Ses raamatus on võimalik ka pilte pidi teksti sisse minna. Eile hoidsin teda esimest korda käes. Loodan, et ostate, loete ja ei kahetese.
Tiina Kaalepile, kirjastuse Hea lugu pealikule, olen tänulik ta jonnakuse eest. Temata see raamat poleks ilmavalgust näinud. Maalehele ka vähemalt kaks kummardust.
Kaanepildi tegi Birgit Püve. 
Tartu Uues Teatris etenduv „Praktiline Eesti ajalugu“ (PEa) on teatraalne, muusikaline ja gastronoomiline elurõõmusõõm.
Lavastus algab laulva koka Ann Ideoni imestamisega, kuidas tema, „vaene pärdik” on jõudnud nii kõrgele, arenenud eestlaseks, looduse krooniks – toiduahela tippu!? Uue Teatri trupp alustabki maailma loomisega ja jõuab meie aja veidrusteni välja, rääkides ja lauldes: me oleme see, mida sööme.
Loe edasi Eesti esimene folkooper Tartu Uues Teatris
8.03.1946 – 6.03.2017
Kõlab ebakonventsionaalselt, aga samas Sinu moodi, kui öelda kähiseva valuga üsna uhkelt: „Koma pani punkti.” Ikka on valus.
Luiged, lõokesed ja kiivitajad on juba meil tagasi. On varakevad, ebaharilik nagu kevad ikka. Rändlinnud on igavesed tulijad, Sina läksid, igaveseks. Esmaspäevane Aktuaalne kaamera algas sõnadega: „Möödunud ööl lahkus meie seast Kalju Komissarov. ” Sinust siis räägiti, siis millestki veel ja lõpuks, nagu ikka, ilmast, seal oli ka lindude tulemise jutt. Kaks siis, mis tähtsad päriselt. Loe edasi Kalju Komissarov on surnud. Elagu Kalju Komissarov
Neile, kes tahaksid, et vabariigi presidendi sünnipäevavastuvõtu kontsert oleks nagu naabrimehe saunapidu „sünnipäevalaps, sa võta veel üks naps”…
Papist majad, mis kerkisid vabariigi aastapäeva kontserdi lavastuses ooperiteatri suurele lavale, viisid mu mõtte me riigis aastatega ülesehitatud Potjomkini külale. Seda siia kirja pannes sain aru, et küllap paljudele ei ütle see mitte midagi. Tuleb seletada, et 18. sajandi vürstist kindral Potjomkin lasi keisrinna Katariina II Venemaa ringsõidu tarvis ehitada teede äärde papist külasid. Makette, et keisrinnal jääks mulje, kui tihedalt on maa asustatud ja kui hea on Venemaal elada. Loe edasi Kas me juba liiga tihti ei vaja tiitreid?
Ma usun, et sain selle mõtte mõelda Tõnu Õnnepalult. Ta näidendis „Vennas” saadab Hiiumaal elav vend New-Yorkis elavale vennale männiseemneid. Miks ta seda teeb? Selleks ma arvan, et välismaal oleks kaasas tükike kodumaad.
Männi ja muude okaspuude seemneid saab nõnda, et korjad käbisid. Paned need ahju otsa kuivama ja siis puistad käbid tühjaks. Meil Saaremaal metsavahid teadsid, et kidura männi seemnetest kasvavad samasugused kidurad rannamännid. Just sellised, millistest Hiiumaalt New-Yorki õnne otsima läinud eestlane puudust tundma hakkas kord. Loe edasi Männa seemned New Yorki
Liis Aedmaa „Emadepäev” on lavastus emaks olemisest ja laste kasvatamisest. Nii muide iseloomustab oma esimest lavastust ta ise. Ja nii nagu naine/ema ütleb, nii on.
Laval on neli Ugala naisnäitlejat, kes on ka ise emad: Triinu Meriste, Jaana Kena, Terje Pennie ja Kadri Lepp. Kohe lavastuse esimeses pildis, kus naised veel ei mängi, vaid ütlevad võimendatult välja, mis päris elus nende mängu ajendanud taustaks on, nopin endale (ma olen 60aastane) mõtte, millest elu jooksul olen sageli mõelnud: „Aga miks on siis lavastajate ja kirjanike või heliloojate seas naisi oluliselt vähem kui mehi ja vaid murdosal nendest naistest on lapsed?”. Seda ka ütlevad neli näitlejat ja ema kohe publikule, et naiste suurim looming on laps. Loe edasi Nabanööri pidi koos kogu eluks
