Pole mu meelest suurt midagi imestada, kui publik teatris käituda ei oska. Miks? Sest valitud eeskujud on varnast võtta. Vaadakem kasvõi seda, mis sünnib Riigikogu saalis. Viimati jäi silma, kuidas rahvaasemik Kalle Grünthal kõnepulti trügis ja sealt lahkuda ei tahtnud.
Mu kõige värvikam etenduse segamise kogemus on, arvan, et 1979. aastast. Ugala teatri külalisetendused olid Saaremal. Sõmeru klubihoone 500-kohalises saalis mängisime üht Niskamäe lugu. Peaosades olid Rein Malmsten ja Leila Säälik.
Sellel ajal oli 1950nendate Vene sõjaväelinnakust saanud hullumaja. Seal olid ka ohtlikud hullud, kinnine osakond. Aga kuna oli ilus ilm, siis on meeles, kuidas ühes välipuuris kõndis mees, kes arutas: „Võtan noa. Lähen metsa . Ja siis…” Nii ta seda kordas lõputult.
Neid n-ö kinniseid etendusele ei toodud, küll oli saalis palju rahulikke hulle. Kui kell sai üheksa, siis otsustas üks neist panna käima kaaskantava raadio ja sealt tulid venekeelsed uudised. Ikka täisvõimsusel. Kuidagi on meeles, et Rein Malmsten keeras publikule selja, naeris. Sanitar juhatas uudistemehe välja ja etendus jätkus.
Eks ta üks mure ole
Üks kolleeg kirjutab sotsiaalmeedias: „Täna on vaja minna teatrisse, aga ei teagi, mida selga panna. Jalga panna, seda enam. Mu ainsad enam-vähem veekindlad jalavarjud peale kummikute näevad viisakate viigipükstega koos välja nagu hobuseparisnik keset Viru varieteed. Selga pole ka midagi panna. Ilmselt tume velvetpüks ja Baltika peenruuduline pintsak, ostetud Valkast aastal 1988. Mida ma kõige rohkem pelgan, et kahe vaheaja jooksul ronib püünele lavastaja Tiit Ojasoo (endal seljas sekkari dress, väidetavalt) ja tänitab, et mis käimad ja pintsakud te täna siia jälle kokku olete vedanud. Kultuuri üldse pole? Ja siis häbened silmad peast välja.”
See on ilus iroonia, sellepärast seda vahendan. Kui ma 50 aastat tagasi tihedalt teatris käima hakkasin, siis mul ilmselgelt ei olnudki ülikonda või sobivat piduriiet. Seda kuidagi jälgisin, et mis seljas, oleks puhas. Ja mitte keegi ei ajanud meid, minusuguseid oli rohkem, teatrist ega kontserdisaalist minema. Kui oli vaja kaubelda, siis sai sisse ikka. Seisma või Draamateatri kolmandale rõdule. Nii juhtus isegi Moskvas tollal ülipopulaarses Taganka teatris, kui läksime Vladimir Võssotskit vaatama.
Kellel on Venemaal hea elada
2016. aastal vaatasin Moskvas Gogoli keskuses Kirill Serebrennikovi lavastust „Kellel on Venemaal hea elada?”. Sinna oli publiku segajad sisse lavastatud. Nii oli lavastatud, et võttis tükk aega aega sellest arusaada, et see on etenduse osa. Nimelt, teise vaatuse algul kohtus publik, kes saali jalutas, et mugavalt istet võtta, purupurjus asotsiaalsete tüüpidega. Neid oli paarkümmend. Mõned neist selgelt pagulase välimusega, ühel oli kehakatteks kile… Värvikad tüübid.
Nad ei püsinud püsti, ajasid naistele ligi, palusid väga kõva häälega vabandust, püüdsid käituda nagu kained, katsusid olla viisakad. Nad kerjasid ja nad hoidsid köhides tagasi oma okset. See oli õudne, mis sündis, lavastaja Serebernnikov oskas vinti üle keerata. Publik aga naeris, isegi mängis kaasa. See tegi asja veel koledamaks. Mõte käis läbi pea, et kuidas käituksime siis, kui taolised tüübid meid tülitaksid me kodutänaval.
Lavastaja Serebrennikov keeras vindi üle, nagu tal kombeks. See ka on meeles, et märkasin keskealist teatrisse tulnud paari, naine jõi põuepudelist midagi. Ega vist oleks sellele tähelepanu pööranud, kui mees poleks iga lonksu peale kibedalt reageerinud.
Kaaslane loeb
Mäletan, kuidas mu ema mind palus, kui talle teatripileti kinkisin, et kui sa saad, siis pane mu kõrvale istuma oma sõber Jaak, tema on parim kaaslane koos vaatamiseks. Et jah, tõesti, ikka on tähtis, kellega sa koos üht etendust vaatad.
Oskan teatris teisi segavat käituist, ka nutitelefonides sorgeldamist, nimetada omasüüliseks alaealisuseks. Märt Väljataga 2002. aasta Eesti Ekspressis kirjutab, mis see on: „Kui inimene on alaealine, siis pole ta selles tavaliselt ise süüdi. See on lihtsalt looduslik tõsiasi, mis läheb üle. Omasüülise alaealisusega on arvatavasti tegu siis, kui inimene ei tahagi täiskasvanuks saada, vaid klammerdub juriidiliselt ja füüsiliselt täisealisena ikka veel lapsepõlve külge.” Omasüülise alaealisuse juurde kuulub pelg kasutada oma enda mõistust.
See arutlus nüüd väga pikaks läheks, kuni selleni välja, et tilk tõrva rikub meepoti. Ja mu jaoks on ebameeldiv, et uudiseid halvast käitumisest loetakse suurema himuga kui analüüse ja ülevaateid kultuurisündmustest.
Eks mälu ole selektiivne, aga küll mul on hästi meeles see kord, kui juhtusin Ugalas noore Vallo Kirsi diplomilavastust „Idioot” vaatama koos saalitäie Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi abiturientidega. Sellist ühemõttelist tähelepanu ja keskendumist laval sündivale olen tundnud harva.