Rubriigiarhiiv: Monoloog

Elmo Nüganen pani õpilased Mauruse kooli

alt

See lugu (http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/elmo-nuganen-saatis-opilased-mauruse-kooli.d?id=64858370) ilmus esmalt Maalehes. Püha õhtusöömaaeg. Laua ääres (vasakult) Vürst Bebutov -Kaspar Velberg, Von Elbe – Kristjan Üksküla, Tigapuu -Henrik Kalmet, Indrek – Karl-Andreas Kalmet, Härra Maurus -Aivar Tommingas, Lible – Märt Pius, Vainukägu – Mikk Jürjens, Sikk – Priit Pius, Ollino – Aleksander Eelmaa. Sööjate seljataga istub Jürka – Ago Roo. Fotod: Siim Vahur.

 

Kui Toompea lavakooli lõpetanud Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Mikk Jürjens, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla ja Maiken Schmidt Linnateatrisse jõudsid, olid tunnid juba alanud.

Seitse aastat tagasi, 2005.aastal esietendus Tallinna Linnateatris Elmo Nüganeni esimene Tammsaare lavastus „Tõde ja õigus. Teine osa.“. Olen nende aastate jooksul, kui etendus meenub või miskil kujul taas tuleb, vahel mõelnud, miks Elmo seda enda dramatiseeringut „Mauruse kooliks“ ei pealkirjastanud. Vastuseid olen ka leidnud, aga nii selgelt kui 10. augustil 2012 nähtud etendus mulle vastuse ette ütles, ei olnud seda varem tundnud.

Teater ja lavastajad, need parimad, on alati ajast ees. Mine tea, ehk teadis Elmo Nüganen juba 2005, et me seitsme aastaga jõuame aega, kus tähtsaks ei ole enam see, kas kool on või ei ole, vaid see, mida seal õpetatakse. Üha raskem on vahet teha tõel ja valel. Sellel, mis päris ja mis mõeldud vaid inimeste petmiseks. Muidugi on silmakirjalikkus olnud mureks läbi maailma ajaloo, aga mitte kunagi ei ole õige ja vale olnud nõnda segamini, et isegi pühendunud õpetajatel on raske lastele öelda, mida tohib ja mida mitte. Isiksustest õpetajaid on meil teadagi vähe. Ja oli ju just me vabariigi pikk haridusminister see, kes rahvale kuulutas, et hea eesmärgi nimel on valetamine õigustatud. Tammsaarel kuulutab pikk Indrek, et Jumalat ei ole. Mingi seos siingi.

Loe edasi Elmo Nüganen pani õpilased Mauruse kooli

Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja

 

alt

Leidsin selle pildi. Jüri Sillarti õpilane Madis tegi. Vaarasin ja mõtlesin ja, siis tahtsin leida 2003.aastal tehtud intervjuud, mis Maalehes ilmus, ei leidnud. Aga ka see lugu ilmus Maalehes, hoopis hiljem. Asi seegi.

 

Palun mobiiltelefonid välja lülitada! Ärge pildistage, ärge filmige, ärge segage! Etendus algab!

Hakkasite lugema? Palun lülitage oma mobiiltelefon välja. Eelmist lauset lõpetades ilmus mu arvutiekraanile uudis: filmimees Jüri Sillart on surnud. Ootamatult. Seesama mees, kes 2003. aastal siinsamas Maalehes mulle ja lugejatele ütles: “Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill.” Kes täna nii ilusti ütleks. Ajal kui kultuur ajalehtede esikülgedele vaid siis satub kui kõneks raha või selle puudus.

Seda lugu, mida pühapäeval alustasin, ma kirjutanudki. Kunagi. Lülitage mobiiltelefon välja! Vihma sajab. Lülitage mobiiltelefon välja! Tuul ulub. Lülitage… Lilled õitsevad. Lülitage… Millal viimati kuulsin kedagi ütlevat, et silmad räägivad?

Loe edasi Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja

Vaadake meid, meie oleme teistsugused 2

alt

Vabanäitlejad leidsid mängides õige koodi.

Täna mängiti Jänedal Pulli tallis lavastuse ” Me tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” viimane etendus. Neljateistkümnes. Kõik kõlas, see oli sama hea seekord nagu rokk-kontsert. Erinevad energiad tekitasid uue energia ja see kandis nagu tugev sild üle vaevavete. Ajavahemikul esietendusest viimaseni on trupp kokku saanud. On uus teater. On teistsugune. Nad mängisid täna, 5. augustil nõnda, et uskusin – näitlejad ongi (nagu näidendi käsikirjas) neli aastat koos olnud, maailmast eraldi, selleks, et muuta maailma. Nad olid igaüks oma nägu ja nad olid koos ja olid teistsugused.

Esietendusel oli see kõik kusagil olemas, aga täna oli kokkuhoidmine, kokkumängimine, mängida tahtmine kasvanud vabaduseks – kunstiks. Detailid ja nüansid olid täpsed ja läbimõeldult tunnetatud. Ja muide see, mida nad mängisid, ei olnud surmtõsine, see tegi nalja ja ajas ka nutma. Seal Pulli talli laval oli elu, mis puudutas.

Produtsent Märt Meos ütles, et sügisel mängitakse seda lavastust Tallinnas ja Tartus.

Sellised olid vabanäitlejad pühapäeval, 5. augustil 2012. aastal:

Loe edasi Vaadake meid, meie oleme teistsugused 2

Vaadake meied, meie oleme teistsugused

alt

Ja nad ongi, teistsugused! Läbimängul pildistatud. Soovitan vaadata Jänedal igatahes.  Allolev lugu ilmus ajalehes Postimees esmalt.

 

Vabanäitlejatest teatritrupp mängib Jänedal Pulli tallis lugu “Me tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” ja mängib nii, et publik jääb uskuma nad tahavadki paremat maailma. Näitlejad ei ole rasvunud, heaolusse uppunud ja silmaklappidega muidusööjad.

Pärast esietendust kuulis publiku seas teatrielamusest puudutatud vaatajate kiituse sekka ka palju rahulolematust. Kellele ei meeldinud, et laval poodi ja lendasid raamatud, kellele see, et ühes lindilt kõlanud kirjas ütleb 13aastane tüdruk isale, et üüris oma emaka välja ja on rase… Eesti rahva ellujäämise nimel.

Loe edasi Vaadake meied, meie oleme teistsugused

Ristilipp ja R(r)istikivi, kes neid suudaks unusta

alt

Tänases (20.juuli 2012) Postimehes ilmus mu arvustus Pivarootsis esietendunud lavastusest “Karl Ristikivi Põlev lipp”. Loost kärbiti välja lõik, mida samuti tähtsaks pean ja mille siin selle pildi illustratsiooniks nüüd avaldan. Kujutage ette, et selle kärpe loeb teile ette näitleja Sulev Tepart, kes parasjagu on Karl Ristikivi rollis. “

“Kujutage ette tänase päeva võtteid kasutades üles vuntsitud madalat muinasjutupildi moodi kalurimajakest. Lisaks värskelt pügatud muru, eurostandardile vastavalt ehitatud kiviaed, mille vastu on kunstnik toetanud kaks vana saani. Mingil ajal tekivad saanidele Läänemaa imelised saanitekid. Laudadest ehitatud tribüüni ees keskel on piirikivi, ristikivi, ristiga kivi. Kivi on maa sees, maaga seotud otseselt. Ja äkki tõusevad selle idüllilise värvipildi kohale neli võimast kolmnurkset ristilippu, mis lehvivad üle kõige. Ja et sellest veel vähe ei oleks, laseb kunstnik kaks pikkade varraste otsas olevat samasugust matsipoistel panna me rahvausus müstilise märgi – külakiige tugipostide otsa. Seda suurejoonelist, aga õõvastavalt õudset pilti saab ju võtta ka kontekstis, et karjapoisist saab kuningas, saunas sündinul on marssalikepike paunas, aga paraku… ütleb lugu ja lavastus, et me pole inimestena väga palju targemaks saanud saja aastaga. Minge ja vaadake ise, te ei kahetse.”.

Lavastaja Raivo Trass ütleb tänases Õhtulehes ajakirjanik Jaanus Kullile, et talle ja trupile ei ole tehtud töö eest makstud.

 

Väärtus ei ole raha, vaid maa ja inimene

 

See mida nüüd loete, on üks lugu, mille kirjutasin  ja mis ei ole kusagil ilmunud, poliitiline kutuuritus süveneb.

Julgen arvata, et eestikeelse suveteatri publikumenu toetub ülemaalisele linnastumisele ja tüdimusele poliitilistest pettustest.

Eestlaste eneseteadvus seisab pea peal. Isegi see lause, mida nüüd loete, ei pruugi olla tõde: “Luuletaja Paul Erik Rummo on linnainimene, luuletaja Hando Runnel aga maamees, Jaan Kaplinski on eestlane.” Tuleks mõista, et pealinnas elamine ei tee kedagi kohe linnainimeseks. Maa, loodus, öö ja päeva vaheldumine on kehamälus ja meeles sees. Siis ka, kui sellest ei hoolita. Linnaka nägu tuleb ehk pähe ja riided selga, aga maaka tegu õnneks nii ruttu ei kao.

Segadus muidugi ka süveneb, tunnistagu need uuslinlased seda endale või mitte. Keha annab märku, kui maa elujõud otsa saab.

Loe edasi Väärtus ei ole raha, vaid maa ja inimene