Margus Mikomägi

Tallinna Linnateatrile võiks hiljutise Teatriauhindade gala mängulisuse ja musikaalsuse eest anda parima eestikeelse meelelahutaja tiitli. Kollektiiv tõestas, et ka meelelahutus saab intelligentne olla.

Siseringile oli teada, et gala lavastanud Mikk Jürjensile jääb see viimaseks tööks Linnateatri koosseisulise töötajana. Ma ei tea, kas Mikk ise mõtles sõnale „viimane“ galat mõtestades ja sellele detaile välja mõeldes, aga tihtipeale on mõtlemine, et teed mõnd asja nagu viimast,õnnestumise vundament. Mõni päev enne Teatripäeva Mikuga rääkides ütles ta, et alustab vabakutselise elu lootusega rohkem lavastada ja ennast vähem killustada. Pühenduda ühele tegemisel korraga. Ja veel üks lootus on Mikul vabakutselise teed valides, et nüüd jääb rohkem aega pere ja laste jaoks. Mikk Jürjens on Linnateatri näitleja olnud 2010. aastast, tuli kohe pärast lavaka lõpetamist.

Loe edasi Kolm tarka naist ja teatriaasta →

Emakeele kodu on emakeelses raamatus. Raamatu kodu on riiulis. „Kukeaabitsast” „Epp Pillarpardi Punjaba potitehaseni”.

Eestis elab üle 200 000 üle 70 aastase inimese.

Mina tegin oma väikesesse tuppa uued riiulid. Kuus uut pinda raamatutele koduks. Põhjus oli lihtne, sõbrad jälle ei mahtunud ära ja mulle ei meeldi, kui raamatud on riiulis kahes reas, üksteise taga. Niimoodi ma ei näe neid.

See tuulutamine ja tolmutamine tekitas muidugi mitmesuguseid tundeid. Tolmu pühkides avastasin palju üllatusi, neid sõpru, kelle olin juba unustanud. See tegi tõõmu. Siis aga sattus pihku raamatuid, selliseid väärikaid ja vajalikke ja kvaliteedimärgiga, mille olime ostnud kindla teadmisega – seda peab lugema. Peab, aga… Raamat on avatud, loetud ehk sissejuhatust ja järelsõna, sirvitud ja siis on ta jäänud. Sest järgmine on külla tulnud.

Loe edasi Reis koos Punjaba Epuga Kukeaabitsa ajamasinas →