Autori M.M. postitused

Hirmud, hirmud, teatri hirmud

 

alt

Olen unistanud teha teatriintervjuusid ja ka lavastustest kirjutada koos andeka kunstnikuga. Agentuur tegi selle ära, kutsusdes konverentsi protokollima kunstniku Joonmeediast.

 

Raha võim teeb ebakindlaks. Mida teha?

Teatreidki sünnib meil aina juurde, riigi rahakott ei pea tempole vastu.

Linnateatri näitleja Priit Võigemast ütles Eesti Teatriagentuuri 20. sünnipäeva konverentsil, et tema tutvusringkonnas pole enam inimesi, kellel ei oleks oma osaühingut. Ta pidas silmas ilmselt oma teatrituttavaid. Neid, kes oma põhitöökohalt sellist palka saavad, et äraelamiseks kümmet (küll oma elukutsest lähtuvat) asja peavad tegema.

Loe edasi Hirmud, hirmud, teatri hirmud

Teatritasku ja teised kollased taskud

alt

 

Eestis läheb pimedamaks. Kollased taskud on kollased, sest see on valguse värv.

Teatritasku on nüüd ka Kollane. On üks viiest, mis liidetud osaühingusse Kollased taskud. Osaühing sündis selle aasta 1. septembril Raplamaal Raikküla vallas Raela külas. On tehtud olude sunnil ja ehk saab sest ka kunagi olukirjeldus.

See on kahe endise ajakirjaniku firma, asutamise ajendiks ühine veendumus, et ei taha enam kuuluda massimeedia masinavärki, mis tundub liiga pealiskaudne ja ahne. Otsustasime ise olla oma tööandjad.

Loe edasi Teatritasku ja teised kollased taskud

Pensionäride maakonnad ja kummitusrong

 

alt

Paraleesed sirged ristuvad. Fotod Viio Aitsam

 

Kõik räägivad rahvastiku vananemisest, aga midagi ei sünni.

Küsisin Eesti Vabariigi kahekordselt eksministrilt, millal ta kavatseb musse investeerima hakata. Sain vastuseks, et ta investeerib ikka neisse asjadesse, mis kasulikud on. Aus vastus ju, aga pani mõtlema.

Koht, kus “vana sõbraga” kohtusin, oli Raplamaa majandusfoorum. Pealkiri: “Investeeri Raplamaale. Investeeri inimesse”. Foorum oli kutsetega ja mina sattusin sinna üsna juhuslikult.

Kohapeal sain teada, et foorum avab majandusnädala; et taolist foorumit peetakse kõigis maakondades ja et üldse on plaanis kogu me armsal maal selle nädala raames korraldada 200 sõnast “majandus” kantud organiseeritud kohtumist. Nad ütlesid kuidagi teistmoodi seal, ilmselt oli see sõna “üritus”, aga hää küll. Sündmuseks ilmselt seda, mis sündis, nimetada ei saa.

Loe edasi Pensionäride maakonnad ja kummitusrong

Jaak Joala. Eesti viimane biitel

alt

Jaak Joala 26. juuni 1950  – 25. september 2014

 

Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud… lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soovi olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on samas oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi,” ütles septembri algul Tartus Tbilisis 1959. aastal sündinud Gruusia lavastaja Avtandil Varsimashvili.

Mul on üks mälupilt, selline, mida ei saanud mulle keegi rääkida ja millel pole ka fotokatet. See on aga ehk kõige lähemal mu tänasele maailmavaatele. On ajaga kõikvõimalike segadustesodi virrvarrist puhastunud.

Loe edasi Jaak Joala. Eesti viimane biitel

Avtandil Varsimashvili: Näitleja jääb ellu ainult teatris

 

alt

 

 

Armastus ja sõda

Tartus Vanemuiseses esietendunud Avtandil Varsimashvili näidendi „Armastab, armastab, armastab“ teeb muuhulgas eriliseks see, et armastuse dramaturgiliseks vastandpooluseks ei ole vihkamine. On hoopis sõda, mis lõhub. Ja sõdima inimene inimese vastu satuvad, sunnitakse enamasti need, kes ei vihka. Ei vihka kedagi, ega midagi, on hoopis eas kus neid kannab armastus. Kõige valusamalt saavad sõjas pihta need, kellesse see sõda mingil moel ei peaks puutuma. Need keda sõda ei peaks puudutama.

Selles loos ja ma siin rõhutaks nii teksti kui selle me tavalisest tearipildist erinevat interpretatsiooni, lavastust Tartu Sadamateatri laval, on valu sees. Valu maailma lõhkuva hullumeelsuse pärast.

 

 

alt

Avtandil Varsimashvili. Pildistas Andres Keil

 

Absoluutse muusikalise kuulmisega Gruusia lavastaja Avtandil Varsimashvili teeb teatrit sellepärast, et ta teisiti ei saa. Teeb selleks, et inimesed leiaksid oma sisemise vabaduse. Tema poeg sõdis viimases Gruusia vene sõjas. Oma mõistmise ja valu on lavastaja kirjutanud ja lavastanud sisse ka Vanemuise teatris esietendunud lavastusse „Armastab, armastab, armastab“.

 

Avtandil Varsimashvili, lisaks teie paljudele töödele ja tegemistele on teil Tbilisis erateater, mille nimi on rõhutatult Vaba Teater.

Me alustades ei olnud repertuaariteater. Läks aga nii, et nüüd mängime iga päev. Esmaspäev, jah, on puhkepäev. Kõikide reitingute järgi on see teater üks kõige populaarsemaid Gruusias. Me reisime palju, mängime eri maades, erinevatel festivalidel. Ka Gruusias ei mängi me vaid Tbilisis, statsionaaris, vaid teeme külalisetendusi.

Vaba Teater ei ole KOMMERTS-teater, on ART-teater. Me ei tee ka etendusi spetsiaalselt festivalide jaoks nagu vahel kombeks.

Loe edasi Avtandil Varsimashvili: Näitleja jääb ellu ainult teatris