Ivo Uukkivi: Näitleja ei tööta, vaid loob

Näitleja Ivo Uukkivi eristab teleseriaale ja telesarju, öeldes, et sari on tervikteos, aga seriaal kaksikelu. Foto: Mats Õun

Oled 20 aasta olnud Draamateatri näitleja. Kuidas sa ennast tunned? On see õnn või vastutus?
Olen jah. Kuidas tunnen… Kuidas kunagi – vahel hästi, vahel halvasti. Nii on lihtsalt läinud. Laval olles ikka vastutad ja kui etendus hästi läheb, siis on õnn suur.

Kas näitlejatöö on selge?

Näitlejatöö selgeks saada? Ei kujuta enda puhul ette. Võib juhtuda, et mõni selgushetk vahel harva külastab. Ma ei nimetaks seda töö selgeks saamiseks ja ma ei nimetaks seda elukutset tööks, pigem loominguks.

Kui palju kordi sa oled mõelnud, et nüüd aitab? Mis on pidurdanud?

Lavalt lahkumise mõtted käivad päris tihti peas. Peaaegu iga tükiga mingil hetkel. Järele mõeldes selgub, et see võimalus on alati olemas. Miks siis mitte jätkata ja vaadata, mis edasi saab.

 

Sinuvanused mehed, no nooremad ka, hakkavad lavastama… et mitte alluda, mulle tundub. Kuidas sinuga on, kas tahaksid lavastada ise vahel?
Kui lavastuse loomise juures kasutada selliseid sõnu nagu “allumine” või “allutamine”, siis on midagi valesti. Olen rohkem “dirigent-lavastaja” poolt, kes suudab trupi mängleva kergusega loomingulise puhanguni viia. Vastupidiselt “diktaator-lavastaja” hirmumeetoditele.
Ei ole veel mõelnud lavastamisele. Niigi palju tegemist.

Mis töö see produtsendi oma on, mida ka vahel teed, on see miskitmoodi seotud näitlejaks olemisega?

Produtsendi tööd võib mingis mõttes ka lavastamiseks nimetada. Seejuures on see palju mahukam lavastamine kui pealtnäha paistab. Viid projekti ellu, alates ideest ja pisimast detailist, lõpetades valmis teosega, kõigest sellest rääkimata, mis sinna vahele jääb.
Produtsent peab kõik komponedid omavahel toimima panema – loomingulised, materiaalsed, finantsilised, juriidilised ja organisatoorsed. Mul ei ole produtsendi ambitsiooni, aga satun seda kogu aeg millegipärast tegema, vist sellepärast, et saaks endale meelepärases asjas osaleda. Selleks tuleb siis seda asja ise ajada. Sedapidi ongi näitlejaks olemisega seotud. Ajad endale ise asja. Asjaajaja.

Kuidas sa oma osasid teed? On kahekümne aastaga kujunenud mingid harjumused? Kas täna on kergem või raskem?
Mingeid pöördumatuid harjumusi, tundub, õnneks ei ole. Aga noh ega kõrvalt ju ei näe. Võib-olla on tekkinud halb harjumus ennast ebamugavas olukorras kuskilt sügada… või üksi olles suuga matsutada…
Täna on palju raskem. Lõputu õppimine. Iga lavale minek ja uus etendus on nagu lõppematu eksam koolis.  Kui noorem olin, siis võtsin asja vabamalt – mõned joogid sisse ja meri põlvini. Kõik oli sisemiselt põhjendatud – täidetud – alkoholiga. Siit vist ka paljude näitlejate alkoholilembus. Ta toetab mingi piirini ja vabastab mingitest piiridest.
Aga ilma dopinguta on kuradi raske seda tühjust täita, mis vahel laval olles murdlainena peale tuleb, eriti, kui sul on selja taga olnud pikem dopinguga periood. On ka helgemaid hetki olnud, kui kõik toimib nii seest kui väljast.

Kui palju sa usaldad lavastajat, kui palju partnereid…?
Palju. Lavastaja näeb seda, mida mina võin vaid ette kujutada. On tore, kui partnerid toetavad etendust ja teisi partnereid, sest kõik toimibki usalduse peal ainult. Ennast vaja ka usaldada. Peab ka kõikvõimalikeks ootamatusteks valmis olema.

Mis (või kes ka) teeb heast näidendist hea näidendi sinu jaoks?

See on nii mitmetahuline küsimus, et ei oska vastata.

Mida sa loed, üldse ja täna näiteks?

Mõtlesin sel kevadel, et  nüüd oleks aeg Stanislavski “Näitleja töö endaga” läbi lugeda. Kooli ajal ma seda paksu raamatut, vist mingist protestist kantuna, ilmselt süsteemi kui sellise vastu, ei teinud… See võis olla ka laiskusest, et nii paks raamat…
Täna vaatan, et mingis mõttes oleks võinud ju ikka kooli ajal juba läbi lugeda. Lähtepunkt oleks palju kõrgemal olnud… Aga teisest küljest… läbisin ise Stanislavski okkalise tee.
Hetkel olen pühendunud erinevate stsenaariumite ja näidendite lugemisele. Järgmiseks võtan ette sellise raamatu nagu “Taimede maagiline vägi”, mille jõulukingituseks sain. Peaaegu sama paks kui Stanislavski.

Kas näitleja peab olema palju lugenud ja tarkuse teel või on hoopis nii, et mida lollim, seda vastuvõtlikum ja seda parem?

Soovitav oleks nii mõnigi raamat läbi lugeda, aga ringi vaadata ja elada soovitaks ka. Paljulugenud inimene võib ka väga loll olla ja vastupidi.

Oled sa elus sotsiaalselt tundlik?
Tuleb ette.

Mida su jaoks tähendab sõna “kaastunne”?

Tunned teise olendi tundeid… tunned kaasa.

Oled mänginud kolmes Uku Uusbergi lavastuses „Head ööd vend“, „Jõud“ ja ses viimases „Kuni inglid sekkuvad“, mille poolest Uku ja tema pakutu erineb, kui erineb?
Nende kolme lavastuse puhul on iga kord minu ees seisnud täiesti uus ja erinev lavastaja/autor Uku.

Kas Stanislavski on surnud?
No…tundub küll, kui nii võtta…aga süsteem elab! Areneb! Teiseneb!

Mis su jaoks tähendab psühholoogiline realism?
Mängulust!

Miks sa ei ole läinud Krahli teatri truppi?
Kunagi, kui Krahlil truppi veel ei olnud, ma isegi olin seal. Paar etendust on seal trupiväliselt sündinud. Peeter isegi kunagi kutsus, jutu sees. Ei olnud hetkel endas nii kindel, kas suudan üldse teatritegemisega jätkata. Olin kainenenud ja katkine, ümbritsev tundus veidrana, rääkimata endast.

Mis jõudu annab, elus ja teatris?
Väikesed sisemised kordaminekud.

Mis tähtsus rahal on su elus?

Vajalik selles süsteemis eksisteerimisega kaasnevate kulude katteks.

Kas väärtushinnangud on kaasa antud sündimisega ja igavesed või nad kujunevad ja vahetuvad vastavalt oludele?

Nad on igavesti kaasas ja siis leiad neid endast, vastavalt olude kujunemisele.

Kui ma ütlen, et sina, näitleja Ivo Uukkivi annad laval ära oma hinge, kas sa pead seda suuresõnalisuseks ja naerad mu välja?

Hingega tulebki asju teha. Just.

Oskad sa hetkega teha pähe traagilised silmad, naervad silmad, nutvad silmad…?

Noh… nii palju vast ikka oskan…

Millised naljad sind naerma ajavad?

Need, mis nutma ka ajavad.

Teater, Ivo, mis sa arvad, miks inimesed seda näha tahavad?

Teater on selline mõistujutt – midagi tehakse, midagi toimub, kõigest täpselt aru ei saa. Ühel hetkel hakkab nähtu-kuuldu mõjuma. Vahel mõjub nii, et ei saagi aru, et mõjub ja mis täpselt mõjub. Aga mõjub. Pikka aega mõjub. Juhul, kui sinna on ikka midagi mõjuvat sisse pandud. Teatris tahetakse käija selle sõnastamatu mõju pärast, arvan ma. See mõju mõjub.

Ma vahel kohtan sind teatris teisi vaatamas. Miks käid, mis see sulle annab?

Selle mõju pärast käin! Unusta ära. Tegelikult käin esietendustel einestamas, kui nüüd üdini aus olla. Ma sindki nii tihti seal näen…

Idealism ja pragmatism, kuidas neid tasakaalus hoiad?
Mina ei hoia midagi tasakaalus, minu kaalukausid kiiguvad kogu aeg üles alla, ismidest hoolimata.

Kas seriaale tehakse ainult raha ja kuulsuse pärast või annab see näitlejatele kogemusI, mida mujalt ei saa? Kirjeldad ehk.

Kindlasti mängib raha oma rolli. Seriaalides kaasa tegemine on sisuliselt näitlejate heategevus oma koduteatrile, kus nad hingekirjas on.
Teatrit on tore teha, aga paljudel meist on ka pered, lapsed ja sinna juurde kuuluv, sellepärast on nii mõnelgi meist vaja kunsti kõrvalt elatist ka teenida, ükskõik, kui halvasti see ka ei kõlaks.
Ma ise üldiselt ei löö lahku oma tegemisi, seisund on loominguline mõlema puhul. Ei ole nii, et üks on saast ja teine on püha, et päeval püherdan raha eest sitas, hais käib üle pea, ja õhtul teen kaunist kunsti… Olen ka kunstitemplis sita sees püherdanud, nii et vähe pole… 

Kas telesarjale Kalevipoegadele tuleb järg?
Ei tule. See oli mõeldud lõpuga looks. Kindlasti oleks võimalik seda lehma mitu hooaega lüpsta, aga me ei tee seda. Kalevipojad oli telesari, mitte seriaal. Sari on alguse, arengu ja lõpuga teos. Seriaal on kaksikelu.

Mis see on, mille pärast ütlesid, et sul ei ole aega palju? Mis käivitub?
See on viieosaline  sari “Alpimaja”, põnevik, mida kirjutab Indrek Hargla ja režisöör on Gerda Kordemets. Mina olen juhtumisi jälle produtsendi osas ja löön ka näitlejana kaasa. Millest see lugu jutustab, on peidetud pealkirja.

Kolm lavastust mida oma elu jooksul oled näinud ja mis sulle enim on meeldinud?

Mati Unt “Priius, priius, kallis anne” vanal ajal. Uku Uusberg “Vahepeatus” ja “Peavahetus” nüüdisajal.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga