEJA. Etenduse fotod on vaadatavad siit: http://www.flickr.com/photos/linnateater/sets/72157638629585016/
„Neli aastaega“ Linnateatri laval, on kahe mälestustest vaevatud inimese üritus (ebaõnnestunud, aga kirglike katsete rida) veel kord päriselt armastada.
Neli aastaaega
Arnold Wesker / Alo Kõrve
Lavastaja Alo Kõrve
Kunstnik Marion Undusk
Beatrice Evelin Võigemast
Adam Argo Aadli
Esietendus: 14. detsember 2013
Mängukoht: Väike saal
Millegipärast on autor selle näidendi tegelastele andnud nimeks Adam ja Beatrice, mitte Adam ja Eva. Veel enne, kui saal pimedaks läheb ja etendus algab, märkan üht laia pragu lavatoa laudpõrandas. Põranda parandamisest selles suhetesegaduses ei räägita. Küll lubab Adam kohe loo alguses, kui Beatrice hingeseisund naist rääkida ega reageerida ei lase, akna ära parandada. Sest muidu on külm.
Evelin Pange Beatrice on nii katki, et toakülm on kõige viimane, mida ta märkab. See valu, mida näitleja mängib, on nii intensiivne, et Adama kõik katsed kaaslast elustada põrkuvad kildudeks. Tema sõnad jäävad kuninganna äratamiseks argiseks, mis siis, et hiljem selgub, et mees on kirjandusprofessor (tegelased on näidenditekstis määratletud keskealisteks, vanuseks 35‒45), kes teab peast hulka maailma parimaid luuletusi. Kui Beatrice ‒ see on juba siis, kui on möödunud päevi ja isegi nädalaid, rääkima hakkab, ütleb ta muu hulgas: „Tead, mida mu abikaasa mulle kord ütles? Ta ütles: “Sa oled nagu kuninganna ilma riigita. Ma vihkan kuningannasid, kellel pole oma riiki.”.”