Ma nüüd laon siia erandkorras kuus pilti jutti alljärgneva loo ilmestamiseks. Saage tuttavaks Klaudia Tiitsmaa.

 

Klaudia Tiitsmaad pildistas tema Türi kodus Viio Aitsam.

 

Mis ime see on, mõtlesin, nähes, kuidas mu jaoks täiesti tundmatu näitleja Klaudia Tiitsmaa Rakvere teatri suvelavastuses „Hullumaja suvepäevad“ Üllar Saaremäe ja Toomas Suumaniga võrdse siin ja praegu tunnetusega oma osa teeb. Kuidas see võimalik on?

Kaludia kutsub meid Türile vanematekoju külla. Mu esimene üllatus järgnevate reas on see, et metsalaval habras ja pisike Klaudia on suurem kui laval. Saate aru – on elus hoopis pikem. Midagi sellist ei ole ma oma teatrivaatamisaastate jooksul kogenud, vastupidist sageli.

Klaudia Tiitsmaa õpib Viljandi kultuuriakadeemias näitlejaks, aasta kooli on veel ees. Kui ta ema, nukukunstnik Resa Tiitsmaa hiljem oma loomingulisi nukke näitab, küsin temalt, kas ta luges Klaudiale muinasjutte õhtuti? Saan teada, et luges, aga rohkem mõtles välja ja rääkis oma lugusid, ulmet ja realismi. Ja see mind äkki enam väga ei üllatagi.

 

(Me ajame juttu Klaudia ema pisikeses ateljees.)„Kunagi me elasime siin pisikeses toas kolmekesi. Pikalt elasime. Küsisid, kui vana ma olen, septembris saan 22.“ räägib Klaudia Türi elust armsasti.

 

No jah, siis sul väga suurt teatri vaatamise kogemust ei ole.

(Klaudia sosinal) Ei ole. Käputäis.

 

On sul lemmikuid?

Ma aimasin, et sa seda küsid, lemmiknäitleja, lemmiktükk, lemmikteater…

 

…mingi suund?

Ma oskan selle põhjal rääkida, mida ma ise olen teinud. Mis asjad mulle meeldivad. Mulle meeldib teha tööd nii, et ninast veri ei lenda. Et on mõnus, et saan öelda: kihvt oli, kihvtilt tegime ja hea oli teha. Ma arvan, et see võiks olla näitleja elukutse eelis. Ma ei oska midagi vägisi teha.

 

Kes teid Viljandis õpetavad praegu?

Kalju Komissarov ja ega rohkem polegi. Jaanika Johanson aegajalt, mõned hääleõpetajad ja natukene liikumist. See teema on meie koolis nii hell asi, et sellest ei oleks vist hea kirjutada.

 

Kadestate te Krahli kursuslasi ka?

Ei kadesta. Mkõõ. Mina ei oleks Krahlis hakkama saanud.

 

Miks?

Mulle tundub, et nemad tihti teevadki nii, et ninast on veri välja. Mina ei ole selline, mulle meeldib rahulikult vaadata. Nii, et vaat täna ei ole üldse proovi tegemise tuju, lähme koju. See ei tähenda, et lavastust ei tule, tuleb ikka, aga ei pea tegema öösiti. Kui ei arvestata sellega, et näitlejal on ka oma elu, siis ei ole mõtet teha. Noh mõningad inimesed sellega ei arvesta, aga…

 

…aga kui me jõuame „Hullumaja suvepäevade“juurde, siis…

…see oli nauding. Ma olen suur magusasööja ja see oli nagu jäätise söömine, mille peale on pandud maasikaid ja vahukoort, kondentspiima. Mmmmm!

Urmasega (Urmas Vadi, tüki autor ja lavastaja – MM), ma arvan, ta on maailma kõige müstilisem mees, keda ma olen kohanud. Temas on eri tahke nii palju, ma olen neist ehk kolme näinud. Tema töötegemine on rahulik ja harmooniline.

Ingomariga (Ingomar Vihmar, lavastaja Draamateatris, kus Klaudia mängib külalisena tükis „Naine minevikust“ – MM) ka seda moodi, tulime kokku nagu indiaanlased – vaistu peale. Olime koos, tegime proove rahulikult ja läksime vaistu peale laiali. Mulle meeldis, et ma teadsin, kellega ma lähen lavale koos, sest me rääkisime palju, kõik rääkisid. See aitas laval olles.

Ma tahaks sellist tööprotsessi ise ka luua. Me hakkame nüüd koos kursakaaslase Valloga…

 

Vallo Kirs, mängis filmis „Klass“?

…jah, minu noormees. Me hakkame koos Ugala teatris tegema „Idiooti“, tema lavastab, mina mängin Aglajat. Tean, et mängime väikeses saalis ja 1. augustil on esimene proov. Vallol on hästi jõuline stiil, mulle tema puhul meeldib hirmsasti see, et tal on alati midagi öelda ja ta ei tee ühtegi asja, kus pole midagi öelda. Ja ta ütleb selle ära. Ta armastab teatrit, ma arvan.

 

Muretsed ka Vallo pärast?

Muidugi muretsen. Ma olen talle rääkinud, et tema stiil… ma ei tea, ma ei tea…

 

Miks Dostojevski noortele meeldib?

Ma ei tea, mina teeksin rahulikumaid asju küll. Aga mul on nii hea meel, et Vallo mind sinna tahab. Ilusad kleidid pidid tulema!

 

Ja see on tähtis?

(Hüüab õnnelikult) Muidugi on! Mmmm… Mu üks unistus on, et saaksin mängida sellist femme fatale´t, kes tuleb lavale ja tal on meeletud kuhjad kauneid kleite, parukad ja ta saab olla seal koos kõige ilusamate meesnäitlejatega, kelle ta ise on välja valinud!

 

Jah, Üllar Saaremäed sa ilmselt partneriks ise ei valinud, aga tema on ju ka väga ilus mees?

Muidugi on. Ühes heas tükis peab olema üks vanem mees ja noorem mees ja kõik peavad minu järgi jooksma.

 

Ma uskusin seal etendusel kahtluseta, et sa Üllari mängitud kummalist doktorit armastad.

See ongi teatri võlu, et laval tekib täiesti teine maailm. Üks asi on seda lugeda või teiste käest kuulda, aga mina ju seda nüüd alles avastan. Ongi nii! Elus saan Üllar Saaremäega tuttavaks, ta on huvitav, natuke edev, teeb nalja. Aga laval tekib plaksti hoopis teine suhe ja ma ju proove alustades ei tea, kuhumaani meie lavasuhe jõuab. Kas ma räägin väga segaselt?

 

Ei üldse.

Ühes tükis on minul temaga selline suhe. No ta ei ole ju inetu mees, aga selles tükis on rohmakust rõhutatud, on suured paksud prillid, tossa-tossa. Aga mina armastangi teda sellisena, selles rollis. Ma armastangi, Eda armastabki. See tunne on täiesti olemas. Pärast etendust muutub see suhteks, mis on hoopis teine suhe. On jälle Klaudia ja Üllari suhteks. Mingis kolmandas tükis, kus me koos peaksime mängima, on jälle teistmoodi ja, tead, see on nii põnev. Mulle niiiiiiiiiiiiii teatris meeldib!

Mulle meeldib, kuidas me tegime Urmas Vadiga „Isa“ lavastust. Mingid asjad jäid seletamata, oli see hetk. Lihtsalt tulime ja olime selles hetkes. Urmas lavastab mu meelest… ta mõtleb kõrvadega.

 

Kas on suur vahe teha teatrit oma kursusekaaslastega või juba kutseliste näitlejatega?

Vist ei ole. Teatris on mugavam, võibolla.

 

Mugavam?

Lihtsam. Sest tudengid on natuke rabedad veel, me kardame eksida, pingutame üle. Vana näitleja… Toomas Suumann ütles, et diletanti katsu sa lavalt ära saada, professionaali katsu sa lavale saada! Vanad näitlejad ongi sellised, et lava taga on neil külm ja paha ja sääsed söövad, aga nii kui lavale astuvad, teevad super hästi. Nad teavad, mida teevad. Noor näitleja mõtleb, mul on kolm sammu vaja teha, esimese sammu astun tavaliselt, teisel teen hüppe, kolmandal keeran ümber ja siis veel keeran tagasi. Ei ole ju vaja sellist trikitamist. Trikitada on lahe noortega, sest meie veel viitsime.

Ma Ugala „Karlssonis“ olen väikevenna vanem õde. Sügisel mängime jälle. Tringel-trangel suures teatris. Väga eriline tunne on sellest, see oli mu esimene päristeatri kogemus ka. Esimene on ikka eriline.

Minul oli Draamateatris Ingomariga tehes väga keeruline. Ta lubab näitlejatel oma rolli täiesti ise teha. Ütleb, et siin on lava, kujundus tuleb selline, tekst on siin, kostüümi vaatad endale ise… ma panen mussi peale. Olin enda meelest seal väga habras, teised aitasid, aga ise ma ikka kartsin. Nendel näitlejatel, kes on juba kaua olnud teatris ja kes mõtlevad, et ei tea, kas hakata koduaias kasvuhoonet pidama või mitte, on nii täiega põnev. Mõtle, ma saan ise teha kõike, mõelda välja, kuskohas on pingeseisundid, kus on see ja teine ja kolmas emotsioon ja miks.

Ma kartsin seda, et ma ei ole hea ja võib-olla ma rabelesingi ülemäära. Lahe asja juures oli see, et Ingomar ütles juba eos „mitte midagi ei saa valesti minna, kõik on õige“.

 

Kulla laps, ma usun, et kümme aasta teatris olnud näitlejad ei jaksa enam ammu ise midagi uut välja mõelda ja ootavad hinge kinni pidades lavastajat, kes neid edasi aitaks.

Mulle hoopis tundub, et neid lavastajaid on palju, kes ajavad näpuga järge ja ütlevad, et siin tule sellise tundega sisse, tee niimoodi ja naamoodi.

 

Jah, ja siis sina näitlejana, kui oled proff, teedki. Ja lisaks pakud oma variandi, mis ju kindlasti võiks olla, see ongi proovimine, sõna otseses mõttes. Muidugi lavastaja võiks ideaalis asju teada. Näitleja sõna tuleb ju sõnast “näita”, näita mulle, näita publikule, ära jutusta.

Minul on keeruline, sest ma ei tea, mis on õige. Samas seal Ingomariga mulle tundus, et teistel näitlejatel oli väga lihtne. Nad tegid täpselt nii nagu neile meeldis, mõte tuli ja see tehti ära. See mõjus päris maailma moodi laval. Iga kord oli uus, mis siis, et sõnad olid ette antud.

Ikka ise peab oskama ennast lavastada, äkki ma järgmine kord oskan rohkem. Ma õpin.

 

Oled sa märganud, et teatri juures on olemas ka teine tahk, selline kadedusest kantud ka?

Kaaa? Seal ta kõnnib küll, jah, käsikäes kõige muuga. Tüütu on see kadedus. Mulle meeldiks, kui inimesed seda tunnistaksid, et jah, olengi kade. Ja kui see on välja öeldud, siis see muutubki ehk heaks kadeduseks. Väljaütlemine lahustab kadedusest vähemalt poole ja inimene ei lähe seest ussitama. Aga kadetsetakse salaja, see ongi inetu. Kahju on aksi (lava külgkardin – MM) taga kadetsejatest.

 

Sinul on hästi läinud väga.

On jah. Ma loodan, et läheb edaspidi ka. Et õnne oleks. Ma arvan, et minu sattumine Viljandisse näitlejaks õppima on osa minu õnnest. Ma ei tea, kuidas Tallinnas oleks läinud. Hästi? Halvasti? Ma ei tea, kuidas seal on. Viljandis on õnne küll! (Pikk ja pikk vaikus).

 

Räägite te kursusekaalsastega omavahel, mis pärast kooli saab?

Jah. Näitlejaid on hästi palju. Ikka räägime. Mingi hirm ilma peale jääda on nüüd natuke väiksemaks jäänud, aga me Valloga rääkisime sellest juba esimesel kurusel. Mis saab siis, kui tema läheb Tartusse ja mina ula peale või Viljandisse. Mis saab siis, kui oleme lahus? Kas minna edasi õppima? Reisida?

Me hiljuti rääkisime sõpradega sellest, mis oleks siis, kui meil õnnestuks Ugalasse tööle saada, et kas me läheksime? Tuli välja, et teised peale Vallo ja minu polnud sellest mõelnud. Meie küll oleme arutanud siinseid võimalusi tänaseni välja.

 

Aga kas te siis tahate? Pealinna tuled on värvilisemad ja kostüümid kirevamad?

Kleidid, kleidid… ma ei tea.Mks mitte olla Ugalas. See ei tähenda ju, et jääme siia nii kauaks, et siit pensioni saama hakkan. Ma arvan, et seda ei ole ka inetu öelda. Võib-olla läheb nii, et me saame Ugalas alustada ja keegi saab veel meie seast ja teater läheb nii käima, et Ugala ongi see teater, kus on kõige parem näitlejatel. Siis miks mitte, elu lõpuni.

Ma ju ei tea, kuidas läheb. Mul on meeletu unistus ja igatsus teha nukufilmi. Teha väikeseid tegelasi, kuidas siilikene läheb koopasse. Taolisi tegelasi teha ja näha, kuidas nukk võib elus olla.

Kuidas ma olen unistanud ja püüdnud üleval olla öösiti, et näha, kuidas nukud öösel üles ärkavad ja elus on. Mis kell? Unistanud sellest, et näeksin päkapikku.Seda kõike saab nukufilmis teha, animatsioonis. Äkki ma lähen seda õppima, mis ju ei tähenda, et ma ei oleks näitleja edasi. Ma ei tea.

Äkki lähen välismaale kängurusid kasvatama ja tagasi tulles proovin uuesti orbiidile pääseda ja näitleja olla. Ma ei tea, ma olen ju väike alles. Unistan ainult palju. Tööd teen kõvasti.

Samas öeldakse ju, et asendamatuid näitlejaid ei ole.

 

Jah, aga ma lausa tean, et inimesed on asendamatud. Ma tean.

Mina usun seda ka.

 

Minu inimene on minu jaoks asendamatu. Ma ei saa endale uut ema. Tingimusteta armastus.

Väga ilus. Ma tean. (Vaikime nagu vanad tuttavad.)

 

Palju sa elus lugeda oled jõudnud?

Ma ei saa sellega kiidelda. Ma ei ole väiksest peale lugenud, hakkasin raamatute vastu huvi tundma üsna hilja, sellepärast mu loetud raamatute riiul on lühike.

 

Kui teised lugesid, siis sina joonistasid, küll ma tean.

Ma enne teie tulekut, kah, joonistasin siin. Illustreerin inimeseõpetuse töövihikut. Näed, siin on Malle, Malle ema ja tädi Elli, siin on matkavarustus. Ja sellel pildil on Kuldar arsti juures, tal pannakse jalg kipsi. Tekst on olemas, mina teen pildid.

 

Ja sulle makstakse selle eest?

Jah. Mulle meeldib joonistada. Üks asi on töövihik.(Sosistades) Tahaks oma lugusi kah niimodi joonistada.

 

Milline su suhe loomadega on? Mis ukse peal peesitanud kassi nimi on?

Kassi nimi on Kass. Ämblikke ma kardan ja koera mul pole kunagi olnud. Kassid on targad, neilt on palju õppida. Meil oli köögis remont, kass oli harjunud väljas käima köögi uksest. Siis ta tuli jälle ja köögi põrand oli üles võetud. Vaatas pikalt seda auku, mõtles, astus tagasi ja läks aknast seekord. No on tark.

 

Sa ütled, ja kummaline, ma usun sind, et oled õnnelik. Aga palju sa näed seda, et maailm päästmist vajab, et on palju valesid ja kurbasid asju ilmas?

Ega eriti ei mõtle. Mina vabatahtlikult sõtta ei läheks. Mina ei hakka revolutsiooni tegema. Vallo tahab revolutsiooni teha. Ta ütleb, et tema ajastu on Prantsuse revolutsiooni aeg. Minu jaoks on ideaal romantismi aeg – istuda roosipõõsa all ja luuletusi lugeda.

 

Aadlipreili.

Uhkes kleidis! Mmmm. Aeg-ajalt mulle heidetakse ette, et ma olen nii vähe revolutsiooniline ja tahan rahulikult hõljuda.

 

No aga kas sul ei ole siis kahju õnnetutest inimestest, sa ikka näed neid?

Näen ja mulle läheb see hinge väga, väga. Ma ei saagi edasi minna, kui tee on täis vihmausse. Kui inimesed ei vaata, siis ma korjan neid tee pealt ära, aitan nad üle tee. Mul on vahel selle pärast piinlik. Aga ongi neist kahju, kui nad autorataste alla peavad jääma.

 

No näed.

See on poeetiline. Ma ei lähe päriselt pomme panema.

 

Sinu moodi naised ei peagi minema, mehed lähevad.

(Läbi hammaste) Aga me saaksime teatris revolutsiooni teha, saaksime teha sellise tüki, saaksime Ugala pea peale pöörata.

 

Saategi.

Mina olen selline, kes tuleb proovi ja teeb kaasa, kui see kõik enam-vähem minu vaadetega sobib. Mina ei lähe kabinettidesse mõtteid läbi suruma ja tõestama, et see, mida me teha tahame, on tähtis. Ma tahan olla laval ja mängida. Ma ei taha võidelda, mulle tundub, et kui tegeleksin võitlemisega, siis kaoks midagi minu seest ära. Ma räsiks ennast ära… (Vaikus)

(Suhteliselt aeglaselt) Muidugi minu unistus on saada maailma parimaks näitlejaks. Ma ei saa selleks kunagi, kui hakkan tegelema valede asjadega.

 

Jah, ära tee jah, kui saad, neid asju, mida sa ise tunned, et ei taha teha. Nii on õige.

Teised tahavad, et ma ka võitleks, et siis on eesrindel rohkem inimesi. Need on need noored, kes mul siin on, kellega me käest kinni hoiame ja varsti sõtta läheme. Kui paber on käes, siis tuleb hakata kuskil kohe sõdima maailma parima teatri eest, et saaks kuskil luua parima teatri maailmas. Aga mina tahan vaid parim näitleja olla.

 

Oh, ma kujutan ette sind teatris, kuidas õmblejad su käest vatti saavad.

Küsin nipsakalt kunstnikult, kas pitsi polegi seekord kleidil, liiga vähe on, mis mõttes!!?

Mul on juba praegu tegelikult õmblejatega väga hea suhe. Ma teen nukke ja ma saan õmblejatelt kangajääke, et neid teha.

 

Nukke teed selleks, et müüa neid?

Eeii! Ma olen hästi naiivne nüüd, aga ma olengi naiivne.

 

Ole, selles pole praegu midagi halba.

Mulle väga meeldib selline mõte: kunagi ma olen ema, mul on kodu ja kass ja lapsed. Ma tahan, et mu lapsed mängiksid minu tehtud nukkudega.

Minu ema tegi mulle nukke ja mulle need väga meeldisid, ma tahan, et mu lastel oleks ka nii.

Ma kirjutan päevikut selle mõttega, et mu lapsed saaksid seda kunagi lugeda. Ma muidugi mõtlen, kas nad peaksid kõike teadma, mida ma läbi elan, aga kurat, nad nagunii teevad kunagi kõiki samasid asju. Ma väga tunnen puudust sellest, et ei saa võtta ema päevikut lahti ja lugeda sealt: jah, ta on ka kunagi olnud sarnases olukorras, järelikult meil on midagi ühist. Ma tahaksin lugeda seda, kuidas minu vanaisa oli tige? Vanaisa oli mulle meeletu iidol. Kuidas vanaema vanaisaga rääkis? Mida nad koos tegid? Milline nende päev välja nägi, aastavahetus, mida nad tegid, mida mõtlesid? Ema ka ei mäleta ju.

 

Sa saad ette kujutada…

…no vot, ette kujutada ja sellega lavale minna, fantaasiaga. Ma tahaks lugeda. See oleks siis nagu reaalne side. Sellepärast ma ise kirjutan.

 

Kui sa kirjutad päevikut, mõeldes oma tulevastele lastele, siis sa ju valetad ka, ilustad asju?

(Ühe hingetõmbega) Ei, ei valeta. Ma kirjutan nii, kuis asi on. Mõtle, kui kihvt oleks lugeda, mida mu ema mõtles ja tegi siis, kui ta oli sama vana kui mina, avastada see, et kõik kordub, et ta avastas samasuguseid asju nagu mina täna. Mmm.

Ema ja isa on aidanud mind küll (teatraalselt, traagiliselt), et ma hukka ei läheks!

 

Sinu vanuses naiivne olla ei ole muu kui elu võlu. Kahekümne-aastaselt unistada, millal siis veel?

Vaata, kui vahva oleks täiel rinnal nautida seda, et oled 68 aastat vana. Teades ja mäletades, et oled noor ka olnud. Vahva oleks olla eluterve vanamuta.

 

No kui sa näitlejaks jääd, siis küll saad ka neid mängida.

Põnev, alguses ma olingi päris tige, mõtlesin, kas mulle ei antagi muid rolle, kui Ramildad, Edad ja muud sellised Tiinad. Kas ma siis pole võimekas? Olen küll, tahan vanu naisi mängida. Aga siis hakkasin mõtlema, miks, ma olen ju praegu selles eas, et noori naisi mängida. Vaevalt viiekümne aasta pärast keegi tahaks mind Ramildat mängima, ja usun, et ega keegi seda vaadata ka ei tahaks. Publik pigem vaataks oma kingi ja häbeneks. Miks mitte teha järjest plikasid ja tüdrukuid täna.

 

Mul on selline tunne, et sa oled selline kodu hoidev tüüp?

Ma väga seltskondlik ei ole jah, mulle meeldis kodus ja meeldib praegu ka omaette olemine. Kui on palju inimesi, siis mina ei oska, lähen koju, teen midagi, joonistan.

 

***

Klaudia isa on samuti kunstnik Margus Sorge Tiitsmaa. Pipil oli isa neegrikuningas ja ema taevas ingliks.