Ma ei usu, et „Lõputu suve” näitlejad ja lavastaja Priit Põldma seda plaanisid, aga etendust vaadates ma mitmes kohas tundsin valu, lausa füüsilist, tajudes, kui kiiresti noorus kaob. Mingi sama meeleolu oli õhus, kui enne seda jälgisin lavastaja ja ta sõbra arutelu muutunud maailma teemadel.

Nimelt juhtus nii, et minu juures aias said enne õhtust „Lõputu suve” etendust kokku kaks sõpra, kes käisid Vanalinna hariduskolleegiumis ühes klassis: Henri Otsing (32), kes on täna filosoofia doktorant, jõudis Eestisse mõni päev tagasi Chicagost, kus käis õppimas, ja Priit Põldma (32), lavastaja, dramaturg, kes ise ja kelle Rakveres lavastatud näidend muretseb ökoloogilise kriisi pärast maailmas.

Priit ei nimeta „Lõputut suve” dokumentaalteatriks, mis siis, et see näidend põhineb dokumentidel ja intervjuudel. Pärast etenduse vaatamist mõistsin, et see, mida rääkisime enne õitsvate õunapuude all kriisides vaevlevast maailmast, oli nagu ettevalmistus õhtuseks etenduseks.

Õnneliku juhuse tõttu panin seal aias diktofoni käima. See jutuajamine, mida osaliselt vahendan, kajastab, kui üldistada, põlvkonna maailmavaateid, niisama nagu kliimaprotesteerijatest rääkiv näidend „Lõputu suvi” seda teeb. Me muutume. Palju vanemana julgen isegi öelda, et elame ühe elu jooksul mitut elu.

Kas on lootust…

Kui esiotsa rääkisime Ukraina vallutussõjast ja rahvusvahelisest õigusest, märkis Henri võimalust ehitada kriisis rahvusvahelist õigust edasi: „Mina ei toeta pessimismi või mingisugust moraalset nihilismi. Rahvusvaheline õigus on sama nõrk nagu alati, sellega on võimalik ainult edasi minna. Ma arvan, et on lootust küll… ”

Priit: „Võib-olla see ongi vajalik, et teadlane ei tohi kaotada lootust ja kunstnik ei tohi kaotada valutunnet. See muidugi nii lihtne ei ole, see pole vaid mustvalge. On vaja inimesi, kes tegeleks lahenduste otsimisega, ja inimesi, kes tunneks valu selle pärast, mis sünnib.”

Henri: „Kestlik kahanemine ja majanduse areng… Need asjad pole vastuolus. Kestliku kahanemise all peetakse silmas halva mõju vähendamist loodusele. Miks see ei või toimuda samal ajal, kui majandus kasvab?

Mul on taskust võtta ühe nobelisti tsitaat, käisin teda Ameerikas kuulamas. Üks noor tudeng küsis temalt umbes nii, et elu on ebakindel, meie, noored heidame meelt, mis teie arvate, mis ootusi meil saab tuleviku osas olla? Majandusnobelist ütles sellepeale, et kliimakatastroof on reaalne. Me oleme nii sügaval augus, et ainus viis sealt välja saada on sealt välja kasvada. Kasvamise all pidas ta silmas uut tehnoloogiat, produktiivsuse kasvu, mitte raiskamise kasvu… Ma arvan, et küsimus, kas kasv või kahanemine, on vale dilemma. Miski kahaneb, miski kasvab. Ma ei tea, kui hästi see meil välja tuleb, aga mina ei tahaks küll sajatada, et see meil nagunii ei õnnestu.”

Moraalsed küsimused

Priit: „Ei ole sellist valemit, et mida rohkem sa muretsed, seda vähem kahju sa maailmale teed. Moraalsete küsimustega tegelemine ei tähenda automaatselt, et sa elad moraalsemat elu.”

Henri: „Mulle tundub, et meeleheitel ei ole… Ma ei tea, kas ta moraalselt õige on?”

Priit: „Minu meelest on ka meeleheitel emotsionaalsel skaalal oma koht. Ma ei mäleta, kust see tsitaat pärineb, aga keegi keskkonnaaktivist on öelnud, et küünilisus on kapitalismi võit.”

Henri: „Küünilisuse alusel sa pead silmas siis mis sorti küünilisust?”

Priit: „Seda, et võetakse positsioon, et nagunii ei saa enam midagi teha…”

Henri: „Lihtsalt paanika, ma ei tea, kas see on moraalselt kiiduväärt. Ma ei sildista kedagi hüsteerikuks, aga tahan öelda, et on üliraske ülesanne, mis tuleb lahendada. Aga et lihtsalt olla pahane, et kiiret lahendust ei ole ja keegi seda ei tee, on silmakirjalik. Lahenda! Samas keegi ei oska.”

Priit: „Ma ei arva, et keskkonnakriisi ajal meist kõigist peavad sama kliimaeksperdid. Õigus vabadusele ja kohustus teadvustada probleemi on küll.”

Henri: „Mulle tundub moraalne kohustus, see, et sa üritad saada paanikast üle, ei saa kliimaeksperdiks, aga valid midagi rohelist. Kuidagi panustad. Jube kahju on, kui rohelise mõtlemisega inimene resigneerub või lihtsalt piirdub sellega, et hüüame: kuidas te aru ei saa, et halvasti on. Kurdetakse probleemi üle ja lahendust ei otsita ega ei nähta.”

Margus: „Kas siis on nii, et kui ma lahendust ei näe, siis kurta ka ei tohiks?

Henri: „Novot, see ongi õige küsimus.”

Priit: „See on miski läbipõlemise või väsimuse reaktsioon. Kapitalismi vastuseis on nii tugev, et see kurtmine on reaktsioon vastu seina jooksmise tundele.”

Henri: „Kapitalismi osas jällegi ma ei näe vastuolu. Meil maailma kõige rikkam mees alustas elektriautode tootmisega. Suur roheline võit… Nüüd muidugi tuleb välja, et ega ta nii roheline ka ei ole. Muidugi, Bill Gates on erand. Ülesanne on see, et kuidas saada kapitalistid rohelise liikumise taha.”

Priit: „Kapitalist joondub selle järgi, kust tuul on. Elatakse mugavat elu teiste inimeste ja riikide kannatuste hinnaga.”

Henri: „Muidugi, möönan, et probleem, mida sa kirjeldad, on selline, et meil siin on kõik roheline, aga kõik oma värgi toodame Hiinas… ”

Aktivistid või fanaatikud

Priit: „Ma sellega ei taha kuidagi nõustuda, et kui sa lahendust ei tea, siis sa kurta ka ei tohi. See on oluline demokraatia osa, et sa võid rääkida probleemist ilma selleta, et sina peaksid olema see, kes tegeleb probleemi lahendamisega.”

Margus: „Ma kipun panema aktivismi ja fanatismi vahele võrdlusmärgi. Ja igasugune fanatism muudab pilgu, maailma nägemise kitsaks.”

Priit: „Ma ei ole selle võrdlusmärgi panemisega nõus. Teiseks: kui on noored inimesed, kellele läheb midagi korda, kes valutavad südant ebaõigluse pärast ja seda väljendavad, siis see on ainult hea ja vajalik. See, et mingi asja vastu võideldes tekib olukordi, kus sa lähed mingi asjaga üle piiri, on ka normaalne ja loomulik. Seda on kõigil põlvkondadel juhtunud.

Need keskkonnaaktivistid, kellega mina olen rääkinud, on väga empaatilised, uudishimulikud. Inimesed, kes tahavad rohkem teada saada. Nad harivad ennast. Nad on kohanemisvõimelised inimesed. Mul on hoopis tunne, et meie maailmas on puudus kirglikust võitlusest ebaõigluse vastu. Kui me liiga palju kõike kaalume, siis… Mul on see tunne, et kuni me räägime ja joome teed, on suurärimehed meie maa ja metsa kokku varastanud ja maha müünud.”

See ei ole normaalne

Ja nüüd siis nähtud lavastuse juurde: lavastuse iroonia peitub selles, et plakateid kirjaga „See ei ole normaalne”, mis viitavad kliimakriisile, joonistab kahekümneaastastele ühe tegelase ema, pangatöötaja, keda suurepäraselt mängib Anneli Rahkema. Tal on meeles, kuidas ta noorena fosforiidi kaevandamise vastu astus tõsi, see oli ka protest Moskva vastu.

Kui kiiresti ikkagi muutuvad maailmas arusaamad ja tajud. Tänaste kolmekümneste vanemad mässasid Öölaulupidudel, sooviga, et kapitalism tuleks meie õuele. Fosforiidi kaevandamise vastu astuti ka. Tänased kolmekümnesed olid kahekümneselt kliimaaktivistid ja mässasid kliimasoojenemise vastu, mis ju puhas kapitalistliku majandamise tagajärg. Ja Öölaulupidudel mässajad leiutavad nüüd trikke, kuidas saaks meil keskkonnasõbralikult hakata fosforiiti kaevandama.

Sein ja kliimakriis

Priit Põldma Rakveres tehtud autorilavastuse lõpus ehitavad tegelased enda ja publiku vahele vaheseina. Kujundlikult müürivad ennast kinni. Eraldavad ennast maailmast. Seda saab seletada üsna üheselt: kui me ennast maailmast eraldame, siis on lõpp. Maailma lõpp. Lavastuses on seinal valgustatud akvaarium. Ühele tegelastest meeldib seda lapsest saadik vaadata. Kaladel on hea elu ja nendega on vähe muret – akvaariumis. Ja siis valatakse akvaariumisse rotimürki. See on kliimakriisi võrdpilt.

Priit Põldma ja Rakvere noored näitlejad mässavad „Lõputus suves” kapitalistliku ülekohtu vastu. Tegevus toimub kahes ajas – siis, kui tegelased on 18aastased ja mässumeelsed, ja siis, kui nad on saanud kolmekümnesteks. Tegelane, keda mängib külalisena vabakutseline näitleja Eduard Tee, ütleb oma mässusõbrale siis, et sul on lapsed, järelikult usud sa tulevikku. See on ka suureks kasvamise lugu, mis annab edasi põlvkondlikku elutunnetust.

Olgu öeldud, et lavakujunduseks on lõppematult remondis olev maja, kus ilmselt domineerivad keskkonnavaenulikud materjalid. Kõik näitlejad teevad oma osalisi mingi hapra tunnetusega. Ja see tähendab siin mu jaoks suurt poolehoidu oma mängitava suhtes. See õhkub saali igast repliigist ja dialoogidest. See on teistmoodi tunnetus, ei oska seda sõnastada, aga tunnen ära. Ja see teeb lavastuse jälgimise eriti põnevaks.

Tuletan meelde Priidu öeldut, et ta ei arva, et keskkonnakriisi ajal meist kõigist peavad saama kliimaeksperdid. „Õigus vabadusele ja kohustus teadvustada probleemi on küll.” Just seda ütleb meile ka tema lavastus ja ka kõik näitlejad on selles veendunud nii, et see veenab vaatajaid. See on tulemus, mis iseloomustab väga head teatrit.

Ilmus Maalehes. Lavastuse pildid Joel Väli.