See mida nüüd loete, on üks lugu, mille kirjutasin ja mis ei ole kusagil ilmunud, poliitiline kutuuritus süveneb.
Julgen arvata, et eestikeelse suveteatri publikumenu toetub ülemaalisele linnastumisele ja tüdimusele poliitilistest pettustest.
Eestlaste eneseteadvus seisab pea peal. Isegi see lause, mida nüüd loete, ei pruugi olla tõde: “Luuletaja Paul Erik Rummo on linnainimene, luuletaja Hando Runnel aga maamees, Jaan Kaplinski on eestlane.” Tuleks mõista, et pealinnas elamine ei tee kedagi kohe linnainimeseks. Maa, loodus, öö ja päeva vaheldumine on kehamälus ja meeles sees. Siis ka, kui sellest ei hoolita. Linnaka nägu tuleb ehk pähe ja riided selga, aga maaka tegu õnneks nii ruttu ei kao.
Segadus muidugi ka süveneb, tunnistagu need uuslinlased seda endale või mitte. Keha annab märku, kui maa elujõud otsa saab.
Mis tegelikult toimub?
Eelneva kinnitus on linlaste uusmõisniku-elu, kus nädal ollakse linnas ja nädalavahetus maal maamajas. Et on kohe vajadus. Me päris mõisnikud nii vägevad ei olnud – nemad olid sooja aja maal ja alles külmaga kolisid Toompeale.
Riigis raisatakse raha, saamaks teada riigikodanike poliitilisi eelistusi. See on paras lollus, mida ju tunnistavad ka vähemalt näiliselt asjast huvitatud poliitikud. Ehk oleks arukam uurida seda, millistel inimestel on maakodu ja linnakodu? Miks nii on? Mis see neile maksma läheb kõik? Kui seda isegi teatakse, siis mis järeldusi tehakse või on juba tehtud?
Muidugi, kui ma vahel suurtes aiapoodides vaatan müügiks ekponeeritud välismaa kivisid, mõtlen ikka kurvalt ostjatest. Mõtlen, et kahju kividest, kes endale rumalad peremehed saavad. Eestimaised kivid, mida põldudelt ikka korjatakse ja põõsasse kallutatakse, on targemad ja ilusama näoga, on meie.
Miks me oleme sellised nagu oleme? Miks on poed ja uusmõisnike aiad täis istutatud väikesi välismaiseid elupuid, mitte meie liike, mis kunagi põlispuudeks kasvavad? Isegi nimed on meil Tamm, Pärn ja Kask, aga maahoovidesse enam Pooppuid ei istuta. Jah, lasevad lehed sügisel maha ja siis peab koristama.
Linna elama sunnitud maakate järeltulijad teevad maale suvekodu. Jõuavad sinna harva ja siis neil muidugi on lihtsam kääbusvormide keskel. Kas kääbuste seas on loodusest üleoleku tunne suurem? Meil ikka armastatakse rääkida eestlaste meelemuutustusest, seda peaks uurima tõsiselt, kui tahame kesta.
Kas valitus on enam oma?
Mul on suur himu siin kirjeldada üht labast poliitilist ärategemist oma koduvallas Raplas. Reformierakondlased – veteranpoliitik Harri Õunapuu ja broileripoiss Kalle Palling kangutavad juba pool aastat parteikaaslasest vallavanemat Alar Mutlit kohalt. Põhjendused, mis valijateni jõuavad, on aina seebimullimad.
Seda rumalust vaatavad vaikides pealt me maavanem Tiit Leier, kõik teiste valdade vanemad ja volikogulased ning ka Rapla valla volikogu, kus on mitu tarka omavalitsustegelast… Teatrikeelne väljend nende käitumise kohta oleks “kõrvad lidus kõigil”, parteilisest kuuluvusest hoolimata. Just täna on Raplas volikogu istung, kus valitud peaks otsustama, kas pealinna nooruke PR poiss mu vallavanemaks saab.
See pole muidugi esimene allaandmine – ka me maavanem on vastu kohalike meelt ametisse pandud. Siis veel julgeti vastumeelsus välja öelda, kuigi see ei lugenud pealinna otsustajatele midagi. Tema oli minister Juhan Partsi nõunik. Nüüdne noormees on peaminister Andrus Ansipi nõunik. Reklaami ja PRi õppinud mehena on ta alustamas oma Rapla karjääri kohalikus lehes valega, peenemalt öeldes küll pooltõdedega. Ta ei tunnista, et ei ole kandidaat, vaid määratud mees. Ei ütle ka, mida talle selle nõusoleku eest vastu pakuti.
Seda ka uus vallavanemaks tahtja ei taha rääkida vallarahvale, kuidas Palling, poliitehnoloogia usin õpilane, kauples parteikoosolekule, kus vallavanema küsimus otsustamisel, kõik needki parteilased, kes seal muidu ei käi… Vallavanema „kandidaat“ kuulutas sel koosolekul, et asub ametisse, kui saab suure parteikaaslaste toetuse. Saigi 11 poolt- ja 9 vastuhäält. Hääletamine oli salajane muidugi.
NO teatri hiljuti mängitud reformierakonna juhatuse koosolek kahvatub Raplas sündiva dramaturgia kõrval. Kahtlustan, et selline skeemitamine käib enamikus omavalitsustes.
Veel pole kadund kõik
Olen kordi näinud, kuidas minister või muu kõrge poliitik maale tulles oma kõnet peab, kohalikele nii-öelda sõnad peale loeb ja minema kiirustab. Aeg, kui riigijuhid maal elavaid inimesi kuulasid ja ise alles viimasena sõna võtsid, on ammu möödas.
Demagoogia meistriklass on, kuidas Rapla vallavanema väljavahetajadki on kindlad, et teevad vallale head – uus vallavanem toob ju valda raha. Arusaamine, et raha ei tee midagi, vaid inimesed teevad, võiks meil olla aksioom ja väärtushinnagute alus…
Üks põhjus, miks suveteater Eestis inimestele nõnda meeldib, et seda sõidetakse vaatama ka kõige kaugematesse Eesti kantidesse, rahast hoolimata, on tüdinemine labasest poliitilisest valetamisest. Teine on kindlasti eestlastele igiomane side maaga. Paarkümmend aastat tagasi viis vabaduse uus tulemine publiku teatrist, nüüd toob inimeste otsustusõiguse hiiliv kadumine publiku teatrisse. Tegijatele on see suur au ja vastutus.
Mis meiega tegelikult sünnib, vajab põhjalikumat vaadet. Vist pole veel kadund kõik. Seda kinnitab elevil suveteatripublik kõikjal Eestis. Jälle käib aastajooksul teatris üle miljoni inimese.