Mul on selline tunne, et Jaan Tätte tahab oma näidendis „Õnnelik tund” vaatajaile muu hulgas öelda, et elus vahel märkamata jäävad lihtsad olukorrad tegelikult määravad elu. Meie kõigi elukõrtsi nimi on Jaanil seekord „Ära muretse”.

Jaani laulusõnad, mis suurel osal eestlastel on peas, on peas just nende lihtsuse pärast. Lihtne on ilus, saab ka öelda. Näidendis „Õnnelik tund” on Tätte lihtsale lihtsusele lisandunud miski elutarkuse mõõde, sügavus. Lavale jõuavad olemise filosoofia elumudelid. Just mudelid, mitte et on üks ja õigesti elatud elu. Ja juhus otsustab asju enamasti, inimese enda otsusest vähe hoolides. Jaan valdab nüüd paradokside kunsti meisterlikumalt kui varem. Elu jälgimise kogemuse viljakas tulemus, mis muud. Ta „Õnneliku tunni” argipäeva on pühapäev ja meri sisse kirjutatud, mu meelest isegi nii võib see olla, et ta ise seda ei teadvusta. Loe edasi Olemise talutav kergus Jaan Tätte näidendis →

„Mis vahe on ametnikul ja kanal? Kana muneb ja siis kaagutab, ametnik ainult kaagutab,” ütles vana Luua kooli metsamees endast poole nooremale sama kooli vilistlasele ja mõlemad noogutasid mõistvalt. Mehed said kokku kokkuleppeta. Näib, et juhuslikult.

Sellesama pühapäeva hommikul, kui metsamehed minu kuuri all juhuslikult kokku saades tuttavaks said, vaatasin oma Facebooki seinalt ühte vana, arvan et läinud sajandi 60ndate aastate filmijuppi. See oli nõukogude aeg.

Seal Arkadi Raikin rääkis mõistuloo: „Ühes metsas töötas Karu jänesena. Loe edasi Palju õnne argipäevaks →

Sirje Endre on valinud Merle Karusoo erinevatel aegadel avalikult väljaöeldud mõtted, kõned, esseed, tsitaadid, need mõttetervikuks sidunud ja ühtede kaante vahel avaldanud.

Ma üsna meelega ei lisanud sellesse loo avalausesse tegijanaiste tiitleid. Merle Karusood iseloomustab lisaks öeldule, mis kirjas, ka see, et raamatu sisekaanel on kirjastaja Endre teda koos Katrin Saukasega konsultandiks tituleerinud. Loe edasi Tunnistamisi” – Merle Karusoo kaalukausil vaetud mõtted →

Kett on nii tugev kui on tema kõige nõrgem lüli. Kammerooperi „Emajõe ööbikud” sünni üle Tartu Uues teatris saavad uhked olla kõik nägijad ja kõik tegijad.

Oma sõnu kinnitamaks, tuleks kombekohaselt alustada helilooja Alo Põldmäe kirjutatud muusikast. Ma aga ei saa kuidagi lahti tundest, et tuleb alustada sellest, mille Ööbikute kunstnik Kristiina Põllu on peitnud 150 aasta taguse Eesti laulupeo korraldajate suurde seinakappi. Selles seinakapis on peidus ühtehoidmist vajav rahvas. Neid me ei näe. Nemad ilmuvad selges eesti keeles oma meelt avaldava koorina publiku ette siis, kui on vaja sõnadele kaalu anda, kui teisiti enam ei saa. Ja reaalselt on kapis peidus keisri pilt ja Eesti rahvarõivad, papa Jannseni napsipudel ja Lydia Koidula hinge ülendavad luuletused. Ka mustad kaabud, kui mu mälu mind nüüd alt ei vea. Loe edasi Eesti laulupidu Donnerwetteri ja tšort poberii vahepeal →