Rahajutt käib igal pool

Me elu on vahel nagu kaadrid Nukitsamehe filmis. Mäletate, kuidas Mõhk ja Tölpa rahapada kaevama tormasid?

Mõhk ja Tölpa ei arutanud, mis nad rahaga peale hakkavad. Tähtis oli raha omamine ise. Tänavune sügis erineb mu meelest varasematest selle poolest, et poliitikud ei räägi enam, nagu raha poleks või seda on vähe. Raha on justkui küll. Alles hiljuti oli see periood, kus peamiseks rõhutuseks oli, et ega raha ole maailmas otsas, vaid see tuleb ainult üles leida.

Millal see oligi, kui meil diivanist nafta purskas… Ja siis harjusime jutuga, et nafta saab kohe otsa ja sellepärast peab seda müüma kalli hinnaga. Mõni tuletas meelde, et kui hakkab otsa saama, siis võiks kokku hoida.

Kirusin oma pessimismi, kui kuulasin tarku analüütikuid arutamas, et pandeemiapuhang puhastab maailma. Öeldi, no loodeti isegi, et peatab võidujooksu, paneb mõtlema tarbimise kestvale kahanemisele. Loodeti, et äkki maal elamine saab normiks. Piisas lühikesest koroonavaheajast, kui kõik voolas vanasse sängi tagasi ja üürike mõistlik jutt oli kadunud.

Kui väike riik usaldab oma valitsust, siis võiks ja peaks eelarve valmima mistahes ajal normaalselt, sõnavahuta ja valijatele demonstreeritavate vastasseisudeta. Erakondliku omakasuta ka, mis siis, et varsti on valimised jälle ukse ees. Aga meil käib justkui rahapaja jagamine. Struktuurifondid ja riigi võetud laen. Üsna jube, kui laenujutu sappa kostab lootus, et äkki ei peagi seda tagasi maksma. Nagu käiks mingi mäng, mitte selliste otsuste tegemine, millest sõltub pealt miljoni inimese elu. Ja kuidas see laenajat iseloomustab…

Maailm on ärevam kui meie.

Internetist leidsin anekdoodi, mis iseloomustab täpselt me aega: Vaene vanaeit saadab Jumalale kirja: „Armas Jumal, saada mulle palun 100 krooni, et ma saaksin endale jõuludeks süüa osta.” Postkontori ülem ei oska kirjaga midagi muud teha, kui saadab selle rahandusministrile. Sellel hakkab vanainimesest kahju, paneb ümbrikusse 50 krooni ja saadab eidele. Järgmisel aastal pöördub vanaeit enne jõule jälle Jumala poole: „Aitäh, armas Jumal, eelmisel aastal saadetud raha eest. Ma palun, et sa aitaksid mind ka sellel aastal, kuid ära saada seda raha enam rahandusministri kaudu. Eelmisel aastal võttis ta poole sellest endale.”

Raha ei tee midagi, inimesed teevad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga