Jaak Joala. Eesti viimane biitel

alt

Jaak Joala 26. juuni 1950  – 25. september 2014

 

Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud… lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soovi olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on samas oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi,” ütles septembri algul Tartus Tbilisis 1959. aastal sündinud Gruusia lavastaja Avtandil Varsimashvili.

Mul on üks mälupilt, selline, mida ei saanud mulle keegi rääkida ja millel pole ka fotokatet. See on aga ehk kõige lähemal mu tänasele maailmavaatele. On ajaga kõikvõimalike segadustesodi virrvarrist puhastunud.

 

Midagi helget

Elasime Laitses. Kes ei tea, siis seal kõrval on Ruila, kus Leelo Tungla kodu. Kohe saate aru, miks seda räägin. Oli, arvan, aasta 1968 ja mina 12-aastane. Mängisin veel sõpradega lossiaias sõda. Ja siis ühel päeval tulid seal me küla vahel mulle vastu inimesed, kellest nüüd tean, et Jaak Joala ja Marju Kuut. Marju Kuudi seelik oli nii lühike, et sellist kandvad naised ka täna me väikekodanlust ehmataks. Kirju, napp, rinda paljastav pluus oli ka. Joalal olid pikad juuksed, alt laiad püksid ja peas müts, millel kiri “Manager”. Ma ei teadnud kaua, mida see sõna tähendab. Siis arvasin, et ehk armastust. Aga nad olid siis väga elus mu jaoks midagi helget.

Kontserdile lossisaali mind ei lastud või ei osanud ma seda tahta. Nüüd arvan sest tollasest passimisest mõeldes, et ju Leelo Tungal nad me uulitsale kutsus. Ja Leelol oli siis juba ilmunud luulekogu kassetis, pealkirjaks “Kummaliselt kiivitajad kurtsid”, kus ta läks jahile päevakoertega. See oli äkki täiesti teine maailm, natuke seonduv Leelo õpetajatest isa ja ema väärikusega.

Meil, ma mäletan, oli seal Laitses üks vana autojuht, salaja räägiti, et ta olevat sõdinud sakslaste poolel, ja sellel vanal mehel oli sama vana nainening nad käisid, käest kinni, jalutamas. Minu isa ja ema, tollal palju nooremaid, ma käest kinni jalutamas ei mäleta kohe üldse.

Jah, see hipivabadus, lillelapsed, biitlite plahvatus oli õhus ja sõjale öeldi ei. See maailm oli värviline. Meil kandis seda helgust Toivo Kurmeti muusika, tema looming. Lühikesed, paariminutilised värvilised säravad laulud. Ja Jaak Joala neid laulis. Laulis ka paari päris Beatels´ite lugu, sai nendega isegi me raadiosse ja televisiooni.

Jaaguga ühel ajal pilti tulnud Tõnis Mägi räägib me estraadimuusikast kui täiesti omanäolisest nähtusest kogu maailmas. Sellest, kuidas okupatsioonieelsest ajast pärit andekad heliloojad ühendasid oma loomingus Vene ja Lääne parima. Tsensuuri kiuste sündis Eesti muusika. Sündinud oleks vast nii ehk teisiti, aga see, et neid laule hakkasid laulma Jaak Joala, Tõnis Mägi ja Ivo Linna, tõi selle mu põlvkonnani.

Ses hipilaine plahvatuses oli maailm muutumas. Just maailm, sõltumata riigikorrast ja ilmajaost, keelest ja nahavärvist. Teatris, muusikas ja kirjanduses sündis sellest kantuna see, mida me täna juba klassikaks nimetame.

 

Ainus säilinud vabadus

Ent siis tapeti John Lennon, Juhan Viiding lahkus omal soovil elust ja Jaak Joala määras ennast sisepagulusse ning ei laulnud enam. Mu meelest on need asjad ühest puust. Jaagu tegemistest on hipivabaduse tee ju selgelt loetav. Tulid Beatels´ite Lady Madonna, siis Procol Harumi Salty dog… need laulud ei ole järgi tegemine, vaid on elus tänagi, on eestikeelsed ja maailmameelsed. See on loomingulisuse tipp laulda kuulsad laulud omaks, lisaks eesti omaks. Vähe on neid, kes seda suudavad. Joala suutis venekeelseid laule ka Eesti omaks laulda. Ja sellest maailmatajust kantuna tuli Kollane allveelaev G, ta proovis.

Meie, eestlaste häda on Jaak Joala lauldud ja laulmata lauludes sees niisamuti. Seda mõtlen, et enne tuleb justkui tähelepanuväärseks saada välismaal, siis meie ka märkame. Ma kuidagi oma hipimeelega mõtlen, et Jaak Joalal oli ikkagi sügavalt ükskõik, et teda Kremli ööbikuks nimetati või kuidas iganes. See võis haiget teha, kuid ei saa olla suurvaimude tagasiastumise põhjus, see on ikka keskpäraste vabandus, kui neil seda tarvis. Vares võib ööbikut harakaks nimetada, aga ööbik seepärast laulmata ei jäta. Kui aga raiutakse maha ta kodune toomingapõõsas ning kaob ka see, kellele lauda, siis küll võib vaikus tulla.

Üks vabadus on meile veel jäänud lillelaste unistuste maailmast. Sellest laulis John Lennon laulus Imagine ja sedasama sõnumit kandis endas Jaak Joala. Vabadus nutta avalikult, seda seadust ei ole veel ju vastu võetud…

Jah, te võite öelda, et olen unistaja, aga tean, et ma pole ainus. Ja selles, et kujunes nii, on Jaak Joalal hiigelsuur ainukordne osa. Aitäh selle elu eest.
 

 

Ilmus Maalehes Pildistas Kalju Suur

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.