Olustvere mõisas esietendunud „Einstein ja Margarita” on kammerlik lavastus, mille lisaks põnevale loole täidab mõlema näitleja – Peeter Tammearu ja Triinu Meriste – detailirohke ja täpne mäng. Lavastuses ei ole erilisi rõhutusi. Lavastaja Peeter Tammearu nagu näitaks ja ütleks, et elu sasipuntras on kõik seigad ühetähtsused.

Muidugi kaunistavad seda lavastust suurepärased näitlejatööd. Mõlemat rolli iseloomustavad sügavus ja pigem sisemusse vaatamine kui sisimas sündiva bravuuriga välja paiskamine. Kuna vaatamisdistants pole suur, soovitan jälgida mõlema näitleja silmi, need räägivad enese eest ja annavad põnevale loole lisakvaliteedi.

Loe edasi Albert Einstein: kõige suurem häda selles ilmas on tarkade inimeste rumalus →

R.A.A.A.M. teatri uuslavastus „Diktaator, naljamees ja liiderdaja” on nii lavastatud ja mängitud, et poeb vaataja nahavahele kuidagi märkamatult – etenduse lõppedes oled puudutatud ja tundlikult liigutatud. Tegu on sõjavastase lavastusega, kuigi seda vastasust kusagil ei rõhutata.Selle lavastuse autori ja lavastaja Damir Salimzianovi eelmine lavastus, Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Šveik” Moskvas Taganka teatris keelati hiljuti enne paari viimast proovi ja esietendust ära. Ma ei tea, mis põhjuseks öeldi, aga oletan, et see oli ikkagi autori üsna ühemõtteline sõjavastalisus.

Loe edasi Uuslavastuse sõjapaine on peidus detailides →

Kaks pilti on viimasel nädalal mu silme ees ja kujutluses maad võtnud. Ühel on Puškini raamitud portree külili prügikasti kõrval, teisel Mariupoli teatri põlenud sisemus pärast venelaste pommitamist.

Esimene pilt häirib mind väga. Häirib vaatamata sellele, et võib olla lavastatud. Mariupoli piltidel olev häving ei ole lavastus. Mariupoli puhul ei saa arutada, et kui äkki oleks nii, siis oleks naa.

Viivi Luik kirjutab Sirbis: „Kultuuri ei tühista mitte need, kes selle kogemuse saavad ja seda endas kannavad. Näiteks vene kultuuri tühistab praegu koletis, kes mõrvakäske jagab ja selle keele kogu maailmale võikaks muudab. Vene kultuuri tühistavad praegu iga minut ja iga tund kõik need, kes koletise käske täidavad ja tema propagandat levitavad.”

Loe edasi Prügikasti Puškin ja pommid Ukraina teatrile →

Oma uues raamatus „Mõtterändur” avab Valdur Mikita carl-robert-jakobsoniliku kirega eestlaste silmi, märkamaks me rahva erilisust, et aidata endaks jäädes üle elada ka 21. sajandi segadused.

Raamatu alapealkiri on „taevalike eksirännakute taskuraamat”. „Mõtterändur” ongi välja antud taskuraamatu formaadis, mis teeb võimalikuks, et see on kaasas igal eestlasel, kes lugeda oskab. Mikita on endale võtnud teejuhataja ülesande ja tõepoolest ei lase meil eksida. Uhketele mõtetele lisaks on Valdur Mikital imepärane oskus rääkida keerulistest asjadest selliste sõnadega, et ta mõtteid pole raske mõista. Raamat on kindlasti tervik, aga täis erinevaid mõttepilte, mis põrkavad ringi nii ajas kui ruumis. Haarde suurust saab iseloomustada sõnaga mõõtmatus.

Loe edasi Valdur Mikita rahvusliku uusärkamise programm →

Mälestades Mats Traati (23.11.1936–27.06.2022)

Täna mõtlen teist kui MATSIST Haralas. Lihtsalt pean selle siin välja ütlema, kuidas vaid Teie romaanide pealkirjad on mõjutanud ja mõlguvad meeles alati, kui näen karukellasid õitsemas või kuulen seda, kuidas järjekordselt madistatakse metsa kaitseks. Teie olete sõnastanud, et „Karukell on kurvameelsuse rohi” ja et „Puud olid, puud olid hellad velled”. Äkki ma just sellepärast mõtlen puudele, mets ka käib ses meeles aga näen ikkagi puid seal.Nüüd, kui lahkusite, on karukellad juba ära õitsenud, puud, need hellad velled higistavad palavuse käes.

Loe edasi Tants aurukatla ümber ei katke →