Jah, ma soovitan vaadata kodumaist krimisarja „Kes tappis Otto Mülleri?”. Siin mõned mõtted, miks just see sari mind võlus.

Hakatuseks vahest see, et teen juba aastaid vahet seriaalil ja sarjal. Seriaalil on algus, aga ta võib enamasti olla lõppematu. Sarjal on algus ja lõpp. Otto Mülleri lool on kaheksa osa. Kaheksa põnevat lugu, nähtuna erinevate osaliste silmade läbi. Asja teebki huvitavaks see, kuidas ühte ja sama olukorda näevad erinevate elusaatustega inimesed.

Ma olen omamaiste sarjade poolt ennekõike sellepärast, et seal mängivad oma näitlejad. Lubasin, et kirjutan, sllest sarjast, mõtlesin sarja kiita nii, et teised ka seda julgelt vaataksid. Siis lugesin ühte pressiteadet ja selgus, et olen hiljaks jäänud. Selgus, et telekrimkat „Kes tappis Otto Mülleri?” on vaadatud lausa vaatamisrekordi vääriliselt. Ja mul oli sellest hea meel, ka kui hea maitse näitajast. Siia kindlasti lisandub olukord, mis koduakende taga. Libedad teed, ilm, mis paigal ei püsi, ja kriis kriisi kukil, aga ikkagi – kehva asja ju nii ei vaadataks.

Tapjate perekond

Sellega on nii, et nagu kõigil kaheksal Mülleri pere liikmel oli põhjust ja võimalus Otto tappa, nii on vaatama asumisel ka igal vaatajal oma põhjus. Mul see käivitus üpris kummalise kauge aja mälestuse peale. Nimelt sattusin ma vanasti vahel hommikuviina võtma koos Rapla paadialustega. Ja vaat selles seltskonnas liikus vähemalt kaks tüüpi, kes väitsid, et on Nõukogude liidu meistrid. Üks neist oli kindlasti maadleja. No just nagu see tüüp, Otto Müller, keda kihvtilt mängib Jaan Rekkor.

Vaat nendel kunagistel tippsportlastel oli kombeks oma allakäigus, elu hammasrataste vahele jäämises süüdistada taasiseseisvunud Eesti vabariiki. Jah muidugi, sinna ligi käisid ka jutud halbadest naistest ja ükskõiksetest lastest, haigustest ja millest iganes, aga alati jõuti sinna, et me vabariigi võim ja valitsus on alatud. See läks konkreetsete nimedeni välja, oma osa said tollased omavalitsusjuhid ja Arnold Rüütel. Tõsi, arvati ikka seda ka, et kui Arnold teaks, ta sellel sündida ei laseks.

Nojah ja siis nüüd äkki tipprikas endine meistermaadleja. See mind haakis.

Üsna selge on, et endistel maadlejatel ja poksijatel ja muudel tüüpidel siin ilmas võib vedada ja mitte. Usun, et minu kirjeldatud mehed surid kraavis. Otto Müller lasti maha oma mõisas, kui tal oli palju raha. Üsna usutavad elusaatused nii ehk naa.

Vanakooli väärikus

Kui nüüd nende kaheksa seeria juurde tulla taas üldistavalt, siis mu jaoks meenutas see, mis nägin, kunagisi telelavastusi, kus sain tuttavamaks Rein Areni, Einari Koppeli, Helle Reet Helenurme, Raivo Trassi, Evald Hermaküla, Gunnar Kilgase, Ita Everiga ja paljude teiste meie heade näitlejatega. Näitlemiseski on oma moed ja need muutuvad, aga heade näitlejate psühholoogiline sisu jääb ikka alles, kui sealt ümbert ajastu moe ja propaganda märgid maha koorida.

Ma ei saa ja ei tohi ja ei taha „Kes tappis…” loo puhul kedagi paremaks või halvemaks tõsta, aga ikka oli mu jaoks teistest pisut huvitavam vaadata, kui teevad oma osi nooruke Doris Tislar ja minuvanune Jaan Rekkor. Ja see, isegi nende omavaheline võrdlus võlus mind. Taas küll on seal mitme põlvkonna suurune kogemuste ja aastate vahe, aga nad kõlasid kokku. See, kuidas Jaan Rekkor mölakat mängides mõnes kohas pisut-pisut laseb välja paista inimlikkusel, kaastundel ja kahetsusel, kuidas Doris Tislar noore politseiuurijana endas need kohad üles leidis, mis teda taas inimlikult haavatavana näitasid ja põnevaks tegid, oli eriline mõnu märgata.

Raamatu ja sarja erinevus

Ma ei ole lugenud seda Birk Rohelennu raamatut, mille alusel sündis „Kes tappis…” stsenaarium, aga mu jaoks oli see sarja kõigis osades küll põnev ja näitas autori mõtlemiste taset. Julgen arvata, et selle kohta saab öelda ka seda, et raamat on hästi kirjutatud. Otsin selle raamatu üles, loen, et võrrelda, mis on saanud raamatu keelest ja pildimaailmast, kui ta on tõlgitud sarjaks televiisoris.

Kõue mõisa olen elus ise mõned korrad sattunud ja seal ennast vaimselt hästi tundnud, see ka ilmselt on põhjus, miks operaatori ja režissööri näidatu mind köitis.

Seriaali lõpp, see, millest enesest lugupidav kirjutaja ei kirjuta, oli stsenaristil või siis teistel tegijatel nii tehtud, et iga enesest lugupidav kirjutaja sellest kirjutaks ja selgitaks, miks see mage on. Ma ei saa neilt seda lõbu ära võtta ja ütlengi, et kogu loo lõpp oli jamps, moekast maailmavaatest välja imetud ja igav ka. Igav just selle poolest, kuidas see pildiliselt lahendatud oli. No nii oli, et ma ei usu. Nõnda, et see, kes tappis Otto Mülleri, ei selgu. Ehk edaspidi?

Kaheksaosaline „Kes tappis Otto Mülleri?” on Jupiteris vaadatav.