Selleks, et anda alljärgnevale kirjutisele sobilik atmosfäär, mõelge hetkeks gruusia vanasõnale, mis ütleb: lambad kartsid kogu elu hunti, ometi sõi nad ära karjus.
Mu meelest iseloomustab see ülalkirjutatud reaalsus üsna täpselt seda, mis juhtus me naaberriigis Venemaal.
Sõjasõnumid ei peaks ju tegelikult sünnipäeva tähistamise pidulikkusega kokku käima. Samas on me riigi sünnipäeva tähistamise üks tähtis osa ikka olnud sõjaväeparaad Vabaduse väljakul. Peab lisama, et me sõjaväge nimetatakse kaitseväeks.
sõda ja Vabadus. Meelega kirjutan need sõnad kõrvuti õigekirjareegleid rikkudes. Mõelge, kui palju reegleid rikub see koletis, mida kätkeb enda sõna sõda. Maailmas senikehtinud reegleid. Sõjaväeparaadi silmas pidades pean siia kirjutama ka si vis pacem, para bellum (kui tahad rahu, valmistu sõjaks). Mis siis, et kogu inimlikkus minus seda ütlust põlastab.
On üsna karm mõelda aastast, mis jääb me riigi kahe sünnipäeva – 104. ja 105. – vahele, kui tuisupõrgust. See väljend, tuisupõrgu, meenub mulle ikka just siis, kui ma ei suuda taas leppida maailma korrapäratusega. Kui agressor vallutab tuumajaama, kui agressorriigis pannakse vangi kõik ausaks jääda tahtvad humanitaarid. Kui ukrainlaste vastu saadetakse sõdima kurjategijaid ja noored poisid, kes elust ega sõjast midagi ei tea. Kas nad veel armastustki on tundnud… Nõukogude liit, Stalini terror, Afganistan, Tšernobõl, Moskva olümpiamängud, mida tsiviliseeritud maailm boikoteeris… Ajalugu kordub mingi suurt kurja kummardava nihkega.
Mõistus tõrgub seda omaks võtma 21.sajandil, kui mõtlen klišeele: kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad. Tahaks sõnad ümber pöörata ja mõelda, et kui muusad kõnelevad, siis kahurid vaikivad. Hea võitleb kurjaga. Võitleb. Ja maailm võistleb.
„Palju õnne me riigi sünnipäevaks,” ütlevad muusad.
Tuiskab
Juhan Viiding kirjutas 1971. aastal kogus „Närvitrükk” luuletuse tuisust. See algab nii, et tuisk on kolmandat päeva, uksi käib seliti ja lund on ka seal toas, kuhu hiljuti koliti. „Tuisk on seitsmendat päeva/ tuisul on oma tee/ taevas tee meile selgeks/ aga taevas ei tee”. Taevas on targad troonidja need on siis meie silmadeks.
Olen kord üles kirjutanud Peeter Volkonski mõtte: „Millega mõõta kultuuri? Seda on üritatud ju mitmel moel, aga sellest ei ole suurt midagi välja tulnud. Ma pakun, et kultuuri säilimise mõõtühik on laul. Mitu laulu on selles kultuuris. Ma ei tea, mis selle alla mahuks kõik. Päris kena on niiviisi mõelda.” Me laulsime ennast vabaks . See kõlab, või isegi kõlbab.
Täna me räägime enamasti vaid sellest, mitu kahurit meil on ja mitu me ära anname. Kogu meid ümbritsev maailm sellest räägib. Viidingu kuuenda päeva tuisul on ärivitriinis juba hang. Vang on natuke vaba selles salmis. Mis tähendab vangi natuke vabadust, selles on küsimus.
Pisut nõutuks teeb mitmest kohast kuuldud jutt, kuidas eestlased on juba üsna kaua maailma eri nurkadesse, kus nende meelest rahulik ja kaunis, kinnisvara ostnud. Tore jõukus ju, kui poleks seda täiendust, et esimese ohu korral lastakse siit jalga. Ja selleks ennast kindlustataks. Aga ka kaitseliidu liikmete arv kasvavat.
Poliitika juhib riike, küllap ka meie väikest kodumaad. Minu ja küllap ka paljude teiste jaoks on me oma poliitilm pigem tusane kui tuisune. Ja eesmärk ei ole mitte parem Eesti, vaid (pragu eriti) võimule saamine. Unustatud on me esivanemate eluterve pärandus. Valitseb turunduse petukaup, mille õnge me hakkame. Palju räägitakse Venemaa meedia mõjust inimestele. Kas meie, eestlased oskame veel oma peaga mõelda? Küll ma ei taha selles kahelda. Muidugi tahaks öelda, et kohe-kohe me valimised näitavad meile, mis nägu me oleme. Ja siis ehk taas nendime, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt.
Leian oma selle aasta kladest viiteta sissekande: „ Elada oma väge argisekeldustele raiskamata ‒ selle äraõppimine on väga keeruline. Aga kui keegi on ees seda suutnud teha, siis järelikult pole see võimatu.”
Kindakudujad
Ikka veel teeb haiget Riho Sibula lahkumine. Meenus üks jutt temaga, õnneks see on ka intervjuus kirjas; „Samal õhtul, kui kuulsin, et Tallinna ülikoolis lõpetatakse tööõpetuse õpetamine – savi ja klaas on 19. sajandist, meil on 3D – rääkis mu sõber India tähtsast IT kolledžist. Sellisest, et kui sa sinna sisse saad, siis suured Ameerika firmad panevad sulle esimesel kursusel käpa peale. Üsna esimese kursuse lõpus, seal õppides, sa pead oskama teha labidat.” Riho rõhutas, et oma kätega. Et ei kaoks side päris asjadega.
Maailmakuulus viiuldaja ja dirigent Yehudi Menuhhin on öelnud: „Iga inimene peab tegema midagi loomingulist, kusjuures tulemus pole sugugi tähtis.” Kirjutan, et rõhutada – tulemus pole tähtis. Loominguline olek on inimeseks olemise tunnus. Me käsitöökunst on paljus see, mis on meid senimaani elus hoidnud. Kirjatud kampsunid ja sokid ja kindad. Neis on soojus sees. Seda kiirgab sealt siia tänaseni. Ehkki kuidagi vähem, sest, nagu öeldakse, moed muutuvad. Aga nagu eespool tõdesin, ajalool on omadus korduda…
Kas siis tõesti ei olegi enam nii, nagu luuletas Paul-Eerik Rummo: „Siin oled kasvanud. Tasasel maal./ Siit on su rahu ja tasakaal.” Maailmapilet on kätte antud küll, aga kas me oskame seda väärikalt kasutada? Tasakaal, see tähtis sõna.
Karu ja aru
Jahimehed on kokku lugenud, et Eestis elab 1000 karu. Suuri asju me ju paneme tähele, hoidkem me maad kasvõi Eesti karude pärast. Me ju ei aja neid segi vene karuga. Oskame vahet teha. Või ei oska enam?
Olen nii mõtisklenud, et kõik inimesed on vaid telefonikõne kaugusel. Mis see maksab, kui helistad ja küsid – kuidas sul seal läheb. Või seda, kelle kootud on su villased sokid?
Jürgen Rooste luuletab ja paneb mõne vahel feissbuuki ja olgu see mõttevälgatus siin teidki rõõmustamas: „lapsed ütlevad koolis/ et „Dekameron“ on igav paks ja vana/ ei mu kullakesed/ igav vana ja paks olen mina/ „Dekameron“ on põnev/ nagu öö/ teie särasilmad lihtsalt/ hämaras veel ei näe”.
Rahu ajal matavad pojad isasid, sõja ajal isad poegi. Kas peab nii väga rõhutama, et oleme sõjas? Seda enam, et Albert Einstein on öelnud, et ei tea, milliste relvadega hakatakse võitlema kolmandas maailmasõjas, kuid neljandas lähevad käiku kivid ja kaikad. Väljendusoskusest jääb puudu? Lugege luuletusi. Siis ehk on võimalik seda sõjas olemist väljendada nii, et see ei hirmutaks. Me oleme nii tugevad, et suudame aidata neid, kes sõjas. Me aitame neid, kes sõdivad… ja tonksti, jään ka ise sõnadega hätta. <pigem hädas kui tühjlt suuresõnaline. Seda ei ole meeldiv tunnistada, aga peab, sest meid meie ruumis ümbritsevad sõnad ja mõtted mõjutavad kõiki.
Riho Sibul laulis Indrek Hirve kirjutatud sõnadel „Sõjasulase laulu”. See lõpeb nõnda: „Pajuvile sees peidus on viis,/ mis on olnud sääl kauem kui elu./ Viisi ingel saab endale,/ kõver mõõk kui kord kustutab elu.” Kultuuri mõõtühik oli…
Elulugu
Riigi ja rahva elulugu ongi me identiteet. Isegi see keeruline sõjapaine ja kriiside aeg kirjutatakse me elulukku kord sisse. Milliste tähtedega keegi sesse raamatusse kantakse, pole teada. Kuidas eestlust mõtestatakse 105 aasta pärast, ei tea, aga sellele oleks ilus mõelda.
Jõgevale Betti Alveri luulepäevadele sõites tuiskas. Luulepäevade avamisel mängisid gümnasistidest „Liblikapüüdjad” loo, mis lõppes sellega, et poiss ja tüdruk läksid käsikäes ja siis hõikas neile vanaema: „Lapsed, ärge liiga kaugele minge!” Eesti riigi sünnipäeval ongi paslik soovida, et me omast liiga kaugele ei läheks.
Andres Ehin pani oma 2004. aastal kirjutatud luuletuse nimeks „Tühi Eesti”. Ta seal tuisust räägib. Nii suurtest hangedes, et on ime, kui sealt läbi saad. Väikestest läänelikest linnadest ja tuisupõrgust külateedel. Ja siis jätab lootuse, öeldes, et koidutundi ehib ikka tõusva päikese punastus. „Tühjus on me suurim puudus/ Tühjus on me lunastus”.
Ilmus Maalehes.