Vaimselt plass sügiskirevus

Igas inimese eluetapis toimub midagi tähtsat. Määrava tähtsusega sündmused toimuvad üleminekuetapis.

Täiskasvanuks olemise üks tunnus on ilmselt see, kas sa suudad üksinda olla. Ehk siis elada sellest, mis elab sinu sees.

Mulle jälle jäi põgusal Tallinnas käigul silma see, kuidas me mustanahalised kaaslased tänavatel vahetpidamata telefoniga räägivad. Mitte esimest korda viimaste aastate jooksul ei tekkinud mul küsimus – kellega? Ja sealt siis see peamine – mis asju aetakse? Seekord jäi Balti jaamas silma ükshaaval kaks eestlasest tüüpi ka, kes lõppematult telefonis paraadi juhatasid. No, et oleks mõistetav, siis neil meestel oli paraadi juhatav kõrgendatud hääletoon. Üsna selge, et mõlemad mehed olid purjus. Ainus, mis neid võõramalastest telefoni otsas rippujatest eristas, oligi see maailmavalitseja hääletoon. Ma mõtlesin inimeste erinevusele ja seisundite sarnasusele. Sellele ka, et kas pikalt vestlema sunnib äkki üksindusetunne? Et seisad keset liiklusõlme ja äkki ei tea, kuhu minna või kuidas olla. See ebakindlus paneb alateadlikult suhteid looma. Purjus inimestel on, no oli vanasti, komme rääkida juhuslikult nende teele sattunud inimestega. Nüüd on äkki nii, et selleks kasutatakse telefoni.

Kirjanik Ilja Ehrenburgi romaanis „Julio Jurenito” on tegelane, kes sõitis pikki maid rongiga ja rääkis juhuslikele reisikaaslastele oma elulugu. Nuttis ja naeris, apelleeris inimlikule kaasaelamise võimele.

Kõik läheb mööda

Minust vähemalt poole noorem sõber kirjutab mu lühikese vihje peale, et elan hetkel taas eneses kahtlemise küüsis, mind üldistavalt lohutades: „Praegu tundub olevat suur segaduse ja kahtlemise hetk üleüldse. Viimastel kuudel on mitmel tuttaval tekkinud päris tõsised vaimsed hädad. Ja sel sügisel ei ole mu arust tunda seda mõnusat ja lootusrikast melanhooliat, mis muidu ikka elusaladust hoiab – praegune sügis on vaimselt kuidagi plass ja mõttetu. Aga seegi läheb mööda ja laiemalt pole ju kahtlemiseks erilist põhjust. Nii tundub mulle vähemalt.”

Jah tõesti, kõik läheb mööda, aga enne poeb ta inimese sisse. No näed, ma pean siia kirjutama seda, et sellel me eksistentsiaalsel jutul ei ole mingit poliitilise ega sotsiaalse poole valimise värvi.

Olen selle loo mustandisse tõmmanud hulga sotsiaalmeedias just samal hetkel mu „seinale” kukkunud uudise kommentaare: „ Oksele ajavad pässid, kes näevad yhe silmaga ja on analfabeedid…. ja neid mõni 100 000 vist; Kuradi pereväärtuste kaitsjad, kes kodus naisi tymitavad ja tytreid ahistavad,” on ühed leebemad neist.

Selle lause mõte aga teeb murelikuks: „Ma ei soovi praegu mingist isamaalisusest ja eestlase eripärast midagi teada.” Seesama teravamas vormis: „ Kui keegi hakkab praegusel ajal soiguma sellest, mitusada aastat me siin oleme ja kui lahedad ikka… läheb mul nuga taskus lahti.” Mõtlen, kuidas ma olen just aastate lisandudes hakanud märkama eestlaste andekust, väikerahva suurmehi. Seda selles mõttehaardes, et aitab seletada me püsimist ja püsimajäämist ehk.

Kokast sõber ütleb mulle rahulikult, kui räägin talle alateadlikult tajutavast paanikast, mis maailma valitseb: „Ma käin metsas, söödan rõõmuga meeskonda, teen hoidiseid, loen ja vaatan mõnda head filmi, maskiga teatrisse ei lähe ja vahepeal joon end täis. Muud midagi. Mulle meeldib.”

Varem aitas aspiriin

Maailm on muutunud, valitseb uus reaalsus. Kui aevastad või köhid tänaval, siis sinust pöördutakse ära. Selle asemel, et võtta aspiriini, tormad koroonatesti tegema. Varem, kui oli kehva, oli normiks ennast kokku korjata ja mistahes lubatud töö või tegu ära teha, kõigele vaatamata. Täna on teisiti. Täna pead ennast salgama ja isoleerima, selleks, et kaitsa teisi. Need lood, kus kõrgest palavikust või lähedase surmast hoolimata tehti ära etendus, sest publik oli pileti ostnud ja ootas, on omandanud paremal juhul kauge aja kaja.

Kümme aastat minust noorem sõber kirjutab: „Nii kuradi vanad oleme, et meile on juba kõik lubatud.” Vaidlen oma peas vastu, täna on selline seis maailmas, et põgeneda ei ole kuhugi peale üksinduse. Mujal on samamoodi või veel hullem. Selline uus reaalsus öiste liikumiskeeldude ja muuga. Ja mis üksindus see ka on, kui maailm oma valuga ja kamandamisega, et pead poole valima, saab su arvuti ja telefoni kaudu kõikjalt kätte. Uus reaalsus… Äkki hakata masinaid lõhkuma? Et oma jalajälge reostuvas maailmas vähendada?

Kuristikud

Mõtted lähevad ikka ja jälle mulle armsate inimeste juurde Valgevenes. See, mis seal sünnib. Väljakuulutatud üldstreik on, no ütleme siis, et muutuste esilekutsumise vana võte. Samas on maad vallanud protestid sellised, mida pole kuskil ja kunagi olnud. Uus reaalsus, kus pole kindlaid liidreid, pole poliitilist programmi, pole ka kolme tarka läänest, kes teaksid, kuidas. Midagi sellist sünnib ka Venemaal, Habarovskis. Kummaline – see reaalsus, mis veel pool aastat tagasi oli võimalik, on täna saanud unistuseks. No kasvõi see, et oma sõpru piiride taga veel silmast silma kohtad. Nendega meie mere ääres istud ja vait oled.

Või seegi, et 21. sajandi uudistesse on jõudnud jutud kriisis religioonidest. Samal ajal, kui tehisintellekt ja robootika teevad jõudsat võidukäiku, kui kliimamuutusi uuritakse ja neist räägitakse, kui Kuult leitakse vett… ja psühholoogid kipuvad ütlema, et inimene ei ole oma olemuselt muutunud aegade algusest peale.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga