Autori Margus Mikomägi postitused

Vaid loominguline nälg ületab tsensuuritõkked

Ma arvan, et ainult intuitsioon aitas mul 2011. aastal lavastaja Mladen Kisselovilt (19432012) küsida, kas maailmas on olemas sellist kohta või korda, kus ei ole tsensuuri. Tark Mladen vastas, et ei ole. Põhjendas oma elu ja teatrikogemuse pealt üsna täpselt: „Raha on tsensor, mis tahes ideoloogia on tsensor, religioon tsenseerib, rääkimata enesetsensuurist.” Kaheksa aastat tagasi ei olnud maailm kindlasti veel nii ärev. Meil ka jagus vabadust ja korda niipalju, et tsensuuri ja loomingulise nälja pärast ei pidanud justkui muretsema. Loe edasi Vaid loominguline nälg ületab tsensuuritõkked

Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud

Kaks argipäeviti äriilmas tegutsevat edukat meest on teinud midagi esmapilgul tavatut: nad on otsustanud panustada raha ja aega, et nende õpetaja mõttemaailm oleks kõigile kättesaadav. Mis neid mehi käivitab ja tegutema paneb?

Sihtasutuse Ülo Vooglaiu mõttepärand* algatajad ja kaasasutajad, Ülo Vooglaiu õpilased Ivar Veskioja (34) ja Indrek Paal (43), kes raamatu „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” valmimisse on panustanud nii oma raha kui aega, räägivad, mis neid on käivitanud ning mis paneb ka edasi tegutsema, et Ülo mõttemaailma kättesaadavaks teha. Ivar tegeleb raamatupidamisäri ja tarkvaraarendusega, Indrek on tegev raudteevaldkonnas kaubaveo korraldamisega.

Sihtasutuse esimene pääsuke, raamat „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” tiraažiga 2000 eksemplari müüdi eraviisiliselt ja kadus kolme nädalaga lettidelt ilma igasuguse reklaamita.

 

Ma tahaks teha sellise üldistuse teie tegemiste pealt, et me riigis on tekkinud materiaalselt kindlustatud inimesed, kes on ära tundnud, et nüüd on aeg ühiskonnale midagi tagasi anda?

Ivar Veskioja (I.V.): Huvitav mõte. See tuletab meelde Peterburi akadeemiku Anatoly Zimichevi mõtteid, mida väidetavalt kasutas oma valimiskampaanias Bill Clinton. Ta kirjutab, et ühiskond ja selle liikmed paiknevad neljas kategoorias. Esimene on külluse kategooria, teine on headus, tähelepanu hakatakse pöörama ka ligimestele. Siis on ilu, hakatakse esteetikat ja harmooniat taotlema. Ja neljas kategooria on tõde. Vastavalt sellele, millises kategoorias etnos on, tuleb valimiskampaania sõnumeid väljastada. Kui vaadata Eesti valimiskampaaniaid, siis sellest esimesest – küllusest – kaugemale tihtipeale ei ole jõutud. Eeldatakse, et valijate enamus on huvitatud vaid küllusest ja soovivad sadat eurot juurde. Tõe kategooria puhul on inimese emotsionaalne värving madal, teadvuse reglementeeritus kõrge ja ta töötab sihipäraselt etnose edu nimel.

Sa, Indrek, kord ütlesid seepeale, kui ma imestasin, et rikas mees teeb õpetaja tarkuse jagamiseks sihtasutuse, et mõtled oma laste peale?

Indrek Paal (I.P.) Niimoodi ongi. Mul on kolm last. Siin on kaks tõde: ma ei ole nii rikas, et osta endale jalgpalliklubi, aga lastele paremat tulevikku luua ja selleks sihtasutus asutada, seda ma saan. Loe edasi Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud

Hiireviu maakodutee äärsel elektriliinil

On küll nii, et kui näed vilksamisi oma koju jõudnud kuldnokka, kes ju mingis mõttes on tulnud sinu koju, siis see kinnitab usku, et maailm veel toimib.

Olen aastaid vähemalt mõelnud isereguleeruvast maailmast. Sellest, et kui üks liik looduses vohama, õilmitsema hakkab nii, et see mõnele teisele liigile ohtlikuks muutub, siis tulevad haigused või miski, mis tasakaalu taas jalule seab.

Maakodutee on iseenesest sõna nagu luuletus. On ka sealt kusagilt teisest ajast. Kui sellest teest kirjutada, siis peaks, et tekiks huvi lugeda, ilmselt kirjeldama lageraieid selle tee ääres. Ja siis need hukka mõistma. Siis oleks mõistjaid. Mu tuttav hiireviu, kes talveks Raikküla tee äärest elamast ära lendab, on aastate jooksul kolinud ühest teeäärest teise. Enne istus paremal pool teed oleval elektriliinil ja pidas sealpool teed jahti. Nüüd juba mitu aastat istub vasakul pool ja jälgib põlluelukate elu, et mõni nahka panna. Loe edasi Hiireviu maakodutee äärsel elektriliinil

Kinos võidutseb„Tõde ja õigus”, teatris „Kalevipoeg”

See, et me eestlastena oma identiteeti kaotama oleme hakanud, peegeldub ka meie noorte loomingulistes valikutes. Kuulasin ühte lühikest intervjuud, kus eile oma esimese lavastuse „Kalevipoeg” eest teatriaasta lavastajapreemia saanud Karl Laumets rääkis üsna samasugust juttu nagu filmi ”Tõde ja õigus” lavastaja Tanel Toom. Noorte jutu saab kokku võtta üsna üheselt – koolis rikuti nende ettekujutus me rahva tüvitekstidest ära. Need tundusid igavad ja ajast-arust. Kui aga tuli süvenemise aeg, osutusid nii Kalevipoja lugu kui Tammsaare saaga pööraselt põnevaks, huvitavaks ja inspireerivaks. See annab mu meelest märku sellest, et kirjanduse õpetamisega ei ole meil koolides kõik korras. Äkki polegi muud viga kui see, et ei leita aega süvenemiseks. Hea, et noored mehed sellest hoolimata selle aja nüüd leidnud on. Äkki leiab me rahvas tänu neile ennast taas eestlastena üles.

Mind vahest kõige erilisemalt liigutab ja rõõmustab teatrikunsti eriauhind, millega teatriliidu juhatus tõstab esile Linnateatri kauaaegse direktori Raivo Põldmaa Loe edasi Kinos võidutseb„Tõde ja õigus”, teatris „Kalevipoeg”

Oota mind, ma tulen tagasi

25. märtsil möödub 70 aastat eestlaste, lätlaste ja leedulaste suurküüditamisest. Eestist saadeti Siberisse 20 702 inimest. Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92 000 inimese. Ja siis loen Vikipeediast, et operatsiooni korraldamisse kaasatute arv ületas 76 000 inimest. Tuleb välja, et iga represseeritu selja taga seisis üks represseerija. Suures plaanis on nii ju. Ja ma ei saa mitte midagi teha, et mõtlen seitsekümmend aastat tagasi sündinust äkki nii: mis saaks, kui keegi plaaniks seda täna? Küllap peaks kurjuse juuri seletama psühholoogid ja psühhiaatrid. Kui palju see mõte, loosung, et kes ei ole minu poolt, on minu vastu, elab meis, 21. sajandi inimestes? Loe edasi Oota mind, ma tulen tagasi

Julia Aug – kas nüüd dissident ka Eestis?

Minu Eesti vanaema”, Narvast pärit Julia Augi autorilavastus on kunstilises vormis isiklik pihtimus asjadest, millest kõva häälega pole kombeks rääkida.

Mu jaoks on selle dokumentaallavastuse võtmestseeniks see, kuidas vanaema (Ülle Kaljuste) õpetab lapselapsele (Laura Kukk) reinlendrit. „Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kus on minu roosiõitse? Teda pole siin ja teda pole seal, ta on läind Ameerika.” Tants jäi lapselapse kehamällu, eesti keel mitte.

Pärast „Minu Eesti vanaema” teist Narva esietendust ütleb lavastaja Julia Aug eesti keeles: „See lavastus on armastusest.” Ütleb hetk enne seda, kui küsib vene keeles: „Kas ma olen nüüd ka Eestis dissident?” Ma ei saa teistmoodi vastata kui jah, mispeale naerab Julia oma nakatavat naeru. Loe edasi Julia Aug – kas nüüd dissident ka Eestis?