Teatrikülgedel numbriga 43, ütleb vabanäitleja Nero Urke muuhulgas: “Me keha tõmbab end ühel päeval vooluvõrgust välja ja kustub aga me piiritul teadvusel pole otsa ega äärt. Niiviisi saan mina sellest aru.”   Pildistas Viio Aitsam

Tundub, et mõnele on tarvis selgitada, mis vahe on Teatrikülgedel ja Teatritaskul, isegi kui oleks nõnda, et sealsed lood kattuksid. Mulle tundub ja olen seda proovinud ka teha, et Teatrikülgede iga number oleks tervik. Kannaks miskit erilist ja oma rõhutust. See on õnnestunud paremini ja vähem mõjukalt, aga seda suunda ma olen ajanud, rõhutades iga pildi ja pildiallkirja, iga sõna ja rea tähtsust, loopides külgedest välja selle, mis hetkel vähem tähtis tundub.

Teatritaskus jäävad ka head lood üksikuteks eraldi seisvateks lugudeks. Tervikuks seob neid, tõsi küll, teema teater ja osalised, kes teatriga seotud mis tahes kantipidi siis.

Teatrikülgede algusest saadik olen ma püüdnud kirjutada teatrist nõnda, et see oleks mõistetav ja loetav ka neile, kes teatris ei käi.

Teatritaskul omakorda on oma veebivõlu. Tänaseks on sinna kogunenud suur hulk lugusid. On pisut muusikat ja vaikselt koguneb taskupõhja ka külgede pdf-failid, kus küljed sellisel kujul, nagu nad on paberlehes.

Minu jaoks täiendab üks teist ja mõlemal on oma osa maailma mõistmisel. Nagu ma Teatrikülgede paberlehes rõhutan kujunduse osa, nii pean ma Teatritaskus tähtsaks teie kommentaare. Võimalust kaasa rääkida.

Juuni Teatrikülgedel vastab kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment külgede stammküsimusele: mis teater on, miks teater on? Oma elust ja kohalolust kultuuriilmas räägib Nero Urke. Vanemuise näitleja Aivar Tommingas räägib oma kohtumistest Kaarel Irdi ja Voldemar Pansoga. Rakvere teatri uuest suvelavastusest on kantud jutt lavastaja Hendrik Toomperega.

Kes loeb, see loeb.

Teatritaskus ilmuvad lood pisikese ajanihkega. Osta leht juba homme.

Siinkohal olgu ka see öeldud, et 2009. aasta juulikuus Teatrikülgi paberlehes ei ilmu. Teatritaskut tasub jälgida ka juulis.

Margus Mikomägi, Rapla

Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud näidend “Pea vahetus”otsib ja pakub väljapääse keskpärasuse triumfikäigul kulgevast maailmast. Lavastus on kantud alguskokkukõlast.

Maailm on jõudnud sesse järku, kus kehtib ütlemine: “Kiitkem keskpärasust, siis ei juhtu mitte midagi.” Tänane teatrinoorte põlvkond on sest aru saanud varem kui eelmised ja astub sellele vastu. Pühendunult, elus olles. Nüüd on see tuleva põlvkonna vaim õnneks ka teatrilaval näha ja kuulda. “Pea vahetuse“ lavastus on kantud usust paremasse olevikku.

Loe edasi “Pea vahetus” on noorte eluusu tunnistus →