Neljandat korda veerenud Rapla kultuurifestivalil Särin küsis Tartu Genialistide klubisse pesa teinud teatri Must Kast väeline näitleja Jaanika Tammaru mu käest, keda ma pean nooreks näitlejaks. Ilmselgelt ei andnud ma talle ammendavat vastust.

Põgusal vestlusel ei tulnud pähe öelda, et mu jaoks väljendis noor näitleja või noor teater ei ole sees mööndust ega allahindlust. Pigem iseloomustab noorus – olgu siis tegu kas või üle neljakümneaastaste näitlejatega – uut hingust, jäägitut enesest andmist ja kas teadvustatud või intuitiivset soovi laval kellekski teiseks muutuda. Isiksus kui see on, ei kao teise nahka pugedes mitte kuhugi.

Etendus tsirkusetelgis Loe edasi Kaks „liivakasti”, maailmavaated ja kaks festivali →

Loen oma  eile ERMis esietendunudavastuse „Kaupo ja Lembitu” proovipäevikut. Lavastaja Jaan Tooming on ühel proovil küsinud, kes on näitleja, kui ta ei mängi? Teisal ütleb meister: „Osa on eesti keeles õnn. Näitleja mõtleb ja elab õnnele. Väljaspool osa ei ole näitlejat olemas. Kui näitleja usub endasse, mitte oma osasse, on ta diletant.”

Raplas kultuurifestivalil Särin rääkisid Tõnu Õnnepalu ja Toomas Paul vaikusest. Muu hulgas ütles Toomas Paul: „Inimene ei saa inimeseks, kui teda ei kasvata teised inimesed. /—/ See on väga suur pingutus, ennast lahti raputada sellest ja teistmoodi kogeda. Aga igal juhul vajalik on emakeeles saada baasharidus. Ma ei mõtle siin kooliharidust, vaid sissejuhatust ellu.” Vaikusevajadus on inimeseti erinev. Teatris on vaikuse nimi paus ja parimatel hetkedel vaikus kõneleb.

Kristo Viiding – Lembitu, Margus Mikomägi -Taaratark, meister Jaan Tooming, Tõnis Mägi – misjonär Peetrus ja Nero Urke – Kaupo. Pilt on tehtud 18.septemril peale “Kaupo ja Lembitu” esimest publikuga läbimängu Tartus Eesti rahava muuseumis kell 2.15 pärastlõunal.

Täna esietendub Tartus ERMi teatrisaalis näidend „Kaupo ja Lembitu”. Selle aluseks on sõjaeelse Eesti kirjaniku ja riigitegelase Leo Bodo Sepa „Kaupo”, mida pole 82 aasta jooksul õnnestunud kordagi lavalaudadele tuua.

Lavastaja Jaan Tooming, kes tänavu tähistab oma lavastajategevuse 50 aasta juubelit, ütleb, et on tahtnud „Kaupot” lavastada juba 40 aastat. See pole aga õnnestunud: alati on plaan mingil põhjusel vett vedama läinud. „Justkui neetud on see lugu olnud,” nendib Tooming. Ta lisab selle mõtte jätkuks, et näidendi lavaletoomist kaalus 1939. aastal Estonia ja 1940. aastal võttis selle kavva Töölisteater. Ent siis sekkus ajalugu kõige pöördelisemal moel. Mõned kümnendid tagasi plaanis Jaan Tooming „Kaupot” lavastada Tallinnas Draamateatris. Osatäitjadki olid määratud, ent pooleli jäi asi seegi kord. Loe edasi Jaan Tooming toob Tartus lavale kummalise saatusega näidendi →

Panso kooli VII lennu diplomilavastus „Kosjasõit”esietendus 26.oktoobril1975 Eesti Draamateatri suures saalis. Lavastuses mängis kaas kogu kursus. Alumises reas vaskult: Anne Paluver, Merle Karusoo, Kalju Orro ja Kadri Tamberg. Keskel: Sulev Luik, Tiit Berg, Urmas Kibuspuu, Külliki Tool-Saldre ja Jüri Krjukov. Ülemises reas: Eero Spriit, Lembit Peterson, Aare Laanemets, Toomas Ots ja Peeter Volkonski. Pildilt puudub Priit Pedajas ja „Kosjasõidu” lavastaja Ago-Endrik Kerge.

Merle Karusoo sirvrib oma lavakaaegseid märkmeid ja erialapäevikuid  mõeldes Jüri Krjukovile.

Merle Karusoo

• 1973, talv (jaanuar)

VII lennu esimene erialaeksam

– Voldemar Panso: „Eksam oli tasemel, ei petnud lootusi. Märgiti ära, et kursusel on ühtne hingus, on mõtlevaid päid ja sisemisi otsinguid.

Kriuks (üks Jüri Krjukovi hüüdnimedest) – palju ülesandeid, eri võtmeis. Alguses ma ei olnud Kriuksust nii heal arvamusel kui praegu. Te olete töömees, täitsa asjalik poiss. Olete lahtiseks läinud, kõik sünnib kohapeal. See on suur väärtus. Kui veel pärast tuleb oskus edasi anda inimvaimu elu!”

• 1973, kevad-suvi

Tants

– „Krjukov võiks 10 korda paremini teha.”

– „Krjukov vajab vitsakest. Ta laseb end lõdvaks. Hoiab nahka. Ta on eeldustega, aga maksimumi ei taha välja panna.” Loe edasi ALGUSES OLI … →

Kuidas me muinastulede öö eel Jüri Krjukovit meenutasime.

On laupäev, tulemas on muinastulede öö Eestimaal. Päris varahommikul kirjutan kunagisele kursusekaaslasele Heino Seljamaale ja kutsun teda koos meenutama Jüri Krjukovit, meie mõlema omaaegset koolikaaslast vanemalt kursusel. Veidi aja pärast Heino vastab: „Hommik! Olen autoga teel Odessasse. Sitt tee. Räägi Tennosaarega. Pean kõikseaeg roolist kinni hoidma. Tervita Liinat.”

Kirjutades Liinale mõtlen, et Heino on mu teejuht. Liina vastab, et nad Egon Nuteriga lähevad õhtul Andineemele Harriet Toomperele ja Mait Malmstenile külla: „ Mõtleme täna selle peale. Kui midagi toredat koorub, annan sulle teada!” Loe edasi 22 aastat mängimata rolle… →