Autori M.M. postitused

Vana Heinzi pulmapintsak

 

alt

Liha luudel“

 

Lavastaja Kertu Moppel

Kunstnik Arthur Arula

Dramaturg Maria Lee Liivak

Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja

 

Maarja Mitt, Katariina Ratasepp, Liisa Pulk, Jüri Tiidus (Eesti Draamateater), Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater), Roland Laos ja Lauri Kaldoja

 

Esietendus 21. novembril 2014 Vaba Lava kuraatorprogrammi raames.

Vaba Lava kuraator Oleg Lojevski kasutas „Liha luudel“ lavastuse kohta sõna “oбозрение” (“ülevaade”) ja lisas, et selliseid tehakse maailmas palju. Mina kasutan nähtu kohta väljendit “meele avaldus” ja lisan, Eesti teatris on see haruldane.

Kõnealuse teatrisündmuse puhul ei ole vähetähtis, et kõik tegijad on enamvähem ühevanused ja neid saab nimetada uueks põlvkonnaks. Niisamuti on tähtis, et pea kõik on vanema Hendrik Toompere õpilased lavakoolist, on kursusekaaslased. Ka see, et sama kooslus teeb lisaks kõigile muudele oma tegemistele koos juba teise lavastuse. (Sama loojakooslus mängis lavastust „Mõnikord on kõik nii selge“ 2013. ja 2014. aasta suvel Viinistul.) See rida on nähtu kaalu mõistmiseks lisamõõtmeks vaid. Huvitav nagunii on see lavastus ja nende mõtete rida ka selle teadmiseta.

Loe edasi Vana Heinzi pulmapintsak

Lennuväli, jumalused ja hing, keda tuleks järele oodata

 

alt

Eesti riigi sõnnik tuleb kasvuslavasse laiali laotada täna.

 

Venemaa presidendi Vladimir Putini pilte ja mõtteid on meie meedia täis, “Olukorrast riigis” tüüpi saated aga garanteerivad hea une ka päevasel ajal.

 

Rumalust on Eesti päevapoliitikas nii palju, et riik võiks rahvale tasuta kuuliveste jagada.

No on küll XXI sajand, aga kui Riigimetsa Majandamise Keskuse kõrgepalgaline ja kauaaegne direktor Aigar Kallas avalikult lubab nüüdisaegsete majandamisvõtetega metsa kiiremini kasvama panna, on seda üpris jube lugeda.

Veel koledamalt kõlab see raadioeetris sümpaatse naishäälega öeldult: metsa rahamasin peab kiiremini käima ja kasum kasvama. Ja ärge siin tulge mulle nina alla hõõruma, et Aigar Kallas on hoopis juhatuse esimees ja et ma olen tema sõnad kontekstist välja rebinud.

Loe edasi Lennuväli, jumalused ja hing, keda tuleks järele oodata

“Alustame algusest”. Ja veel kord…

alt

Linnateatri fotograaf Siim Vahuri pilt on tehtud siis kui lavastust “Alustame algusest” mängiti veel suures saalis. Aga nagu ikka toob pilt lähemale näitlejameistelikkuse. Selle fotol on keerulised fragmentaarsed elud ja kummalised suhted selle grupis alles tekkimas.  Suures plaanis Schultz – Margus Prangel ja Theresa -Elina Reinold keskel Lauren – Maarja Mitt. Mängu mängus vaatavad Marty – Külli Reinumägi ja James – Egon Nuter.

 

Vaba Lava avaetenduse elukäik näitab, kui palju tegelikult sõltub hea teater loovprodutsendist.

Seekord on võimalik alustada algusest. Kui see lugu ilmub, on Vaba Lava teatrimaja avamisest Kalamaja serval Telliskivi loomelinnakus möödas kaks kuud ja üks päev. Aja mõõt on siin tähtis nagu seegi, et jutt tuleb selle teatrimaja avaõhtul esietendunud lavastuse “Alustame algusest” saatusest.

Mis saab edasi, ma ei tea. Mis “sai tagasi”, oskan vaadata.

 

Loe edasi “Alustame algusest”. Ja veel kord…

Teatri kullatera Ants Lauter 120

alt

Esmaspäeval olime Sipa Külamajas. Tähistasime Ants Lauteri 120 sünnipäeva. Sättisin jutu  teemaks:

Miks Ants Lauter oli suurmees ja kas temataolisisi sünnib ka täna?

alt

Ants Lauter on Velisel sündinud ja koolis käinud. Metsamees Jürgen Kusmin (pildil) ja Velise külamehed hoiavad Antsu mälestust elusane.

alt

Raivo Trass ja Katariina Unt on Eesti teatri ühe kõige auväärsema, Lauteri preemia laureaadid. Kui ütlesin, et kõige igavam on näitleja enamasti istudes, näitas Katariina ette kuidas saab istuda nii, et kohe on huvitav vaadata ja oodata.

Loe edasi Teatri kullatera Ants Lauter 120

Kosmos – ehk Millest me räägime Barbarellaga, kui räägime armastusest

alt

Mu esmamulje on, et Peeter Jalakas ja ta kaaslased on valmis saanud 21. sajandi Kollase allveelaeva. Mis siis, et nemad seiklevad armastuse nimel ja otsinguil kosmoses.

Äkki peaks selguse mõttes ütlema, et ma täiesti tõsiselt võrdlen Eesti teatris sündinut Beatles´ite “Yellow submarine” filmiga. Psühhedeelia on märksõna. Palju värve ja värvilist. On irooniat ja eneseirooniat ja ometi jääb kõlama see, mida nüüd öeldakse Von Krahli teatri uueks kreedoks:

Me teame, et kõik lood, mis iial maailmas on kõneldud, räägivad üksindusest, armastusest ja surmast.

Ent kõik need lood saavad ühel päeval otsa. Sest neil on lõpp. Meie lugu ei lõpe iial.

Sest meie olemegi need, milleks te ise meid olete pühitsenud – armastuse sõdurid. Just seepärast hõõgubki me vapil kiri – armastuse nimel! Ja see ei lõpe iial.“

 

alt

Woodstock.

Loe edasi Kosmos – ehk Millest me räägime Barbarellaga, kui räägime armastusest

Tema majesteet Ülle Ulla

alt

Ülle Ulla koos emaga.

 

Ülle Ulla sündis 1934. aastal

Me kohtume silmast silma esimest korda. Kui me telefonis seda nägemist kokku lepime, soovitab Ülle Ulla mul karikakra nööpauku kinnitada, et ta mu ära tunneks teiste seas. Ma ütlen nagu tubli koolipoiss, et muidugi ja siis kohe mure tekib, kas karikakraid nii sügisel enam õitseb. Ülle Ulla ütleb seepeale, et tegi nalja.

Ma ei leia seda karikakart sügiseselt põlluservalt seekord tõesti. Aga pärast meie kohtumist mõtlen kuidagi sagedamini “armastab – ei armasta” karikakramängule elus. Ülle Ulla küsib ühes kontekstis me jutu sees, kas tean sellist sõna nagu “saatus”.

 

Loe edasi Tema majesteet Ülle Ulla