Kuressaare linnateatri lavastuse „Paljasjalgne Debora” kavalehel on kirjas kirjanik Jaan Krossi sõnad luuletaja Debora Vaarandi kohta: „Hea inimene kurjadelgi aegadel.” 

Urmas Lennuk rõhutab oma luuletaja 100. sünnipäevaks kirjutatud näidendis pealkirjast peale, et luuletada saab vaid paljajalu. Lavastaja Raivo Trass ei lase Debora Vaarandit mängivatel Merlin Kibritsal ja Piret Raukil kingi jalga panna. Mõte, et saabastes luule ei sünni, jõuab lavastuses mitu korda publiku pähe. Eeslaval on rannariba, kus rannakivide riba, mida mööda luuletaja oma luuletusi lugedes kõnnib. Paljajalu on side maaga. Ei Lennuk ega Trass ei kasuta luuletajast kõneldes tanksaapaid. Loe edasi Inimesed vaatavad merele →

 Rakvere teater ja ta ruum on kultuurioaas. Vastasseisu rõhutamata kannab ta sootuks teist esteetikat kui Eestit vallutanud supermarketite buum.

Kõõlume Toomas Suumaniga Rakvere teatrimaja suurel rõdul. Vahime maastikku. Natuke on külma. Pisut on lund. Läbi suurte puude paistval tiigil peegeldub jää.

Mõtlen silme ette jäävat magavat tenniseväljakut vaadates, et ta ei sobi sesse vaikellu. Kultuurioaas, tennisemäng pargis. Tennis sobib oaasi.

Me ei patra. Siis Toomas ütleb: „Pieter Bruegel.” Hetk hiljem täpsustab: „Pieter Bruegel noorem.” Ma kodus leian Brogeli 1565. aastal tehtud maali „Talvine maastik Linnupüünistega” üles. Seal on inimesed jääl. Me Toomasega ka uisutamisest räägime. Kui inimesed on jääl, kui nad uisutavad, siis neil on aega. Me veel otsapidi seda puudutame oma jutus, et oma kodus on kõige parem olla. Loe edasi Rakvere romanss →

Mul on tunne, et Helen Rekkori äsja Rakveres esietendunud lavastuse „See kõik on tema” pealkiri oleks samuti pidanud olema „Ema” nagu Kadri Kõusaare senini oma võidukäiku jätkaval filmil. Ja põhjus pole ainult see, et mõlemat ema mängib Tiina Mälberg. Loe edasi Ema, kallis ema, oled nõnda hea… →