alt

Hingede aeg ja hingetu aeg – Eesti perspektiivid

“Selle nimi perspektiiv, mis rööpad kokku viib.” Juhan Viiding.

Eesmärk on kujutlus, arusaam tulevikust, mille nimel inimene rakendab oma tahte. Ma üle üsna pika aja võtsin kätte ja läksin esmaspäeval Riigikogu konverentsisaali kuulama konverentsi „Eesti perspektiivid”. Plaanis oli seal arutleda teemal, kuidas oleks õige edasi minna Eesti ühiskonda ja keskkonda hõlmavate suurte projektidega, millest on tihtilugu huvitatud rahvusvahelised suurkorporatsioonid.

Tõtt öelda olen nüüd, öö hiljem üsna nõutu. Kuulasin ja kuulasin säravaid ja vähem säravaid ettekandeid, mille teravik oli enamasti suunatud Eestit lõhestava kiirraudtee Rail Baltic vastu. Aga millest siis nõutus? Kõige lihtsamalt öeldes selles, et kui nii suur hulk eri valdkondade spetsaliste leiab oma kompetentsile toetudes, et Rail Baltic sellisel moel, nagu ta on hetkel kavandatud, on Eesti maale ja rahvale kahjulik, siis miks seda juba lõpetatud pole?!!

(Lisasin selle lause peale loo ilmumist Maalehes: konverentsil ei olnud ühtegi valitsuse liiget, ei olnud majandus ja keskonnaminteeriumist kedagi. Riigikogu liikmeid ka ei olnud. Miks? Millega nemad tegelevad? MM)

Mis peataks rumaluse kiirrongi?

Kiireks läks ka sellel konverentsil. Aruteluring ja pealtkuulnute sõnavõtud jäid sellepärast ära, et õhtu jõudis kätte. Kuidas edasi? Seda küsimustki polnud aega sõnastada!

Rail Baltic toob mõtte, mida olen mõelnud sageli. Et me ei ela Ameerikas ega Siberis. Me elame Eestimaal ja see on just nii suur nagu ta on. Meil on väga vaja näiteks kaasaegset puidutehast, mis laseks meil, kui oma rahvuspargist puid raiume, võtta raiutust puidukasutuse mõttes maksimumi. Selline suurtehas nagu Siberisse ei sobi meile, sobiks kaks väikest ühe suure asemel. Kui sa kahte rehkendust ei jõua, tee ükski, muidugi…

Või kas mäletate seda, kui Estonia teatri ette ehitati Solarise keskus? Kuidas protestiti! Ega see kaubamaja, mida ju alguses ka kultuuriasutuseks öeldi, ole aastatega ilusamaks läinud. Usun, et raamatupidajad on ammu välja arvutanud kasumi, mille see monstrum on omanikele toonud. Seda kahju, mida ta on toonud kultuurile, kuidas ta on soodustanud tarbimiskultuuri, seda ei oska rahas hinnata. Ma olen sealt kesklinna poest ostnud saapaid ja raamatuid, käinud seal kinos, teatris ja kontsertidel. Kuidagi on selline kahevahel tunne, et kui tarbid, siis ära urise ka.

Kummitab arhitekt Raine Karbi öeldu, et tõmmake see linnahall maha ja ehitage sinna kortermajad. Selline perspektiiv. Ka selline loosung ja perspektiiv on meil õhus olnud, et taome teatrid pankadeks.

Suurusehullustuse ideoloogia kannab me hiljutist valdade ühendamist. See on nähtav ja tuntav näide, aga kui mõelda, kuidas meil aastate jooksul on kinni pandud väikeseid koole ja poode ja raamatukogusid ja postkontoreid ja talusid. Bussiga Raplast Lihulasse saab sõita muidugi, aga läbi Tallinna.

Ülo Vooglaid armastab poliitikutele ette heita, et nad ei tunne inimest. Nimetab seda kompetentsuse puudumiseks. Toob selle kõrvale näite arstidest, kes õpivad kaua, et tunneks enne lõikama asumist inimest. Saan sellest näitest hästi aru – see pole ainult kujundlik, vaid üsna konkreetne. Aga hiljuti jäi ühest vestlusest kõrva ka ütlemine, et meil on nüüd vasaku silma arst ja parema silma arst – mõlemad väga head spetsialistid, aga ravi ei anna tulemust. Üks kirjutab vasaku silma tilgad, teine parema silma omad ja nägemine ei parane, sest kahe rohu koosmõju on äraarvamatu. Igaks juhuks ütlen, et see silmaarstide jutt on kujundlik, märgib spetsialiseerumisega kaasnevat häda, mida eriarstijärjekordade inimesed on kogenud.

Rapla jäi neil päevil oma ainukesest silmaarstist hoopis ilma. Ja see on väga konkreetne asi…

Imelik maailm

Perspektiivikonverentsil kõnelnud Andres Tarand ütles: „Maailm on väga imelikuks läinud kätte.” Ütles, et veel viis aastat tagasi ei oleks ta osanud seda ennustada, et nii läheb. „Maailm on täis diktaatoreid või vähemalt pooldiktaatoreid. Diktaatorite mängud on teada, need muudavad suuresti ajalugu ja mitte alati paremas suunas.” Tarandi jutt illustreeris hästi mu eelnevat kahe silmaarsti juttu, kes ravivad, aga omavahel ei räägi. Andres Tarand küsis: „Kuidas saavutada maailma selline seis, et kõik räägivad kõigiga? Et poleks sellist sisu, et mõni lööb ukse kinni ja ajab hoopis teisi plaane?”

Riigikogus peetud perspektiivikonverentsil oli minu märkamist mööda vaid üks riigikogulane. Peeter Ernits, kes, nagu selgus, oli seekord üks korraldajatest. Ka see selgus, et osavõtjate hulgas ei olnud ühtegi inimest keskkonnaministeeriumist. Perspektiivitu ju siis loota, et saame kokku ja räägime lahti? Üks mõte veel Andres Tarandilt: „Me ei saa ise dirigeerida, mida maailm teeb. Küll saame me eristada head ja kurja ja selle järgi sättida oma tegevust.”

Targem ei tohi järele anda

Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere ütles, et akadeemia poolt vaadatuna näevad nad probleemi agressiivses vähemuses. „See avaldub selles, et väikesed inimesed suudavad kallutada suure osa ülejäänud ühiskonna arvamuste summat niipea, kui käivitub rahvatarkus, et targem annab järele. Siin on tarkadel teadlastel üks tõsine väljakutse: üldiselt ei saa võidelda rumaluse või meemidega, aga – targem ei tohi enam järele anda! Küll saab võidelda ruumi eest, milles tarkus saab levida ja see ruum adekvaatse infoga täita. Hästi väljendatud mõte kõlab targalt kõigis keeltes. Hästi väljendatud adekvaatne mõte loob iseenda ümber mõistlikkuse ruumi ja annab tuge meie kõigi elu paremaks muutmisel.”

Kahjuks liigutab me poliitilisi otsustajad suures plaanis vaid see, kui teadlased räägivad rahast, mida neile anda ei saa. See, et maailma juhtivad teadlased, meie omad nende seas, kogu maailma mõistusele kutsuvad, läheb palju vähem korda.

Ikka nopib ajakirjandus üles vastuolu, kus üks teadlaste kollektiiv arvab nii, teine risti vastupidi, ja see võimendub. Aga kuidas ikkagi kõnelda ühes keeles või see ühine keel leida?

Vaimsed harjutused

Kunstnik Peeter Laurits nimetas konverentsil kunsti, kirjandust ja muusikat vaimseteks harjutusteks. „On kinnistunud selline kummaline arusaam, et vaimsed harjutused – kunst, kirjandus, muusika – on selline teatavat sorti luksuskaup ja meelelahutus, millega on põhjust tegelda siis, kui majandus kasvab, päevatöö on tehtud.” Ta näitas seltskonnale fotot 2008. aastal välja kaevatud mammutiluust valmistatud flöödist, mille vanus dateeritakse vanemaks kui 40 000 aastat. „Kõige tähtsam on see, et sedavõrd täiuslikku tehnoloogiat (flööt on tehtud kivist tööristadega ja märkimisväärne, et oli häälestatud samasse helisüsteemi, mida me kasutame täna – M. M.) ei kohta me teiste samast ajast pärit praktilise otsatarbega riistade puhul.”

Laurits jõudis oma mõttega sinna, et kiviaja inimese jaoks olid luust, sarvest ja kivist skulptuurid ning pillid kui mesoliitikumiaegne kosmosetehnika, kiviaegne internet. „Kiviaja inimese jaoks olid vaimsed harjutused olulisemad kui jahi- või kalapüük, sellepärast, et need viisid järgmiste hüpeteni,” ütles Peeter Laurits, kes nimetas kõigi aegade kõige suuremaks tehnoloogiliseks hüppeks keele leiutamist.

***

Perspektiiv, mis maailmas peegeldub, on selline, mis muudab meie tsivilisatsiooni kestmise üsna küsitavaks. Ja peamine küsimus on nüüd see, kas loksume kaasa üldise normiga – kõik räägivad, aga keegi ei kuula – või teeme Eestis teistmoodi.

„Meil on vaja täiesti uut bilansisüsteemi, mis võtaks arvesse kõige strateegilisemaid ressursse – õhku, vett ja elurikkust. Meil on vaja uut majandust, uut mõtlemist ja filosoofiat,” mõtles ja sõnastas Peeter Laurits. „Eesti on füüsiliselt väike ja vaimselt piisavalt suur, et suunata oma ühiskondlike vahendite otsustava voo kultuuri, teadusesse ja haridusse.” Ta lisas, et seda muidugi juhul, kui me tahame järgmistele põlvkondadele pärandada midagi muud peale prügimägede.

Kogu aeg on hingede aeg. Kohe on hingede päev. Ärgem kiirustagem ennast hingetuks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga