Admiral Raelas. Viio Aitsam pildistas

 

Filosoofia on igatsustest kantud otsimine. Kas meid ähvardab tunnete pankrot?

Veel mõni kuu tagasi teadsid maailmas kõik, kes teadma pidid, et nafta lõpeb kohe otsa. Teine petujutt, mis nafta lõppemisega kaasas käis, oli see, et kütus läheb kallimaks ja sellega seoses kallineb kõik. Kaasa arvatud leib väikelinna keldripoes. Ja loomulikult sõltusid nafta hinnast ka hommikuse ajalehe hind, ajakirjanike palgad ning mõne mehe parem elu.

Kehva (enamasti) kohvi eest kaks eurot makstes mõtlen, et joon kallist kohvimasinat, mitte seda jooki. Suured valed valitsevad meid, ja kuidagi ebaeestlaslikult üksmeelselt me lepime sellega. Kui bensiin läheb odavamaks, nagu praegu on ‒ kas kohvi hind läheb alla või tõuseb veelgi?

Üks Indoneesia reisilennuk on kadunud, ütleb uudistelugeja varahommikuses raadiosaates. Üks reisilennuk lasti Ukraina kohal alla. Maailm ei muutunud, nähtavalt ei muutunud.

Kuid öeldakse, et liblika tiivalöökidel ja orkaanidel olevat seos. Sellel aastal oli meil Raikküla lähedal Raela aias eriti palju liblikaid liikvel ‒ kiirgliblikaid, paabusilmasid, erkvärviliste tiivaservadega leinaliblikaid.

Rappa kisub mu jutt, nagu loete, kohe alguses. Rabas on asju, on taastumatu maavara turvas, on vaikus ja liblikad. Aga see jutt kipub rohkem elu kui aastat kokku võtma.

Rabas on eölukaid- Viio Aitsami pilt

 

Kadunud riigimehelikkus

Ma mõtlesin sel seljataha jääval aastal tõepoolest palju enam hipivärgist ja selle seosest parema maailmaga. Mõtlesin muusikast ja inimestest, kirjandusest, mis sündis ja ehk praegugi sünnib kuuekümnendate noorte, nende tolleaegsete poiste ja tüdrukute peades. Jah, kuni selleni välja, et John Lennon tuli tappa, sest muidu oleks kõik praegu teisiti.

Kuidas praegu on? No on nii: seisan Tallinnas Vaba Lava teatrimaja ees ja suitsetan. Kohe algab erakordne teatrisündmus ‒ Roman Baskini ‟Hamleti” lavastuse viimane etendus. Ja ennäe, parkimisplatsi sõidab rahvusringhäälingu kirjadega buss. Mõtlen: väga kihvt, et nad märkasid tulla.

Ent kohe ilmub nurga tagant ka näitleja Indrek Saar, selle lavastuse Claudius. Kostüümi tal veel seljas pole. Mina mõtlen, et nojah, Hamlet ehk Üllar Saaremäe ei taha enne etenduse vastutavat vedamist kaamera ette astuda.

Claudius muide on Shakespeare’i näidendis see mees, kes tapab oma venna, et võtta naiseks kuninganna ja sellega võtta ka võim. Indrek Saar teeb selles näidendis suurepärase näitlejatöö.

Maailma kõik Claudiused, vähemalt nelisada aastat juba, on lavadelt öelnud: ‟Mu süü on jälk, ta lehkab taevani, tal lasub iidseim kõigist needustest – oo, vennatapp!” Baskini lavastuses – mulle tundus see nii esietendusel kui viimaselgi – mängis Indrek Saar Claudiuse kuulsat monoloogi seal kusagil piiri peal, harjutades, kuidas petta ära rahvas, kui ta peab vabandust paluma.

Ja kusagil kuklas oli Saare Claudiusel ka päris isiklik süütunne, mille siis kuningana mõtles poliittehnoloogiliselt siirusena välja mängida kui vaja. Teha võimas ülestunnistus ja süü lunastada ‒ ikka rahva ja riigi nimel. Tegelikult aga selleks, et säilitada võim ja sellega kaasnevad hüved. Indreku Claudius oli ülitäpne me ajas ja ses lavastuses.

Seda tõestas ka rahvusringhääling, kes tuli sotside peasekretärilt Saarelt poolteise minuti pikkust kommentaari võtma ühele päevapoliitilisele n-ö uudisele. Ma olin ehk petetud mees, aga tundus, et ka Indrekul endal oli selle pärast häbi seal Foodi Allani nimelises teatrifuajees.

 

Woodstock ja laulev Eesti rahvas

1969. aastal Woodstocki festivalil mängis Jimi Hendrix ka Ameerika hümni. Nüüdki seda kuulates tunnen ära selles oleva valu ‒ Vietnamis käis sõda, ja need Ameerika noored mehed, kes festivalile ei tulnud, olid üsna mõttetus sõjas. Jah, Woodstock mõjub praegugi võimsa vabadusepuhanguna.

Vaid kolm aastat pärast Teist maailmasõda, 1947, oli Eestis esimene nõukogude üldlaulupidu. ‟See oli Eesti töötava rahva vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku kultuuri õitsengu võimas demonstratsioon,” kirjutasid ajalehed.

Laulupeost tehti film. Tänapäevases mõistes koostööfilm, milles osalesid Tallinna ja Leningradi filmistuudiod. Režissöör oli Nikolai Komarevtsev ja stsenarist Paul Rummo. Film on muide värviline ja ma tundsin selle propaganda sees ära Rapla kandi rahvariided.

Paul Rummo on Jaak Johansoni vanaisa, ja kord, kui Jaaguga sellest rääkisime (et just Rummo oli esimene päriskirjanik, keda ma Ruila koolis vana mõisaahju taustal seismas mäletan), ütles Jaak, et vanaisa ei astunudki kommunistlikku parteisse.

Pauli luuletajast poeg Paul-Eerik kirjutas luuletuse ‟Lumevalgus … lumepimedus” ja avaldas selle nimega luulekogu 1966. aastal. ‟Jah, ma nägin lumevalgust / ükskord, kui ma polnud laps. / Ning ei kirjand seda valgust / ükski langev varjuhaps. / Ilmapervest perve, läbi päeva, öö, / hirmuäratavalt terve, läbi päeva, öö,” laulab seda Kärt Johanson, Paul-Eeriku õetütar.

Paul-Eerik on reformipartei asutajaliige. Ja Kärt laulis seda laulu mõni päev tagasi Käru pisikesse puukirikus. Kärt ka ei kuulu parteisse, vennaskonda kuulub. Käru kirikus olid aga sel korral neli esimest pingirida reformiparteilaste tarvis. Pileti ostnud ümbruskonna inimesed ootasid külmas kirikus püsti seistes kontserdi algust ja valituid – Kärust pärit Kalle Pallingut koos erakonnas põlvkonnavahetuse läbi viinud kaaslastega.

Vaid mõni päev enne Käru kontserti istusin hirmkülmas Juuru kirikus, ning Johansonid, vennad ja õde, laulsid mind mõtlema sellele, kuidas me oleme selgroogupidi koos. Või meie kultuur on…

 

Jüri Bärgiga Juuru kiriku eeskojas. Eelmise sjandi lõpus. Viio Aitsami pilt.

 

Sesse külma kirikusse tuli kord Juhan Viiding, kes kirjutas: ‟Aeglast enesetappu ei anna / ma iial endale andeks. / See, mis ma ütlesin, olgu / mu elu / truuduse / vandeks.” Ja tuli hipipastor Jüri Bärg, kes paljule muule lisaks tõlkis kuuekümnendate biitmuusikute tekste. Just selleks, et teised ka ajatuksest aru saaks. Saaks hiljemgi. Et oleks meeles. Ja lumevalgust näinud laps oli sellegi kontserdi kihilisuses sees. Juhan Viiding mängis Hamletit 1978. aastal.

 

Mart Johansoniga eelmise sajandi lõpul.  Pildistas Jaan Kurm

 

Seal Juuru kiriku külmas rääkis Mart Johanson loo, kuidas ta kontserdile sõitma hakates mahajäävale seltskonnale spontaanselt ütles mitte ‟head aega” ja ‟head teed”, nagu ühes oma laulus, vaid hoopis ‟head maailma”. Ja ses soovis on…!

 

Arvamusliidri päevik

Roman Baskin on lubanud uuel aastal veel mängida Toomas Kalli tabavat, teravat ja vaimukat satiiri, mille ta kandis ette nüüd hiljuti oma 60. sünnipäeva külalistele.

See lugu algab nii, et üks mees loeb kaardilt: ‟Sain kätte liikmekaardi nr 298. Mida see mulle annab? Üks asi on ennast ise arvamusliidrina tunda, teine asi on, kui saad näidata kahtlejatele ametlikku dokumenti. Küsisin, kellele on antud liikmekaart nr 1. Sekretärineiu kehitas õlgu: ‟Ma ei tea, ma olen siin uus. ””

Tabava teksti kõrval on siin kontekstis tähtis ja väga tähtis just, kuidas. Kuidas näitleja Baskin seda lugu veab, milliste nüanssidega ja … jah, selle nimi, mida harva laval näeb, on väljapeetus ja täiuslik täpsus.

Romani mängitud arvamusliider mõtleb muu hulgas, et Svenilt küsiks ta, kes me oleme; Urmaselt päriks, kust me tuleme. Ja Taavilt küsiks, kas ta ikka teab, kuhu me läheme. Just nii lihtne ja nii keeruline see ongi. Ja selleks, et vastata, tuleb leida aega, et mõelda.

Kiirgliblikas Raelas. Viio Aitsam pildistas

 

***

Koerliblikas Raelas. Viio Aitsam pildistas

 

Ma ikka väga ootan aega, kus meie ajalehed meelejuhatuse teelt lahkunud poliitikute jutu vastavatesse rubriikidesse paigutavad. Kas on julgust? Enne kui vesi otsa saab ja toit. Kui nii läheb, et vesi ja toit otsas on, juhtub nagunii see, et nüüdse lihtsustamise ja liialdamise asemel hakkame isiksustama ja hingestama.

Täiesti ootamatu oli (ja jälle see juhtus Vaba Lava teatrimaja ees) Jaanus Rohumaa jutt, kuidas ta usub: uus hipsterivaimsus ja vanade lillelaste meelsus jääb peale siin maailmas.

Ohakaliblikas Raelas. Viio Aitsam pildistas