Jüri Arrak on nüüd pilditaguses maailmas. Vaid aasta tagasi ütles ta ise, et pilditagune maailm on maalide sees. Täna on see tõdemus, jah, igavikuline. Ma tõesti mõtlesin, Jüri, et Sa oled igavene, sest Sinu eluusk… Sa olid vanaks saades noor. Ja seda oli uhke näha, kuulda, tunda. Andis elujaksu.
Sellel pühapäeval, kui ei olnud veel tulnud teadet, et Sind enam pole, rääkis David Vseviov Müstilise Venemaa saates Nikita Sergejevitš Hruštšovist. Sulaajast ja sellest, kuidas ta Moskvas avangardistide näituse laiali peksis.
„Jaan Kross (valvsalt): Oot, oot, Juhan Viiding? See vaevab sind?
Lennart Meri (ettevaatlikult): See pole… niipalju vaev, kui midagi muud.
Jaan Kross (sama ettevaatlikult): Sa ehk, … no kui minu aimamiste suunakompass rikutud pole, siis… sa oled vist solvunud? Sinu riik ikkagi!”
Viimsi Artiumis esietendunud Jaak Jõerüüdi näidend „Lennart. Pöörtooliaastad” on esimene julge katse käsitleda me lähiminevikku kunstiliselt. Kui ma polnud veel etendust näinud, sõnastasin, et „lähiminevikku vaatav lavastus valmistab ette me tulevikku”. Lavastust näinuna julgen kinnitada, et just see aimdub ka lavastustervikust.
Austuseks mõned nähtud lavastust iseloomustavad märksõnad – tegemist on puhtalt sõnateatriga, tegemist on intellektuaalse teatriga.
Lugu, mis peaks defineerima 30 aasta tagust aega, osutub aja voolus täna ilmselt isegi tähtsamaks, kui siis, kui mängitud sündmused juhtusid.
Ivo Uukkivi, kes mängib esimest Eesti iseisvuse taastamise järgset presidenti, paneb Lennart Meri sõnade sisse ka oma soovi. Soovi, milline võiks me riik olla, millisest aust ja moraalist lähtuma, ja see andis ta osale ja sõnadele mitmekordse võimenduse.
Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu raamat „Kirjad” kujutab endast kirjavahetust. Sellest rääkimiseks näis ainuvõimalik kirjutada autoritele kiri.
Pühapäeval, 9. oktoobril. Raplas
Tere, Tõnu ja tere, Jaan
No hakatuseks ja kõigepealt suur tänu teile mõtlemast ja mõtteid jagamast mitte ainult omavahel, vaid kõigiga, keda huvitab. Samas ei teagi, kas ja kuidas see kirjanikega on, kas nad annavad oma mõtteid kadedalt ära või on see loomulik sund. Olgu kuidas on, nüüd need kirjad on raamatus ja see on hea Eestimaale ja maalastele. Taevastele küllap niisamuti, mis siis, et nendelt just palju vastuseid pole tulnud.
Mul oli kange tahtmine selle kirja tervitamise juurde lisada see, kuhu ma enda meelest kirjutan. Kellele, on selge, aga kuhu… Jaan on eikusagil (kõikjal), Tõnu on veerev kivi.
On täiskuu ja sügis. Hilisõhtul, kui ennast magama sättisin, teile mõeldes, paistis aknast sisse täiskuu. Vaatasin teda tükk aega ja märkasin ka ühte väikest tähte. No teadagi, kelle ma selleks mõtlesin. Nüüd on varahommik, kõik ümberringi veel magab, sajab ilusat aeglast sügise vihma ja kuu on impressionistlik. Kuu on udusse mähitud ja tähte enam ei näe.
Teate, kui see teie kirjade raamat minuni jõudis, siis ma kohe otsustasin, et loen seda aeglaselt ja kiirustamata. Niimoodi, et lasen raamatul endaga kaasas käia, portfellis mu liikumisi kaasa teha. Lasin tal olla nii, et ta ise sai kaua mu silme ees olla. See tundus kuidagi ainuvõimalik, sest need kirjad rääkisid mu jaoks elu valust ja sellest, et valus see võlu ongi. Äkki saab selle sõnastada ka nii, et teie mõlema kirjades on oskus tähele panna seda, mis meid kõiki ümbritseb, aga me ei pea seda tähtsaks. Märkamise oskus, jah.
Ülo Vooglaiu raamat „Elanikust kodanikuks“ ilmus äsja üllatuslikult usbeki keeles. Ei saa päris nii öelda, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, aga see teos on hakanud lendama just endistes nõukogude vabariikides: lisaks vene keelele on raamat tõlgitud ukraina keelde ja ilmselt on tulekul kasahhikeelne väljaanne.
Ülo Vooglaid kirjeldab, kuidas talle ootamatult helistas Usbekistani ülikooli õppejõud ja küsis luba raamatut „Elanikust kodanikuks” avaldada. Helistaja rääkis, et on seda tõlkinud kaks aastat ja vahepeal isegi kahelnud, kas saab sellega hakkama. „Kuidas te sellesse suhtute?” küsis tõlkija Vooglaiult. Too vastas: „Väga tore. Mis mul selle vastu saab olla.”
6. oktoobril 1992, andis me taastatud iseseisvuse aja esimene president Lennart Meri ametivande, pidas kõne ja oli ta esimene tööpäev presidendina.
16. oktoobril 2022 esietendub Delfi Meedia produktsioon Jaak Jõerüüdi näidendist „Lennart. Pöördtooliaastad”. Lavastab Karl Laumets, Lennart Meri on Ivo Uukkivi.
Näidendi üks tegelane on Ajaloo Hääl, keda lavastuses mängib Anu Lamp.
Toon siin tänase tähtsa päeva puhuks ja lavastuse tutvustuseks katked sellest, mida märkas toonasest ajahetkest Ajaloo Hääl (las te kujutluse käivitab see, et seda räägib näitleja Anu Lamp):
Läheneb 1992. aasta lõpp. Eesti kaitseminister Jüri Luik on kahekümne seitsme aastane noormees, Eesti peaminister Mart Laar on kolmekümne kahe aastane noormees, Eesti president Lennart Meri on kuuekümne kolme aastane.
Taastatud iseseisvuse teise talve hakul on Eesti linnad täis külmi kortermaju, nende kütmiseks ei ole ressursse. Eestit pool sajandit valitsenud välisriigi relvajõud paiknevad endiselt Eesti territooriumil, selle kontingendi isikkoosseisu suurusjärk on erinevate hinnangute järgi umbes kolmkümmend tuhat. Pluss suur kogus militaarset metalli, sealhulgas 30 tonni rakettrelvi. Eestil sõjavägi puudub. Eesti uus põhiseadus on vastu võetud rahvahääletusel.
Eesti esimene sõjajärgne president valiti Riigikogus 6. oktoobril. Samal päeval peetud esimeses presidendikõnes Eesti Televisioonis kordus neli korda sõna „õigusriik”. Muud tähtsamad kõne märksõnad olid: eesti jonn, eesti tahe, vaba eurooplik demokraatia, privatiseerimine, peremehed, avatud ühiskond, võõrvägede väljaviimine, kodanikud, lootusrikas tulevik. Vähetähtsaid sõnu kõnes ei esinenud. Kaali kraatrit president kõnes ei maininud.”
Näidendit lugenuna ja ka ühte lavastuse proovi vaadanuna tekib mul ootamatu tunne, et me lähiminevikku vaatav lavastus valmistab ette me tulevikku.
Ivo Uukkivi: Lennart lavastas mängeldes Eesti riiki
„Nägin unes, et Lennart Meri tuli minu juurde heledas ülikonnas, lips ees ja pintsak käe peal rippu, ning küsis: „Kas teeme teatrit ka?“ Kui Karl Laumets mõni aeg hiljem ühel hommikul helistas ja Lennarti osa pakkus, olin mõne hetke sõnatu ja siis ütlesin jah.” See on Ivo Uukkivi lugu.
Kuidas on sündinud Raplamaa kohanimed, millest üllatavalt paljud algavad r-tähega? Kuidas sealsed inimesed endale perenimed said? Millised nimed on Raplamaal populaarsed praegu? Milline on Raplamaa murdekeel? Need on vaid mõned küsimused, millele leiab vastuse Raplamaa koguteose värskelt ilmunud kolmandast osast.
Esmaspäeval esitetud uues raamatus leidub keeleinimeste tähelepanek, et huvitava joonena torkab just Raplamaal silma r-alguliste kohanimede rohkus – eriti Rapla kihelkonnas (Raela, Raikküla, Raka, Rapla, Riidaku, Rõkalu, Rõue, iidne Rakvere talu Lipametsa külas –, mis tundub kõvasti ületavat tavalist r-hääliku sagedust sõnade alguses.
Värskest raamatust saab lugeda näiteks sedagi, millele toetub raplamaalaste keel ning kus paiknevad silmapaistvamad küla- või aleviarhitektuuri näited.
Anne Ummalas, Raplamaa rahvarõivaste entusiast ja meister, oli esitlusele tulnud rahvariietes.
