Kinomaja esietendunud „Niagara ületamine” on mängitud ja lavastatud nii, et jäädki uskuma – inimene võib, kui tahab, õhule toetudes kuristiku kohal jalutada.

Kuna tegu on dialoogiga, siis on asi isegi keerulisem: kui kaks inimest on nagu üks, siis on see samuti võimalik.

Kaks tegelast, maailma kuulsaim köielkõndija – parimas eas mees – ja nooruke tütarlaps, kes nimetab ennast teadlaseks. Lavastaja Priit Põldmaa valis Peruu näitekirjaniku Alonso Alegría näidendi esimese variandi, mille too kirjutas 28aastaselt. Köielkõndija Charles Blondini mängib Indrek Sammul, kellel selja taga ja ilmselt ka sees nii Tsehhovi Ivanov, Tammsaare Indrek kui ka Shafferi Salieri. Noort teadlast Carot mängib naine, kes kolmandat aastat näitleja Draamateatris –

Teele Pärn. ( Ma siinkohal pean selle ka välja ütlema, et raske ja ühtlasi vale oleks nimetada Priit Põldmaad ja Teele Pärna teatris algajateks. Enamik, kes praegu mingis mõttes alustajad, on oma teatriteed alustanud kooliteatris või Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassis. Nii Priit kui ka Teele on viimase kasvandikud. Selle taustamõtteta kipub kategooria noor ja muidugi mingis ulatuses ka vana olema mitte sõna, märkimaks vanust, vaid diagnoos.)

Piiril kõnd

Just inimvõimete piiride ületamise soov on see, mis toonud maailma tänasesse päeva, mille märksõnad on tehisintellekt ja isesõitvad autod. Ka see kurjem pool – tuumapommid, keemiarelv ja troonid. Või siis saab öelda, et teadmiste piiri avardamine on andnud elu elusamaks tegevad leiutised ka kurja käsutusse. Ja ajast aega on olnud neid, kes mõtlevad ja ütlevad, et armastus päästab maailma.

„Niagara ületamine” on ka armastuse lugu. Caro imetleb köielkõndijat ja tahab, et see oleks veel parem, ja parem saab ta olla vaid temaga koos. Ta ei kahtle selles üldse. Suureks teemaks kerkib see, et suurus saavutatakse vaid eri põlvkondade ühenduses.

Läbi aegade on inimene tahtnud lennata. Näidendis ütleb Caro, et Ikaros oli loll. Loll, et tegi endale tiivad ega mõelnud, et mida lähemale ta päikesele lähemale lendab, seda suurem on võimalus hukkuda. Mulle see mõttekäik seal meeldis. Mitte lollus, vaid ühe osa inimeste soov tõusta siin ilmas kõrgemale nii, et unustatakse alla prantsatamise võimalus. Kuidagi iseloomustab suurelt unistamise oskus just noori ja kui sellele oskusele lisanduvad pikemalt elanute kogemused, on olemas kõik võimalused selleks, et ei kukuta kuristikku. Ka võimalus kukkuda jääb, aga ikkagi.

Lavastusest käib läbi ka see teema, et kui tahad midagi suurt saavutada, siis tuleb millestki loobud. Ja eriti meeldib mulle see, et suur eneseületamine, millest lugu räägib, ei tähenda enamikule kogu maailmas ehk muud kui meelelahutust. Kas köit mööda Naiagarat ületav mees või paar, kes üheks saanud, kukub alla või ei kuku? Verine meelelahutus on sügava tunde ja ülesande – mehe ja naise üheks organismiks saamise – ainus osa, mis pälvib aplausi. Irooniline, aga nii mõistetav. Meenub pealkiri „Tavalik ja maine armastus“. See omakorda paneb mõtlema, kas on vahet armastusel Tammsaare romaanides, kus ollakse kahe jalaga maas, ja Alonso Alegríal, kel armastus on sõna otseses mõttes peen köis kuristiku kohal…

Piiritu keskendumine

Priit Põldma dramaturgina oskab lugeda. Pean silmas seda, et oskab lugeda saladust muukivat mõtet pidi. Lavastajana ta laseb lool kulgeda ja vaatajatel ise mõelda, mida nähtust ja kuuldust tähtsaks pidada. Ta ei trikita. Lavastust iseloomustab puhas visuaalne joonis. Mis kasutab ära Kinomaja ruumi võimaluse. Katvalk-lava, publik kahel pool tribüünidel. Peategelased aeglaselt teineteisele lähenemas. Lähenemas nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Mu jaoks, usun, et seesama tunne valdas ka teisi vaatajaid, oli võimalus jälgida nii Indreku kui ka Teele hingamist ja hinge kinnipidamist. Nad olid lähedal. Ja taas siia see rõhutus: olid lähedal ja mängisid ennast lähedaseks omavahel vaimselt ja usun, et ka vaatajatele.

Mõeldes sellest, kuidas iseloomustada kahe näitleja tegemisi, loomingut… otsin sõna, mis ei oleks töö – lendamine ei saa ju töö olla selles lavastuses –, ja jõuan mõtteni, et näitlejad näitasid nende tegelaste siseilma. Sisemist tegevust. Ja huvitavaks, eriti vaatamisväärseks tegi asja see, et siseilma peegeldusi püüti väliselt varjata. Piiril kõndides pole aga ebaausus ja silmakirjalikkus ilmselt kaua võimalik. Kukud kuristikku.

Ja veel üks kummaline mõte, mis tekkis seda köiel kõndimist vaadates. Ikka on me elus selliseid olukordi, kus sa pead valima pooli. Praegune maailm lausa sunnib meid olema mustvalge või vikerkaarevärviline. Köiel kuristikku ületades ei ole vahet, kummale poole köit sa kukud. Tuleb rajal püsida, pannes mängu kõik. Küsimus on, kas elada või surra. Keskendatus on märksõna, mis sobib iseloomustama nii kogu lavastust kui ka mõlema näitleja mängu.

…

Neid mõtteid üles kirjutades on hommik, kus üks noor naine alustab jalgsi teekonda Iklast Tallinna. Ta kõnnib seal, kuhu peaks tulema Rail Baltic. Trassikoridori laius on 350 meetrit, pikkus 213 kilomeetrit. See retk peaks lõppema 28.oktoobril. Kümme päeva otseülekannet kuumalt liinilt.

“Niagara ületamine”

Alonso Alegría

Näidendi on tõlkinud Margus Alver. Lavastaja Priit Põldma. Näitlejad Indrek Sammul ja Teele Pärn (mõlemad Eesti Draamateater). Kunstnik Illimar Vihmar. Helikujundaja Vootele Ruusmaa. Valguskunstnik Priidu Adlas. Liikumisjuht Aleksander Eelmaa.

Pildistas Siim Vahur, ilmus Maalehes.