Govorit Moskva: Pojehali!*

Vaba Lava Moskvas käik oli viimase kolmekümne aasta suurim Eesti teatrit Venemaal tutvustav sündmus. Kõiki kolme näidatud lavastust iseloomustab see, et need on valminud Vene lavastaja ja Eesti näitlejate ning taustajõudude koostöös.

Hommik Triumfi väljakul Moskvas. Ervin Õunapuu foto.

Eestlaste viie Moskva päeva sisse kuulusid kolme lavastuse etendused. Mängiti Julia Augi lavastust „Minu Eesti vanaema”, Dmitri Jegorovi lavastust „Transiit. Peatage muusika” ja Sergei Potapovi lavastust „Libahunt”. Lisaks – isegi kui see täispikk eskiis jääb ühekordseks, oli suursündmus Mart Kivastiku näidendi „Kostja ja hiiglane” eskiisi mängimine teatris Draamakunsti Kool, lavastajaks Aleksandr Ogarjov. Peale selle olid veel kahe Eesti näidendi ettelugemised – Andrus Kivirähki „Alias”, mida mängib VAT teater, ja Mart Kivastiku uus näidend „Looja”.

Kõike seda raamis festival Pojehali, millega samal ajal peeti samal ajal Meierholdi keskuses kaks päeva dokumentaalteatri koverentsi, kus põhiettekande tegi meie lavastaja Merle Karusoo. Eesti riigi tähelepanu me teatrikunstnike suhtes märkis suursaadik Margus Laidre vastuvõtt Eesti saatkonnas Moskvas. Teatridelegatsioonis osales kolmkümmend neli inimest.

***

Oma mõttes oli mul plaan vaadata, kuidas moskvalased Eesti teatrit vastu võtavad. Kuidagi nii mõtlesin, et olen neid etendusi näinud ja mitte üks kord, jälgin muud. „Minu Eesti vanaema” etendusel aga unustasin publiku peaaegu kohe ära ja olin selles lavastuse sees. Adolf Šapiro ütles pärast etendust toimunud arutelul, et see on kurb lavastus. „Aga helgeks teeb selle see, et mängivad eesti näitlejad ja seda saavad näha nii eestlased kui venelased.”

Lavastajad Merle Karusoo ja Aleksandr Ogarjov koos Oleg Lojevskiga, enne “Kostja hiiglase” vaatamist Moskvas.

Pärast etendusi peeti publiku ja näitlejate osavõtul lavastuste arutelusid rohkem ja sealt jäi põhitoonina kõrva, kuidas ülivõrdes kiideti meie näitlejaid. Teine toon oli ehk tagasivaatav, kahetseti, et me teatrit, mis kunagi Venes nii kuulus oli, on viimastel aastakümnetel nii vähe näha saadud. Kogu elamustetulva ei ole võimalik kahel ajaleheleheküljel, mis reklaamiga „rikastatud”, kirjeldada. Tahan aga tsiteerida Eesti Moskva saatkonna perenainePiret Reintamm Bennot, kes omakorda tsiteeris Mihhail Bulgakovi romaani „Koera süda”: „И, боже вас сохрани, не читайте до обеда советских газет.” Piret Rentamm Benno ütles seda eesti keeles, rõhutades, kuivõrd vale pildi loob ajakirjandus Moskva elust: „Hoidku jumal teid lugemast hommikusi nõukogude ajalehti.”

Saatkonna serviis. Allan Kaldoja pildistas.

Moskva monoloogid: Kui ei oleks näinud, ei usuks

Jurist Allan Kaldoja: Formaalselt võttes oli see ilmselt esimene kord, kui mõne Eesti teatri auks Venemaal festival korraldatakse. Vaba Lava selle au pälvis, ilmselt siis teeme midagi õigesti. Nagu Meierholdi keskuse pealik Elena Kovalskaja ütles: „Vaba Lava ei ole minu jaoks mitte lihtsalt Eesti teater, vaid teater, mis ehitab sildu eestlaste ja venelaste vahel. Ehitada sildu – see on suurepärane töö! Meie tahame ka sildu ehitada. Nii et kuidas Vaba Lava seda teeb, on meile samuti eeskujuks…” Selline tunnustus teeb suurt rõõmu. (Ja sisimas paneb ohkama teadmine, et Vaba Lava vahepealne juhieksperiment oleks oma pimeduses selle gastrolli äärepealt ära jätnud – ônneks on see nüüd minevik.)

Vägev oli näha, kui mõjusalt teater vastastikust arusaamist kasvatab: ligi poolteist tuhat inimest publiku hulgas, kokku sajad etendustejärgseis vestlusringides osalejad, kümned tänukirjad, mis põhiosas kannavad sama sõnumit: „Aitäh, et tulite, teie lood, näitlejad, lavakeel on võluvad ja liigutavad! Oleme eesti teatrisse ja Eestisse armunud! Ootame teie uusi gastrolle!” Eriti iseloomulik oli näitleja Igor Jatsko sõnavõtt, kus ta ütles, et „Kostja ja hiiglase” tekstiga tutvumine ajendas teda teemat internetist ja muudest allikatest põhjalikult uurima, mistõttu olevat II Maailmasõja perioodi ajalugu tema jaoks lõpuks mitmemõõtmeliseks muutunud, ta sai aru, mis meiega toimus.

altTeatrilegend Oleg Lojevski: 21. sajand on tõepoolest palju muutnud. Inimeste valikuvabadus on suurenenud. Ühiskonnal on omad eesmärgid ja ülesanded, ta manipuleerib. Klantsajakirjad nõuavad, et sa ostaks ja ostaks, oleksid igavesti noor, reisiksid, teeniksid raha ja kulutaksid seda. Riigile on vaja, et sa oleksid kuulekas, käiksid tööl ja ei mõtleks väga palju. Õlleärimeestele on kasulik, et jooksid palju õlut, ja ravimikorporatsioonidele, et sööksid peotäite kaupa rohtusid. See rõhumine teeb meist inimesed, kes tahavad tegeleda oma väikeste asjadega. Samas selleks, et sattuda klantsajakirjade esikaantele ja saada 5000 laiki, tuleb teha hoopis teisi asju. Me peame õppima teatris melust ja kõmust mitte sõltuma. Tuleb endasse uskuda. See on tähtis! Ja me peame üksteist üles leidma.

Festival Pojehali on hiigelsuur väikese seltskonna jaoks. Suur huvitav tegu, huvitavad lavastused, huvitavad saatused, huvitavad pöörded ja seosed. Suures plaanis on Vaba Lava Moskvas käik esteetiline sündmus, mis teebki selle erakordseks. See, kui paljud seda taipavad, ei peaks olema tegijate ja korraldajate mure. Meid ümbritseb hiigelsuur informatsiooni üleküllus, see on tänaval, kodus ja televiisoris. Siin on aga festival, mis tõmbab su välja sellest igapäevareaalsusest. Selle, mis sündis, võib paarikümne minuti pärast unustada, aga kui kõik oli õige, siis see kuidagi jääb sinusse edasi kestma. On ehk peidus, aga ilmub välja siis, kui sul seda kõige rohkem vaja on. Aitab olla ka tundlik inimene.

Sellist otsest suurt reaktsiooni on üha vähem, mu meelest kogu maailmas. Kõik manipuleerivad kõigiga. Kõik tahavad seda, mis neile on vaja, mitte sulle. Leia oma tee! Mul on tunne, et Vaba Lava on leidnud mõtlemises ja mõtestamisel oma väikese, aga selge ja arusaadava tee. Täna läheb paremini, homme mitte nii hästi, aga valitud siht ja tee on õige. Ja kogu planeet hingab ikkagi mõtetest, mäletustest, mineviku mõtestamisest, püüdes aru saada, mida toob tulevik. See on meie elu kosmos. Need, kes sellega tegelevad, on õnnelikud inimesed.

Lavastaja Dmitri Jegorov: Vaatasin peale oma lavastuse ka Julia Augi lavastust „Minu Eesti vanaema”. Ja mulle meeldis see , et lavastus oli nagu minu omagi kahes keeles. Usun, et see aitab kuidagi venelasi ja eestlasi lepitada, toob nad üksteisele lähemale. Ja meeldis see lavastuse sisemine liikuvus ajas ja ruumis.

Mulle endale meeldib lavastuste puhul suurem teravus, aga selles lavastuses oli palju lüürilisust. Ja see mõjus. Kusagil teise-kolmanda plaanina ma mõtlesin oma vanaemade peale. Lavastus häälestas mõtted juurte juurde: kust sa pärit oled, kes sa oled, kust sa tuled? Olen näitlejatele ääretult tänulik, et nad suutsid minus üles äratada selliseid tundeid.

Enne teele asumist. Ardo Ran vasakult esimene. Viio Aitsama pildistas.

Helilooja ja näitleja Ardo Ran Varres: Teatridessant oli vägev ja mitmetahuline. Oli (nõuka)nostalgiat, Eesti klassikat värskes interpretatsioonis ja särisevat eksperimenti. Viimase all pean silmas Mart Kivastiku näidendi „Kostja ja hiiglane” nn ettelugemist teatris Škola Dramatitšeskova Iskusstva. Lavastaja Ogarjov oli teinud vene näitlejatega eskiisi, kasutades Viinistul tehtud lavastuse vormi ning video- ja muusikakujundust. See oli ülimalt elus teater, väga võimekate näitlejate tulevärk. Kuna tegu oli ühekordse aktsiooniga, olid näitlejad vabad ja elektriseeritud. Kinnitust sai ka tõdemus, et Mart Kivastik on suurepärane dramaturg. Näha vene näitlejat kehastamas Konstantin Pätsi tema elu kõige raskemate valikute keerises, see oli elamus omaette. Väikese rahva traagiline lugu paisus üldmõistetavaks tragöödiaks. „Kui toimub annekteerimine, siis mõjutab see mõlemat poolt,” tõdes lavastaja hiljem toimunud vestlusringis. Seal läks ka pisut tuliseks, soovitati, et las eestlased mängivad ise oma lugu…

Moskva on arenenud, muutunud läänelikumaks. Põnev on näha, kuidas nõukogulikule kihistusele on läänelik võõp peale tulnud.

Moskvas on keskmine palk 1200 eurot, inimesed elavad küllalt hästi. Linnaruum on puhas ja üllatavalt jalgratta/jalakäijasõbralik. Rahvast on muidugi meeletult palju, metrood on ülerahvastatud. Mõtlesin hirmuga, et mis sellest linnast küll saab, kui näiteks elekter peaks ära minema või toimuks mõni muu sabotaaž. Autosid on meeletult, kilekotte jagatakse iga ostu puhul, kohvitopsid on kõigil näpus, isegi jogurtijäätise söömiseks anti suur paks plastmassist lusikas…seega keskkonnasäästlikkusest ei ole siin juttu.

(Tänavatel on tõukerattad ja jalgrattad, elu juhib nutitelefon, kus taksoäpid ja jagamisäpid, metroopileteid sab osta pangakaardiga viibates, tänavatel sõidavad bussid kirjaga Elektribuss. Restorane ja söögikohti on sadu tuhandeid, neid iseloomustab kõrge teeninduskultuur, inmeste pealt kokku ei hoita. Ühe kaasaegse restorani nimi oli „Zazda krovi” ehk siis eesti keeles „Verejanu” ja disainer oli selle nime kirjutanud suurelt ka ladina tähtedega. Oli ka kunagisest trammidepoost restaureeritud kompleks „Depoo”, kus sealsete sõnul saab maitsta 150 riigi köögi hõrgutisi. Uueks saanud Lesnaja tänaval oli iga saja meetri järel pink jalgade puhkamiseks või, miks mitte, niisama passimiseks. MM)

altVaba Lava juht Märt Meos: Mind üllatas, kui hästi Vaba Lava Moskvas teatakse. Üllatas, et publik võttis vastu kõik lavastused ülimalt soojalt ja lausa nii, et „Transiit. Peatage muusika” sai kutse tagasi tulla. Üllatasid arutelud pärast etendusi – kui palju inimesi neist osa võttis ja kui asjatundlikult arutati. Üllatas siiski ka „Kostja ja hiiglase” eskiisi ettemängimine, see, et venelased võivad meie riigi ajalugu nii autentselt ette kanda ja seda Moskva kesklinnas. Hetkel räägime tõsiselt sellest, et lavastus Konstantin Pätsist saabki tulevikus olema selle teatri repertuaaris. Kui ei oleks näinud seda kõike, ei usuks. Aga nägin.

Üllatas ka Konstantin Pätsi osatäitja Vene staarnäitleja Igor Jatsko etendusejärgne kõne, kus ta teatas, et temal oli siiani arusaamine ajaloost teine, aga „Kostja ja hiiglase” näidend sundis teda süvenema teatmeteostesse ja siis avanesid ta silmad ning ta taipas, et kõik pole päris nii, nagu talle oli õpetatud varem.

(Üks näide ajaloo avardumisest, nagu seda kirjeldas Igor Jatsko: ta oli lugenud näidendist ning teatmikest sellele kinnitust saanud, et Nõukogude Liit tungis Poolale kallale. Venemaal on levinud mõte, et kallaletungija oli Saksamaa. Niisuguste avastuste peale olevat ta oma teatri direktorile kindlalt öelnud, et tahab Konstatin Pätsi mängida. MM)

***

Igor Jatsko ja Mart Kivastik.

Jäägu seda Mokvas käimise sündmuse kajastust lõpetama Mart Kivastik, kelle uus näidend lõpeb nii:Lõpuks Peetrus taipab. Ta võtab taskust taevariigi võtmed ja keerab luku lahti. Lihtsalt ei pruugi see avaneda, aga lõpuks siiski. Taevariigi väravad lähevad lahti ja väravast paiskub saali lummav pimestav valgus… ”

Kõlab muusika, Jethro Tull. „Liiga noor, et surra, liiga vana roki jaoks.“”.

* „Govorit Moskva” oli nõukogudeajal ka Eestis tuttav raadiokutsung „Siin Moskva” ja „pojehali”, mis oli Moskvas olnud festivali nimi, tähendab eesti keeles „läksime”.

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga