Autori Margus Mikomägi postitused

Mikk oli laulik ja muinasjutuvestja

Mikk Sarv, 10. august 1951 – 6. aprill 2010

Uku Masingul on luuletus: “Udu üksi on kindel”

Systik on tuul ja ta jalakapuust,

Mina vaid õhuke hämarast koe,

Mille Jumala sõrmed ykssarve luust

Ketrasid tähtede toas, kui see soe.

Systik on tuul, kuid mis lõngast on lõim

Muldsetel telgedel, ei mina tea –

Sära udude vast, kui neist suri võim,

Et mul pilvi ei ulatund pea.

Surm võttis Miku ära. Mehe, kes on kirjutanud: „Me oleme tuulesõltlased. Alates esimesest innukast hingetõmbest sünnihetkel kuni viimse, elukäiku kokkuvõtva väljahingamiseni koome sisse ja välja hingates tuulega oma elukangast. Tuul liigub edasi-tagasi üle niiske ja sooja eluookeani meie kehades, elades kaasa kõigile meie rõõmudele.” Loe edasi Mikk oli laulik ja muinasjutuvestja

Must Kast: Muudad iseennast, muutub maailm

Väiketeatri Must Kast „prohvetid” ei välista maailma lõppu, aga usuvad, et ka lõpp võiks olla ilusam.

Lugesin allpool oleva teksti üle ja pean vajalikuks siin, alguses tunnistada, et mul on komme mõtestada asju vahel keerulisemaks, kui need on. Sellepärast ütlen kohe ette, et Musta Kasti „Prohvet” on suure mängulustiga tehtud, usuga sellesse, et aetakse õiget asja.

Vaatamata tõsisele teemale – kõik prohvetid ennustavad ju maailma lõppemist – saab laval nalja ka, meid aetakse naerma ja isegi hinge kinni pidama. Peale ahvide on laval noored inimesed, kes usuvad armastusse, on pingviinid ja isegi lendoravad. Loe edasi Must Kast: Muudad iseennast, muutub maailm

Peeter Volkonski: Kummalised asjad päranduvad põlvest põlve

Peeter Volkonski vana-armeenia keelest tõlgitud „Nutulaulude raamatust” sai ootamatult müügihitt. Kust tuleb tema/ aadlisoost mehe huvi väikerahvaste, nende kirjanduse ja muusika vastu? Miks kirjutab ta samal ajal laulu Lenna Kuurmaale?

Peeter kutsub mind Tartus kohvikusse Armastus. Kooki sööma. Tuletan talle meelde, et oleme tuttavad 1974. aastast. Ei räägi seda lugu, kuidas ta mind aitas, kui pidin mängima Maksim Gorki „Väikekodanlastes” Linnupüüdja rolli. Peeter soovitas mul tookord ette kujutada, mis on kanalisatsioon, millest tegelane rääkis. Ei olnud mul selle mõtte teoks ja nähtavaks tegemiseks laval mastaapi siis, kuid sain maitse suhu, mõtlemaks pisidetailidest mastaabiga. Kanalisatsioon kui galaktika…

Seda ma ka ei räägi veel, kuidas Peetri hiljutine soovitus muusikat KUULATA mind taas raja peale aitas. Meelde tuletas, et „kuulama” on tegusõna.

Peeter, kas sa täna muusikat oled kuulanud?

Täna hakkasin Lennuškale laulusõnu tegema. Seda kuulasin.

Kes on Lennuška?

Lenna Kuurmaa. Loe edasi Peeter Volkonski: Kummalised asjad päranduvad põlvest põlve

Pühenduda Eestis ainult enese säilitamisele võrdub hukuga

 

Vormistas Argo Ideon, pildistas Sven Arbet.  Vestluring ilmus Maalehes.

30 aastat tagasi toimus kuulus loomeliitude koosolek, mille enneolematu avameelsus raputas Eestit. Hulk toonaseid küsimusi on tänagi päevakorral. Maalehe vestlusringis selgus:

  • Eesti seisab valiku ees, kas panna oma jõud vana säilitamisele reservaadina või julgeda edasi areneda, muutuda.
  • Meie tänane haritlaskond asub kriisis, omaaegne uhkus ja eesrindlik roll on maha surutud. Kultuuritegelased, loomeinimesed tihti ei julgegi sõna võtta oma nime all, vaid eelistavad kollektiivseid tekste.
  • Eesti väikelinnades teeb ilma amerikaniseerunud massikultuur, šõu. Et tuua rahvast sisukama kultuurielu juurde, nõuab tööd, et inimesed üldse kodust välja tuleksid.
  • Noored on sukeldunud oma ekraanide maailma, kuid on väga nutikad ja õpetavad ka vanemaid välja.
  • Meil on hulk silmapaistvaid kultuuritegijaid, kes on ka maailmas sümbolisikud ja edendavad kõigiti Eesti värki.

***

Vestlusringis osalesid:

Ignar Fjuk (65), arhitekt. 1988. aastal oli ta Eesti loominguliste liitude kultuurinõukogu esimees. Loomeliitude pleenumil ütles, et hääbumisohtu pole sattunud mitte üksnes eesti rahvus, vaid ka maa selle jalge all.

Argo Ideon (51), Maalehe ajakirjanik. 1988. aasta aprilli sündmustest Eestis luges ajalehtedest, mida vanemad saatsid armeeteenistuse paika Ukrainas.

Maili Metssalu (29), pärimusmuusik, lavastaja, Rapla kultuuriklubi Baas eestvedaja. Sündis mõni kuu pärast loomeliitude pleenumit.

Margus Mikomägi (62), Maalehe kultuuriajakirjanik, teatrikriitik. Üks tänavustest presidendilt teenetemärgi saajatest.

Rasmus Puur (27), helilooja, aasta noor dirigent 2017. Oli ka eelmise aasta XII noorte laulu- ja tantsupeo „Mina jään“ ideekavandi autor koos Veiko Tubinaga.

Ike Volkov (67), arhitekt ning legendaarsete “Kukerpillide” laulja ja bassimees. Loomeliitude pleenumil rääkis kartustest seoses Narva elektrijaamade uuendamisprojektiga, osundades mh Maalehte. Pahandas toonases kõnes: “Inimesed tulevad kokku ainult siis, kui antakse kohvi.” Loe edasi Pühenduda Eestis ainult enese säilitamisele võrdub hukuga

Uku Uusberg usub, et tõde on põhjas

Linnateatri „Põhjas” lavastuses mängivad 18 näitlejat ja mitte ühegi osatäitmise kohta ei saa öelda, et töö on tehtud tuntud headuses. Sest on tehtud paremini.

Tegelased

Maksim Gorki „Põhjas”(1902) Tallinna Linnateatris (2018)

Lavastaja: Uku Uusberg

Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Reet Aus

Etenduse juht: Ingrid Noodla

Esietendus 24. märtsil 2018 Põrgulaval

Rain Simmul – MIHHAIL IVANOV KOSTÕLJOV, öömajapidaja

Külli Teetamm – VASSILISSA KARPOVNA, tema naine

Liis Lass – NATAŠA, viimase õde

Andres Raag – MEDVEDEV, nende onu, politseinik

Kristjan Üksküla – VASKA PEPEL

Andero Ermel – KLEŠTŠ, ANDREI MITRITŠ, lukussepp

Evelin Võigemast – ANNA, tema naine

Hele Kõrve – NASTJA, tüdruk

Epp Eespäev – KVAŠNJA, pelmeenidega kaubitseja

Allan Noormets – BUBNOV, mütsitegija

Mart Toome – PARUN

Alo Kõrve – SATIN

Argo Aadli – NÄITLEJA

Aleksander Eelmaa- LUKAA

Märt Pius – ALJOŠKA, kingsepp

ÜHESILMNE LOTT, laadija

Mikk Jürjens – TATARLANE

Kalju Orro – Vana tatarlane

Hardi Möller – Pootshaak

Pühendan selle loo teatriimele, mida kogevad vaatajad siis, kui näitlejad usuvad!

Uku Uusbergi lavastuse juhatas minu jaoks sisse pisike värviline vitraažitud kaaraken. Teadsin, et satun sesse maailma, kuhu on elama sattunud need, keda olen harjunud pidama elu heidikuteks. Hando Runnel luuletas hoopi hiljem ja hoopis teisest ajast mõeldes: „Hambad katki ja haridus väike, sõrmeküünte all sünnimaa muld, /silmad võtavad süüdlase läike, küsid möödujalt suitsule tuld. /Mõni annab, ei vaatagi sulle, /ise mõtleb, et jälle üks pätt. /Aga ometi ükskord ka mulle /anti suud ja pakuti kätt.//. Suu andmise ja käepakkumise kõrval liikus selle luuletuse „Pätt” versioon, kus oli selline lõpp: „Aga ometi ükskord ka mulle /seoti kaela pioneeride rätt.”

Lavastaja Uusberg on Gorkit lugenud nii, et vaeste öömaja „põhjas” ei ela ühtegi inimest, keda saaks tingimusteta hukka mõista. Ükski neist ei ole ses lavastuses paadunud kurjategija. Sellest hoolimata, et sealsed asukad on tänases keeles asotsiaalid, elu heidikud, hulgused, vargad… Üldise halluse kohale kerkib teadmine, et päike tõuseb ja läheb looja meile kõigile. Loe edasi Uku Uusberg usub, et tõde on põhjas

Järjest raskem identiteeti hoida

Ly Ehini Raplas keelepäeval öeldud mõte sellest, et me, täiskasvanud peame oma idenditeedi väärikalt välja kandma, ei lase mind lahti.

Miks siis? Ikka seesama küsimus: kuidas väärikalt vananeda? Aga miks see mind nii kummitab? Hetkel mõtlen selles suunas, et väärikus on seotud tasakaalukuse, mõista püüdmise ja endaks jäämisega peamises. Kõik muutub kiiresti. Tähendab, väärikuse küsimus on, kas kaasa joosta, kiirustada ja käega lüüa. Või ikkagi mitte?

Lapsed peavad kasvama oma vanematest suuremaks ja targemaks. See on vanemate vastutusala. Kui vanemad seda ei taha, on midagi valesti. Valetamine on häbiväärne. Tõerääkimine on auväärne. Tähelepanuväärseks saav labasus on mandumise märk.

Aga raadios öeldi, et kuna kliima on muutunud, siis vanad ilmatarkused ei saagi kehtida.

Igal ajal omad Lembitud

Läinud sajandi 80ndate keskel Saaremaal sai me metskonna traktorist, kes oma leiba teenis raiutud puude metsast väljavedamisega, metsavahtidelt hurjutada, kui oli kasvama jäetud puudelt koore maha sõitnud. Mulle seletas vana metsavaht Suitsu Lembit, miks ei või küttepuude hunnikut laduda vastu elavat puud. Kus need Lembitud täna on? Loe edasi Järjest raskem identiteeti hoida