See on mitmekordselt sümboolne, kuidas Alatskivil, lavastuses „Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu. ” peetakse kirjandustundi nii, et see muutub teatrikunsti sündmuseks. Imeks. Koos hingamiseks.

Olen ikka läbi aastakümnete kirjutanud, et hea lavastuse sünniks peab paljudele muudele asjadele lisanduma ka pisut õnne. Ja alati jääb see õnneasi seletuseta, jääb kuidagi ehk sisuga sõnakõlksuks. Nüüd „Alguskokkukõla” vaadanuna saan õnne seletada: õnn on, kui kokku saab kolm erinevate elukutsete tipptegijat, kes kõik Juhan Liivist vaimustunud. Ja siis nad räägivad vaimustusega sellest, millest nad on aru saanud. Näitleja Pääru Oja võiks ka üksinda lugeda Liivi luuletusi ja see oleks sündmus, kirjandusteadlane Tanar Kirs võiks pidada loenguid Liivist ja see oleks põnev, helilooja ja dirigent Pärt Uusberg võiks oma kooriga Head ööd, vend esitada Liivi luulele kirjutatud laule ja see mõjuks. Nad seda on kõik teinud ja teevad veel. Aga nüüd on nad koos ja see – „tõstab sind ja teisi üles”. Juhan Liivi tsiteerides võetakse ilust viimne ilu ja valust viimne valu. Vähetähtis ei ole, et see kokkusaamine toimub Juhan Liivi muuseumis, mis ühtlasi luuletaja kodupaik. See, mismoodi Pääru Oja ühes stseenis räägib, et just siin lakas kirjutas Juhan oma surematud luuletused, on nii ehe, et ei märka mõelda, et eks seda lakka ole Liivi ajast mitu korda ümber ehitatud. Tõsi, paik võib olla sama ja Peipsi järve hingamine on tunda, kui sellele keskenduda. Kohavaim on ka alul viidatud õnne osa, kindlasti.

Ajastu vaim

Eks seegi näita tegijate professionaalsust, aga kõik andsid lisaks luuletaja elule ja luulele edasi aja vaimu. Kusjuures nappide vahenditega. Ei olnud kuhjatud ajastu kostüüme ja grimmi. Aga kõigi olemisest tuli ajastu läbi. Kõrvuti rahvaks saamise sooviga tunglakandjad ja need, kes pilku taeva poole tõsta ei saanud, sest töö – kündmine ja külvamine – võttis kogu aja.

Üsna võimsa kujutluspildiga alustatakse. Publiku vaateväljas on tool, millel paarkümment raamatut ja Pääru Oja kommenteerib: see oli kogu tolleaegne eestikeelne kirjandus. Too aeg on siis 19. sajandi teine pool, Juhan Liiv sündis 1864. aastal. Pääru ütleb, et see ei olnud kõige halvem aeg sündida, sest rahvuslik ärkamine oli oma tõusulainel. Alguse saavad me laulupeod.

Aja tegelikku keerulisust sümboliseerivad lisaks tekstidele ka mängupaiga kahepoolsed küüniuksed. Mis avanevad ja aeg-ajalt maailma valgust sisse lasevad ja siis pannakse jälle need kinni.

Uhkelt mõjub ka illustreeriv fotomaterjal, mis projitseeritakse mitte valgele sirgele ekraanile, vaid küüniseinale. See teeb fotod konarlikuks, mis nagu taas iseloomustaks aega, millest räägitakse.

Kuidas räägitakse

Küsisin Pääru Ojalt pärast etendust, kuidas ta loeb Juhani luuletusi. Kas ta mõtleb sellele, kuidas Juhan Liiv ise neid loeks? Pääru loeb neid luuletusi ekspressiivselt, intensiivselt, loeb nii, nagu, ma arvan, enne kunagi ei ole Liivi loetud. Ja Pääru vastab, et ta rohkem mõtleb sellele, mis tundega Juhan Liiv neid luuletusi kirjutas. „Keel on ilus ja rikas. Tihti Liiviga tehakse seda viga, et hakatakse iga pilti välja maalima eraldi. Aga vägi on just selles, et need võimsad pildid tulevad üpris nobedasti üksteise otsa.” Pääru Ojal on ses lavastuses iga luuletuse jaoks eri hääletoon ja tunne. Ta on sellepärast ainukordne, et oskab olla intensiivne ja hell ühekorraga. Ja see paneb teda jälgides ka isikliku mõttemugavuse unustama. Pääru annab Liivi sõnade taha tema maailma. Ja teeb seda lihtsalt. Liivi helin, millest ta luuletab, on Pääru jaoks maailma kõiksus ja see teeb nii Juhan Liivi, tema loomingu kui tema luuletuste esitaja suureks.

Kuidagi nii on see lugu lavastatud, et Tanar Kirs tegeleb muu hulgas kahepoolsete küüniustega ühel, Pääru Oja teisel pool. Üks avab ühtesid uksi, teine teisi ja nii nad teineteist täiendavad. Tanar Kirs ei ole muidugi nii teatraalne kui Pääru Oja, aga ta silmis ja hääles on see vaimustus sees, mida Liivi uurimine talle andnud on. Ta tahab selle edasi anda. Ja see tark vaimustus kannab, jõuab ilmselt iga vaatajani. Nad on partnerid, kes teinetist „laval” jälgivad üsna täpselt ja see teeb ühe jutust teise juttu üleminekud hästi jälgitavaks ja seostatuks, ka mitmepleeniliseks.

Ma ei saa lahti pildist, mis avaneb Tanari-poolsete uste avanedes. Pääsukesed. Vidiit. Jupp niitmata heinamaad. Küll see on uhke, et see on niitmata jäetud. Taamal paistab meile iseloomulik külakiik ja üle selle kõrgub kummaliste pilvedega taevas. Ja on see tunne, et just sellist pilti võis siin näha ka Juhan Liiv.

See, kuidas Pääru Oja lavakujunduse kaks tooli elusaks mängib, vääriks omaette lugu.

Koor ja dirigent tulevad mängu mitmel erineval moel ja on osa tervikust. Olen osa neist Pärt Uusbergi lauludest kuulnud lauldavat Rapla kirikus. Ma isegi arvasin nüüd kuulates, et Pärt on miskit seal ümber teinud, aga ei ole. Nende laulude mõju erinevates esinemispaikades on erinev. Kui kirikus mõjus mu mäletamist mööda piaano puhtus ja haprus, siis Alatskivi etenduses jäid meelde just tõusud. Koori ja dirigendi vägi. Sosinad ja karjed, nagu elus. Mida võimsam on vaikus, seda võimsamini mõjub karje. Isegi ilma karjumata. Neis koorilauludes oli mingi sarnasus sellega, kuidas Pääru luuletusi luges. Ja see veel, kuidas Pääru luulerea ette loeb ja siis koor seda muusikas kordab. Elamuslik, emotsionaalne ja luuletuste poeetiline kujund saab mõistetavaks.

Vari

Juhan Liivi „Vari” oli mu kooliajal n-ö kohustuslik kirjandus. Tanar Kirs rääkis, et Liiv kirjutas „Varju” kaheksa päevaga. Kirjutas nii, et unustas söömise. Jutustus „Vari“ oli tema enda jaoks kõige tähtsam töö. Teose tegevus toimub 19. sajandi esimesel poolel, see kujutab aega, mis eelnes rahvuslikule ärkamisele. Tanar Kirs mõtestas seda jutustust nii, et ma kavatsen selle nüüd oma praeguste teadmistega uuesti üle lugeda, nii huvitav tundub see. „Liivi mõte näib seisnevat selles, et kogu see raske orjapõlve aeg on meie silmadesse tekitanud suure varju, mis ei lase meil näha seda, kes oleme me ise, ega seda, kes on teised. See on väga põhimõtteline asi, mille Liiv välja toob: me oleme rahvana võib-olla ärganud, aga me ei suuda ületada seda varju, mis piirab meie vaatepiiri. See vari on suurem kui inimene, suurem kui Eesti, sellega peab võitlema iga subjekt ja iga rahvas, võib-olla kogu elav loodus,” räägib Tanar Liiv. „Vari” on Eesti eksistentsialism. Ja muidugi ei tahetud seda avaldada ja kui avaldati lõpuks, siis ei makstud Juhan Liivile mitte kopikatki.

***

1913. aasta alguses visatakse Juhan Liiv piletita sõidu eest Tartu-Valga rongilt maha. Ta magab pakasega heinakuhjas ja jääb kopsutiisikusse. Varsti ei jaksa ta enam isegi voodist tõusta. On aasta viimase kuu esimene päev. Õues hakkab sadama lund. Juhan Liiv sureb kell kaks päeval 49-aastaselt vallavaesena. Ta on maetud Alatskivi surunuaeda.

„Ükskord kui terveks saab mõte – ükskord on Eesti riik!”

Eraldi

Kas näitad?

Juhan Liiv

Kas näitad, kuhu kaob mu kodu,
kuhu kaob ta õnn ja rõõm?
Kas näitad, kus on tema tee,
kus tema tuleviku-lõõm?

Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord – kui terve mõte –
ükskord on Eesti riik!

Kas aastatuhanded mingu,
siis vast see haiget ei tee,
et suurte rahvaste kõrval
on vaba ka väikene.

Eraldi

„Juhan Liivi lugu. Alguskokkukõla”

Tekst: Tanar Kirs ja Pääru Oja

Kunstiline meeskond: Tanar Kirs, Pääru Oja, Pärt Uusberg ja Kaur Riismaa

Kunstnik: Aksel Haagensen

Produtsent: Mari Niitra ja Juhan Liivi muuseum

Laval: Tanar Kirs, Pääru Oja, Pärt Uusberg ja kammerkoor Head Ööd,Vend, Taavi Kendra (solist), Aare Külama (klaver)

Esietendus 26.juunil 2026. Plaan on seda mängida ka järgmisel suvel.

Ilmus Maalehes. Kaks portreed, Rebeca Parbus.