Autori Margus Mikomägi postitused

Dialoog

Kulissidetagune jutt Sassiga ehk kestvusratsutaja Aleksander Otsaga

Lisa kommentaar

Aleksander Ots ütleb isa Andrese ja Lembit Petersoni kõrvale oma kolmandaks õpetajaks hobuse, ruuna nimega Penton.

Kui seriaaliga asi untsu läks ja Sass oma maja-metsa maha pidi müüma, ostis ta endale auto ja haagissuvila. See autokaravan on Rootsi 1996. aasta väljalase. Kõigi mugavustega. „Ei ole vaja liiga palju asju elus,” kohmab Sass ja siis täiendab ennast: „Kohati muutuvad asjad psühholoogiliseks koormaks.” Sassi elukaaslane Mari-Leen Kaselaan pakub meile kohvi ja ütleb, et ta eelistab seekord jääda kaadri taha. Seda peab siiski sellele loole konteksti andes märkima, et ajame juttu Hobuoaasis ning Sassi ja Mari-Leenu kümme hobust söövad naise esivanemate maadel koplis. „Mul ei ole nii palju mütse, kui tahaksin neid esivanematele austuse märgiks maha võtta,” ütleb Sass.

Loe edasi Kulissidetagune jutt Sassiga ehk kestvusratsutaja Aleksander Otsaga →
Dialoog

„Kikiimura“ ja „Väljaheitmine. Londoni nõel”, naised meeste seljataga

Lisa kommentaar

Margus Mikomägi

Raamatupoes on praegu korraga müügil kahe tuntud näitekirjaniku proosa: eestlase Mart Kivastiku novelliraamat „Kikiimura“ ja leedulase Marius Ivaškevičiuse romaan „Väljaheitmine. Londoni nõel“.

Palun kirjanikest ja nende loomingust rääkida inimestel, kes neid Eestis ilmselt enim lugenud on. Tiiu Sandrak on leedu keele tõlkija, nüüd ilmunud romaan pole esimene Marius Ivaškevičiuse teos, mille ta me keelde pannud. Margit Kuusk on Tartu ülikooli õppejõud ja Mart Kivastiku tekstide toimetaja.

Mõlemad kirjanikud on teinud tavalisega võrreldes tagurpidikäike. Enamasti valmivad romaanidest teatrilavastuste tarbeks dramatiseeringud.

Nüüd on Marius Ivaškevičius kirjutanud oma kuulsa näidendi romaaniks, millel on juba ka järg.

Mart Kivastik on sarnaselt toiminud juba kümnend varem. 2014. aastal esietendus Pärnus Endla teatris ta näidend „Vares“ (Johannes Vares-Barbaruse lugu), millest 2021. aastal sai haarav romaan „Sure, Poisu!“.

Loe edasi „Kikiimura“ ja „Väljaheitmine. Londoni nõel”, naised meeste seljataga →
Monoloog

Igaüks peab oma risti kandma. Kuidas teeb seda Hamlet?

Lisa kommentaar

Rainer Sarneti „Hamleti” suured monoloogid peetakse selles lavastuses kuristiku serval. Lavastaja ehitab Tallinna Draamateatri laval üles oma maailmamudeli ja kujundikeele. See lavakeel on nii rikas ja otsinguline, et kui sellest ka kohe nüanssideni aru ei saa, ei tee see kunstielamust lahjemaks.

Kultuur millest sünnib kunst, on lisaks kõigele muule ka mõtete ergastaja. Eesti Draamateatri „Hamlet” on kunst selle sõna kõige paremas mõttes.

Ma tean küll, et kui kirjutan sõnu, mis tähistavad mõisteid surm, vaimumaailm, kunst, vaikimine…, siis tekib iga lugeja peas oma pilt, arusaam, mis neid sõnu seletab. Ursel Tilga Hamlet ja Rainer Sarneti „Hamlet” juhivad meid vähemalt emotsionaalselt ühte kohta, taevaliku ja maise harmoonia otsingule kurjase küüsis vaevlevas maailmas.

Loe edasi Igaüks peab oma risti kandma. Kuidas teeb seda Hamlet? →
Monoloog

Vägivaldsed inimese ja vägivallatud loomad

Lisa kommentaar

Kaks Eesti pikka dokumentaalfilmi – üks esilinastus eelmisel aastal, teise avalik esilinastus on veel ees – sattusid kõrvuti vaadata. Üks inimkooslustest ning teine looma- ja linnukooslusest. Üks üsna irooniline vaade elule nõukogude ajal – punkarid oksendavad, teises on muu hulgas kaadrid, kuidas merikotkad rabajärves ujuvad.

Kui inimene on looduse osa ja mu meelest on, siis Indrek Spungini dokk 1980. aastate pungist ansambli Velikije Luki toel „Õnn on elada me maal” ja Riho Västriku dokk „Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast” on loodusfilmid mõlemad. Esimene näitab ja illustreerib, kuidas inimene, n-ö looduse kroon, suudab inimühiskonna täiesti tuksi keerata, ja teine näitab, kuidas loomad on suutnud inimeste moodi hulluksminekut vältida ja suudavad, kui lastakse, tänaseni üsna rahulikult koos eksisteerida.

Loe edasi Vägivaldsed inimese ja vägivallatud loomad →
Monoloog

Essee: Tahaks saada kerjusmungaks, aga raha tahaks ka

Lisa kommentaar

Kas tõesti liigume selle ühiskonna poole, kus kõik, mis päris, jäägu kuluaarijutuks ja ühises tulevikuvaates on vaid hirm ja segadus?

Riho Sibul laulis juba 2005. aastal Ultima Thule plaadil „Ingel ja suli”, et tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka. Ülo Vooglaid on öelnud, et põhiküsimus ei ole see, kuidas muutuda, vaid see, kuidas hoida – loodust, häid inimesi, vaateid. Nii ühel kui teisel on õigus. Selleks, et muutuda paremuse poole, tuleb möödunud aja väärtuslikku alles hoida. Vana maailma väärtusi ei peaks maha jätma. Kui ikka tahame olla uus.

Inimsipelgad

Loe edasi Essee: Tahaks saada kerjusmungaks, aga raha tahaks ka →
Dialoog

Vahetame osad: Andrus Vaarik küsib, Margus Mikomägi vastab

Lisa kommentaar

Avapilt 2010.aastast. Andrusega esimese Koguja raamatu esitlusel Linnateatris.

Andrus Vaarik

Margus Mikomägi on professionaalne intrervjueerija. Mina olen professionaalne intervjueeritav. Seekord, Marguse juubeli puhul, on osad vahetuses. Oleme mõlemad oma ebamugavustsoonis. Mul on kabuhirm, Marguse poolt tajun sõbralikku kaastunnet.

Margus, mis on intervjuu tegemisel kõige keerulisem?

Kõige keerulisem … Ikkagi see, et sa saaksid inimesega rääkida, mitte et sa esitad küsimuse ja tema vastab, siis järgmise küsimuse ja tema vastab. Kõige lihtsam oleks ju, et ma valmistan ette kümme küsimust, ei kuula sind, lihtsalt küsin üksteise järel neid küsimusi. Sa võib-olla räägid mingi eriti huvitava jutu mulle, aga ma ei kuula, salvestan selle, ja küsin järgmise küsimuse.

Kõige tähtsam on kuulamine. Sa ju ka kuulad publikut?

Loe edasi Vahetame osad: Andrus Vaarik küsib, Margus Mikomägi vastab →